Trismile 2015 vol 1

Kõigepealt väike eellugu nädalatagustest sündmustest. Nädal enne Otepää spordipidu ünnestus mu vennal Triatlonis poodiumil ära käia. Võistluseks oli Aidu krosstriatlon ning distants mälu järgi 0,4 / 22 / 4. Kolmandale kohale viis ta võimalus kasutada oma tugevaimat külge, milleks on maastikusõit. Keskmine kiirus 30 km/h 22 km peale on igal juhul muljetavaldav. Eks ma olen koos sõites ikka tähele pannud kui ennasthävitavalt ta ka maanteerattaga suure kiirusega üle kõikvõimalike takistuste sõidab justkui poleks mingit vahet mis pinnase peal liigud - pedaal koguaeg põhjas.

Kristjan on siis see, kes sai auhinnaks lapse

Kolmapäeval käisin vormi testimas Filteri temposõidul. Järjekordselt jäin paduka kätte. Kiivri klaas läks vihmast uduseks. Minu ees startis roosas kombinesioonis naiste liider. Esimesel tagasipöördel sain aru, et on libe, tagarehv hakkas kerge vajutuse peale asfaldil libisema. Pressisin pedaale, sain aru, et olin roosale kombele veidi lähenenud. Teiseks tagasipöördel olin veel lähemale tulnud ja selg hakkas ka otse ees paistma. Samas klaas oli juba väga udune, nägin vaevu tee ääri, inimesed olid udukogud, lompide ja muude takistuste nägemisest ei saanud enam juttu olla. Põhifookus oli sellel, et pööretest mööda ei sõidaks. Proovisin kätt visiiri vahele toppida, et natukenegi oma nägemist parandada - ei saanud hakkama.Siis tuli paremale pööre koos kurvilise lõiguga. Mingi auto keeras ette, natuke pidin hoogu maha võtma, aga polnud hullu - kaotus vaid mõni sekund. Kuna tahtsin ühes tükis TriSmilele jõuda, siis võtsin kurve ettevaatlikumalt (hoog maha). Kolmandal tagasipöördel ei saanud pidurdatud ja põrutasin sellest mööda (ca 15 meetrit). Nüüd oli klaas juba väga udune ja roosa särgi kandja hakkas kaugemale kaduma. Õnneks enam väga palju finišini ei olnud. Vaatamata jubedatele oludele oli 62. koht keskmise kiirusega 39,7 km/h parim, mis mul siiani temposõidust ette näidata. Ehk olin rattasõidus jälle arenenud? 40 km/h piiri murdmisest jäi puudu vaid kuiv ilm. Igaks juhuks mainin, et aeg oli vaatamata sellele, et mul lõpp tänu nägemise hägususele ära vajus roosast kombest ikka veidi parem.

Aga nüüd Pühajärvele. Lahkusime juba neljapäeval. Kuna ilm oli jätkuvalt külm ja vihmane, siis väga ei kiirustanud. Kuna Kristjani perel oli kaks autot vaja Otepääle saada, siis võtsin hea meelega tema luksusliku tõlla enda pere kasutusse. Mina siis Anneli ja Tristaniga elasin need kolm päeva Pühajärve SPA-s, vend oma perega matkaautos peaaegu pühajärve kaldal. Trismilel osaleja jaoks superkoht, kuigi tänu nõudluse-pakkumise suhtele festivali ajal Eesti kohta ajuvabalt kallis. Aga seekord tahtsin ennast valge inimesena tunda.

Nii lahedat triatloniteemalist pilti autojuhist minu vankris teha ei saa

Neljapäeval või reedel käisime SPA-s. Ujusime Kristjaniga ühe otsa krooli ja siis konna võidu. Mõlemal juhul täpselt viigis. Ujusin veel rahulikult vast kilomeetri. Kuigi pidime võistluseks puhkama, siis reedest kujunes väga, isegi liiga sportlik päev. Ei saanud lasta ka vihmadest ennast heidutada, radasi oli vaja vaadata. Sõitsime hommikul läbi laste 10 km ringi. Lõuna söögi ajal LUMI nimelises kohas Otepääl nõuti seltskonna poolt, et kuna SmileRun on heategevuslik TriSmile korraldatud üritus, siis kõik, kes vähegi saavad peavad osalema. Nojah - ma küll ei plaaninud. Läksin siis rajale A ja B plaaniga. Eelmise aasta jooksust olen küll rääkinud, aga kordamiseks on tegemist 5 km ringiga raskel künklikul rajal. Künkad mu jalgadele hästi ei mõju. Jooksin esimese kilomeetri nagu plaanisin piinlikult kiirusega 4 min / km. Olin kuskil 7-8 kohal, vaatasin, et esimesed kolm olid natuke liiga pika vahe teinud ja poodiumile ma üritama ei lähe - käiku läks plaan B - joosta rahulikuma tempoga lõpuni. Lasin kiirust alla ja mõned inimesed läksid mööda. Kuna tulemus ei olnud oluline, siis võtsin joogipunktis rahulikult spordijoogi. Joogijagajad naersid, et see mees jääb päris seisma, mul endal oli ka naljakas (ca 10 minutiga 2,5 km peal ja siis jalutad rahulikult). Viimase kilomeetri jooksin lobisedes ühe teise TriSmile liikmega (protokollist leidsin, et oli Gaspar Sukk) sisuliselt käsikäes. Aeg 20:42 ja 13. koht sellise jooksu kohta näitas, et olen aastaga jõudsalt arenenud. Üllatavalt ruttu, ca 1:20 peale minu finišit saabus ka nn sörkima läinud Margus Maidla ning vaid paar minutit peale teda juba Kristjan ja Liina enda ees kärus kaheaastast Marlonit lükates. Ma ei saa aru, mismoodi nad selle käru koos lapsega nii kiiresti mägedest üle said. Kristjan on hea mees, naine ütleb, et nüüd tõukad minu tempos käru - tema nutab, aga tõukab - ja see pole üldse kerge tempo.

sellel aastal ei pingutanud - lõbusalt kahekesi finiši poole

tore, et meie väikeses külas veel spordisõpru on: Marguse pere ja Tristaniga

peale SmileRuni finišikaare all poseerimas

Kohe pärast jooksu tuli juba varem plaanitud põhiringi külastus rattal. Kristjani Matkabussi naabrimees ütles, et tal naine tahab ka meiega sõitma tulla. Ise mõtlesin - väga hea, saabki hästi rahuliku ringi teha. Panime siis rattaid valmis. Kui kuulsin, et Kristjani naaber oma naist nimega Alma kutsub, siis uurisin, et ega see pole ometi see sama Alma Sarapuu, kes Tartu Millil alles hiljuti võitis. Tuli välja, et oligi - niipalju siis kergest sõidust. Mäest ülesse Otepääle vedas Kristjan mu 170 pulsiga - einohh normaalne vend. Mingil hetkel ütlesin, et mina üle 150 südamelöögi minutis ei ole nõus sõitma. Rahunesimegi siis vaikselt maha. Sain ka Almaga veidi pikemalt treenimisest vestelda - nii palju kui see tuule kohin lubas. Selgus, et ta on 21cc klubis treener ning ilmselgelt on inimene, kes jagab oma ala väga hästi. Peale selle tundus ta väga tore ja sõbralik inimene. Mõtlesin, et kui ma kunagi treeneri abi peaks vajama, siis oleks ta ilmselt esimene inimene, kelle poole ma oma palvega pöörduksin.

Aga mõmmiteene oli tehtud, laupäeva hommikul olid jalad rasked ja reie ülemised osad kanged. Selline tunne nagu ma oleks teiperi asemel oma tavapärases suure koormusega treeningnädalas.

jutt jätkub järgmises postituses...