Katkise kummi peal saab sõita küll, ehk lugu sellest, kuidas ma miniraudmeheks sain

Triathlon Estonia 2015 - viimane triatlonivõistlus sellel aastal. Distantsiks oli mul valitud IM70.3 ehk poolpikk raudmehe distants, mille formaadiks 1,9 km ujumist, 90 km rattasõitu ning kirsiks tordil 21,1 km joostes. Kui kevadel unistasin viiest ja poolest tunnist, siis nagu ikka süües kasvab isu ning tekkis väike soov juhul kui kõik ilusti peaks laabuma kohe hoobilt viie tunni piir alistada. Iseenesest on see paras jultumus, minna esimesel hooajal ilma igasuguse triatloni taustata IM70.3 distantsile ning soovida teha seda alla viie tunni. Et sotid õigesti selgeks teha, pidi kõrgem jõud loosse ise sekkuma, aga sellest ikka õiges järjekorras. Ja õige järjekord on nii, et kõigepealt hakkab asi ujumisega pihta.

Veel enne, kui ma oma mälestustega starti liigun veel üks asi eelmisest õhtust. Laotasin kõik võistlemiseks vajaliku lauale laiali (va jalgratas) ja tegin pilti. Avastasin, et ujumisprillid on puudu, tegin uue pildi, siis vaatasin, et kiiver on puudu - rohkem pullitada ei viitsinud ja jätsin nii nagu on.

Väga suur kogus vidinaid, aga midagi nagu maha ka jätta ei taha. Nimekiri siis selline ulmeliselt pikk:
* ajavõtukiip
* võistluse käepael
* number ratta ja jooksudistantsiks
* veel numbreid kiivrile ja rattale
*sadulakott
* varukumm
* CO2 ballon ja püstol
* kummiheeblid
* numbrivöö
* pulsivöö
* triatlonikell
* niidirull rattakingade kinnitamiseks
* 6 x geel
* spordijoogipulbrid (sidrun ja apelsin)
* pudelid, 2 x tava 1 x aerobar
* nokkmüts jooksuks
* jooksutossud
* sokid jooksuks
* libestusbalsam kalipso alla
* kombensioon, mida ma kannan kogu võistluse
* rattakingad
* kalipso
* ujumismüts
* ujumisprillid
* kiiver ja ratas (neid pildil pole)

Ujumine

Aga nüüd ajas edasi ja otse starti. Kuna rahvast oli vähe, siis oli ka omavahelist maadlust ujumise esimestel sadadel meetritel üsna vähe. Umbes 500 meetrit ujutud ja juhtus esimene äpardus, kalipso lukk läks lahti. Võimalik, et keegi tõmbas seda natuke alla ja lõpp tuli täitsa ise. Esimest korda sellises olukorras, mõtlesin, mis ma nüüd peaks tegema. Kaldale ujuma ja seda ise uuesti üles kangutama või järgmise poi juures purjelaua mehelt kinnitõmbamise abi paluma? Otsustasin, et esialgu ujun nii nagu on, vaatan, mis saab. Midagi hullu ei olnudki, lohutasin ennast mõttega, et kõik see sissevoolanud vesi jahutab mind mõnusalt. Kui saare tagant olin läbi ujunud ja kell näitas distantsiks 1 km, siis hakkasin vaikselt oma ujumise aega arvutama. Polnudki midagi katastroofilist - vähemalt minu vaatevinklist polnud. Kuigi enamus massist oli eest ära läinud, siis oli veel üks-kaks inimest mu läheduses, ehk hea tunne, järelikult pole ma lootusetult viimane. Üks parimaid asju on ujumisdistantsil see, kui hakkab veest väljumise värav paistma - oi, kus see annab energiat. Pidin sinna väravasse siis otse diagonaalis saabuma. Aga kui kohale jõudsin, siis vaatasin, et tulen otse. Ema, kes muide esimest korda elus mul triatloni vaatamas oli kommenteeris ka pärast, et ma olin mingi naljaka kaare sisse teinud, nagu tahaks teisele ringile minna. Eks ma olin selleks ajaks juba parajalt segane ka, sest nii pikka maad olin ma varem ainult ühe korra basseinis ujunud. Ei tõesti poleks tahtnud lõõgastuseks veel ühte otsa teha.

ratas T1 viimiseks valmis

otsustasime, et sel ajal kui mina ujun ehitab

tristan liivalossi 

 ujumise start antud

Ronisin veest välja, kell näitas veidi üle 42 minuti, ehk minut parem kui ma Annelile prognoosisin. Inimesed kommenteerisid mu ilmet, teised väsinud ja tõsiste nägudega, sellel siin nii rõõmus nägu. Aga mul oligi suu kõrvuni suurest õnnest, et sellest lõpmatust järvest viimaks välja sain. Vahetusala oli minu saabumisajaks juba üsna tühi - järelikult peab rattal kõvasti tööd tegema. T1 kotis oli mul suvaline poolik joogipudel sest kogu varustus oli ratta küljes, lihtsalt ei tahtnud, et kott minema lendaks. Ema vel äksi täis raja kõrvalt juhendas kus pool mu kott ripub. Ratta juures toppisin siis kalipso kotti ja hops ilusti rattale. Personal hüüab: "kus kiip on"? Vaatan: fakk mul polegi kiipi. Rattalt maha ja tagasi kotti sobrama. Vedas, et see vahetusala alguses polnud. Leian lõpuks selle kiibi kalipso seest üles ja panen uuesti jalale. Hea meel, et seda märgati, muidu oleks ilmselt kaputt olnud mul edasise võistlusega. Veidi kahju on ainult pea pooleteisest raisku läinud minutist - äkki jääb pärast kuskilt puudu.

õnnelik järvest saabuja, kusjuures takjapael oli mingi ime läbi kinni

 kõige pikema, samas põnevaima ala algus

Ratas

Kuna Trismilel jäi lõpus kütust üle, siis seekord otsustasin, et rattal hakkan täiega lajatama. Ja lajatasingi nii nagu keha kannatas. Pulssi seekord alla 155 ei lasknud ning jalgades oli kogu aeg sõidutunne (see tunne kui väntad nii kõvasti, et enam hea ei ole). Pärnumaanteel 20 km ringe tehes oli paras virrvarr - segamini olid tiimid, täispika tegijad ja poolpika sõitjad, peale selle olid nad erinevatel ringidel. Õnneks olid numbrid erinevat värvi, milledest siis eelkõige huvitasid mind sinised, ehk otsesed konkurendid. Ega sõidust palju rääkida polegi, lihtsalt üks tampimine pikkadel sirgetel - 10 km lükkas tuul tagant ja sai sõita pea 50 km/h, siis jälle oli vastu ja raske oli saada kiirust 30 km/h peale, siis oli jälle tagant ja kõik see jura kordus uuesti. Minu jaoks oli motiveeriv jällegi see, et minust mindi mööda väga vähe, ise läksin teistest väga palju. Veel lugesin numbritelt nimesi. 45 km peal sain kätte tuttava peretiimi naisratturi (Ühe Ema lapsed), kellele jagasin paar julgustavat sõna. Muidu tuttavaid nägusi eriti ei näinud. Kuna erinevatel võistlustel hakkavad vaikselt näod ja nimed kinnistuma, siis ca 60 km peal möödusin Ulf Rosenist, kelle kohta teadsin, et ta jookseb minust kindlasti paremini. Lihtsalt 30 kilomeetriga tuli vahe piisavalt suureks sõita.

sel ajal kui mina Pärnu maanteed mõõtsin osales Hans-Kristjan 

Keilas lastetriatlonil

Keilas olid rattaraja kõige jubedamad kohad. Teeremont ja siis võistlusega seotud ummikud. Kohati tuli ennast autode vahelt üsna kehva kvaliteediga teekattel mööda nikerdada. Eks muidugi üsna kõvasti juba ootasin ka seda rattavärgi lõppu. Kui võistled täie rauaga, mitte ei tee aeroobset siis ootadki kogu aeg. Vahepeal lugesin isegi kordamööda pedaaliringe, et aeg kiiremini läheks. Eks ma muidugi arvutasin seda ka, kas suudan sõita alla kahe ja poole tunni. Noh sellepärast, et ainult kõvad mehed suudavad alla kahe ja poole tunni 90 km sõita. Tundus, et olen napilt ajas. Keilast oli vaja veel 5 km edasi sõita ja siis tagasipööre teha. Tagasipöörde ajal tundsin, et ratas käitub veidralt. Suurematel kiirustel veel järsemaid pöördeid tehes on ta palju stabiilsem olnud. Korra tuli veel meelde, et alla 10 km sõita ja ma pole siiani oma kummi purunemise vastast palvet lugenud. Sõidan, tunnen, et esiratas teeb all tõk - tõk. Kuidagi raskem on vändata, vaatan alla ongi kumm lapik. Jälle, mida teha? 5 km on sõita ja mina kummi vahetada ei taha. Oleks mul all kallis karbonjooks, siis poleks hetkekski kahelnud. Aga mul on all rasked kuulikindlad rauad. Mõtlesin, et sõidan vaikselt edasi. Arvasin, et kuna ees on ainult sileda asfaldiga osa ja palju maad enam pole, siis 35 asemel 30 km tunnis sõites ma väga palju aega ei kaota. Üks mees, kellest enne tagasipööret mõõdusin läks uuesti mööda. Nägin veel ABB tiimist Martinit, õnneks piisavalt maas, et oleks võimalik Ake vastu jooksul kohta hoida. Ohh üllatust, aga kogu selle tühja kummi ajal rohkem inimesi enam mööda ei läinudki. Kirusin mõttes tugevat küljetuult, mis rattajooksu veel rohkem ebastabiilseks muutis. Kartsin, et viskab kummi maha ja teen suure kiiruse pealt kukerpalli asfaldile. Keilasse ma jõudsin ning pöörasin häsi vaikse hoo pealt tervisekeskuse suunas (ei mingeid riske). Esiratas vibas juba korralikult all ning kolksus ilmselt vastu kahvlit. Ei mingeid käigult kingade jalastvõtmisi või muid trikke, peaeesmärk oli saada rattaga elusalt vahetusalasse. Hingasin kergendatult - vähemalt täna ei saa rohkem varustus alt vedada. Mõnes olukorras on kuulikindel raud parem kui kerge süsinik - täna oli see päev. Ratta aeg oli 2:31:08 - aitähh kumm, ma ei saagi sinu pärast kõva mees olla.

ratas antud, kuskilt aia tagant juba ema hasartselt juhendab mu koti asukohta

viimast korda võistlustel jalga "oranžid raketid," mis on mind siiani

kõik triatlonid teenindanud ning hulga jooksurekordeid (sh 2 maratoni)

 jooksnud, ehk pension auga välja teenitud

Jooks

Eks see oli üks paras kannatamine. Aga nagu trendiks saanud, siis näitasin ikka rohkematele konkurentidele kandu, kui mulle näidati. Jalad olid mul rattal juba nii pastlaks sõidetud, nii et jooksu nautimine poleks kuidagi kõne alla tulnud. Lihtsalt peaasi, et jõuaks lõpuni joosta. Sisestasin endale, et kõndima ma siin täna küll ei hakka. Kilomeetrite ajad tiksusid veidi alla viie minuti, ehk midagi õudsat ei olnud. Esimese ringi tagasipöördele lähendes otsisin silmadega Kardon Kõivi, nägin teda alles peale tagasipööret - ehk enda jaoks väga vales kohas, Küsisin, kas teine ring? Oligi, järelikult peale etteaimatavalt oluliselt kiirema ujumise oli ta minust ka kiiremini sõitnud - vot tema on kõva mees! Mulle siis täna jooksus kindlalt püüdmatus kauguses. Nägin ka Aket - õnneks veel turvalises kauguses. Arvutasin, et kui ma päris ära ei kuku, siis peaks ABB tiimiga hakkama saama küll.

Vahepeal olid väikesed kõhuprobleemid, aga seekord õnneks WC-d ei vajanud. Lihtsalt jõin mingi aja ainult vett ja teisest jooksule plaanitud geelist võtsin igaks juhuks vaid kolmandiku. Viimased 7 km olid tõeliselt rasked. Püüdsin hoida tempot, jalad olid igaltpoolt valusad. Viisin mõtteid mujale, unistasin endale olulistest inimestest, kohtadest ja hetkedest. Veel kordasin omale mantrat: "pain is temporary - glory lasts forever," see aitas.

mina jooksen ühtpidi, teised teistpidi

pilt Enerviti lehelt: päris naljakas nägu, 

sain omale just uue passipildi

Nende igasuguste maratonide ja asjadega on õnneks nii, et aeg tiksub võistleja kasuks ning ühel hetkel saabub viimane ring ja viimane tagasipööre. Viimast poolteist kilomeetrit, kuigi kehal oli valus nautisin mõtetes. Ake ja Ulf ei saa mind täna enam kätte ning iga sinine number, kes mulle praegu vastu jookseb, teda olen ma täna juba võitnud. Ja olingi ühel hetkel lõpusirgel. Aeg oli napilt üle viie tunni tiksunud, tegin jälle lennukit ja finišis sõjamehepoosi. Lõppaeg 5:01:24, ehk katkine kumm, kadunud kiip ja avanenud kalipso said oma vandenõuga ilusti hakkama. Hea meel, et ma ise terveks jäin ning tegin ikka ühe kuradima kõva trenni. Rääkisin veel "Ühe ema lapsed" ja "ABB Spordiklubi" tiimiga. Ake oli ennast hingetuks joostes isiklikku rekordit 10 minutit parandanud. Koos startides poleks must temale täna enam vastast olnud.

taasühinenud

Kokku koos tiimidega esialgses protokollis oli mu koht: 31 pea 100 startija seas. Eks see lõppkoht peale tiimide eemaldamist veidi paraneb.