Trismile 2015 vol 3 ehk võitluspäev

Enne kui saabus kulminatsiooni päev, oli mul veel üks tegemine. Õhtuhämaruses veidi enne expo sulgemist astusin ma sealt läbi. Panin pool möödaminnes jalga ilusad kollased triatlonikingad Mavic Tri Helium ning hetkega oli toode mulle müüdud. Jalg istus sees nagu valatult, jalga panek ja eemaldamine käis ülilihtsalt ning kingad ise olid sulgkerged. Nüüd oli teine teema - hind oli vaja sobivaks saada. Veidi kauplemist ning jalutasin karbiga minema - kes ikka kaubaga Otepäält Tallinnasse tagasi sõita tahab? Seda enam, et käes oli sisuliselt viimane müügipäev. Natuke kruvimist - klotsid ühelt kingalt teisele. Tõin ratta välja, proovisin hotelli ees. Tundus, et saan lennult kingade jalgapaneku ja äravõtmisega hakkama küll.

Kuigi läksin varakult voodisse ei saanud ma tol ööl eriti und. Ausalt, ma ei olnud pooltki nii pabinas kui tavaliselt enne maratone või Tartu Milli. Pigem olin põnevil. Mul polnud hetkekski kahtlust selles, kas ma saan hakkama, aga und ikka ei tulnud. Äkki olin ma erutunud oma uutest ägedatest jalanõudest? Lõpuks mõtlesin, et savi - lesin niisama ja vahin lakke. Lihased saavad ikka puhata, palju ma võistlusel ikka oma aju vajan. Ühel hetkel ärkasin üles ning kella järgi sain aru, et olin maganud üle 4 tunni - enam kui piisav, et teha üks korralik sooritus. Tundsin ennast täiesti värskena. Lesisin veel poolteist tundi niisama ning kell kaheksa läksin hommikusöögile. Tristan, kes oli ka vahepeal ärganud otsustas tuppa jääda - talle hotelli toit ei maitse. Nokkis natuke banaani ja pähkleid. Ise võtsin korraliku kolme vilja pudru koos paari täistera moosisaiaga. Kõrvale kaks klaasi vett ja kohvi. Jah kohvi pole eriti hea enne võistlust, aga veel hullemad on kohvi võõrutusnähud - üks tassike hoiab need ilusti ära.

Söök söödud läks hommik edasi hotellitoas varustuse valmispanekuks. Kui asjad jonksus, siis kompsud selga ning Kristjani bussi juurde viimaseid ettevalmistusi tegema. Rattale läks kaks standardpudelit ning kõrrega aerobari pudel. See viimane oli viga sest kahel korral sõitsime läbi toitlustuspunktist, kus oleks saanud pudeleid vahetada. Ehk ilmaasjata kandsin lisaraskust kaasas. Ma oleks saanud ilusti hakkama kombinatsiooniga kahest jooginõust. Pudelites oli vesi, lahja spordijook (Isostar - odav ja minu kohalikus poes sadaval) ning Coca Cola (hiljem räägin miks see ka vale oli). Pulgale teipisin neli geeli (viies läks jooksujalanõude sisse). Lisaks kinnitasin sadula taha rehvivahetuskomplekti - kasvõi selleks, et kui meist üks kolmest (peale minu Kristjan ja Elari) peaks kummi enne viimast ringi lõhkuma, siis saan selle anda ja inimene saab vähemalt lõpuni sõita. Rattal puhastasin ja õlitasin ketti ning kummidesse, kuna ilm oli neutraalne, läks veidi üle 8 bari rõhku. Elari oli vahepeal oma esikäikari trossi lõhkunud ning saatsime ta kiiruga remondipunkti, kus see fikseeriti suuremale hammasrattale - saab püsti mägedest üles raiumist harrastada.

Samal ajal kui meie varustust üle vaatasime mängisid lapsed bussis. Ei märganudki, et nad olid oma plätudest bussi trepile "lõksu" valmistanud. Nii kui ma sealt alla tulin, siis piraki! selili. Igaks juhuks kohe ennast järsult ei liigutanud. Vaikselt liigutasin kätt, siis jalga - sain aru, et luud ja liigesed on terved. Vaid alaselja olin parema puusa juurest ära põrutanud. Lootsin, et see mind võistlusel segama ei hakka. Vahepeal saime naised ka telefonitsi kätte, kes olid peale pea kümmet tundi orienteerumist meie suunas teel. Kohustuslikud vetsuringid ning kell oli sealmaal, et tuli kalipso selga tõmmata ja stardi poole sörkida. Tahtsin ennast enne algust ikka märjaks kasta. Naisi veel ei olnud ja lapsed jäid Ennuga. Ujusin soojenduseks ümber poi ning juba vilistati meid välja stardikoridori. Õnneks jõudis just Anneli tagasi ning sai mulle teele oma õnnemusi kaasa anda. Start oli eeldatava ujumisaja järgi tsoonidesse jagatud. Läksin siis 21 minuti tsooni. Elari ja Kristjan konservatiivsemalt 25 omasse. Meie vennaga olime kalipsos, Elari va pingviin oli alla 18 kraadiga vees kombes - respekt, mina nii ei suudaks.

Ujumine

Ujusime pühajärves nelinurgakujulist trajektoori. Kaks esimest otsa sirgelt otse üle järve ning kaks viimast piki kallast. Protsess ise oli tunduvalt sujuvam ja mõnusam kui Tartu Millil, kus sain palju rohkem hoope ja jalgada krabamist tunda. Ju andis tasane vesi ja laiem "rada" oma osa. Kuigi mitu korda üritasin, siis vähemalt alguses ma poid ei näinud. Sain aru, et olen kuskil massi keskel, nii et ei saanud palju valesti minna. Ühel hetkel hakkas ka poi paistma ning sain aru, et olin õnneks täpselt selle suunas ujunud. Ujuda proovisin pikkade rahulike tõmmetega. Peaasi, et ennast ära ei väsita. Kuigi esimese poi juures tekkis tropp, mis ei lubanud kroolida suruti mind tagantpoolt ilusti väikse kaarega sellest mööda. Teel panin tähele, et inimesed mu ümber ujusid kas sama kiirelt või vajusid vaikselt tahapoole - küllap mõned tegid oma võimetest veidi kiirema alguse. Edasi oli inimesi veidi hõredamalt, mis võimaldas ülejäänud poisi hästi näha ning tänu sellele üsna sirgjooneliselt liikuda. Viimane kurv tehtud ning hetkel kui käsi krahmas põhjaliiva ajasin ennast püsti. Enesetunne oli palju parem kui neli nädalat varem Emajõest välja tulles. Eks kogemus juba õpetab. Sisetunne ütles veel seda, et olen vahetusalas enne Kristjanit ja Elarit. Kalipso tuli ära hästi, number ja kiiver peale ning mõtlesin, kas tõesti ongi kõik - oligi.

Ratas

Rattaleronimise tegin igaks juhuks hoolikalt õpiku järgi, mitte lennates nagu WTS sarjas tehakse. Ei oleks tahtnud tänu rattakinga vastu maad lajatamisele siruli käies stiilipunkte kaotada. Hiljem kuulsin, et Kristjanil käis veest välja tulles pea nii kõvasti ringi, et kohe peale rattaleronimist sai põlvedega asfalti suudelda. Lisaks sai ta rattaraamist oma ribidele verevalumi. Peale kurvi paremale läks kallak allapoole ning sain 30 km/h veeredes ettevaatlikult jalad kingadesse libistada. Kuna rahvast oli tihedalt, siis 4-5 inimest pressis must mööda. Vahe tuli aga nii väike, et mäest üles ronides muutus seis jälle tagurpidi. Veel vaatasin enne märironimist pulssi - see näitas hirmutavad 164 lööki minutis. Mõttes jagasin ringid osadeks: Otepääle ronimine, ehk kõige raskem lõik; 9 km Otepääle järgnevat värskelt pinnatud teed (kah suhteliselt vastik osa) ja siis ülejäänu (normaalne asfalt). Esimene prioriteet oli pulss normaliseerida, ehk ma kohe algul võidu sõitma ei hakanud - oli selge, et 160+ pulsiga ma kaugele ei jõua. Kui sain pulsitakti normaalseks hakkasin konkurente noppima. Esimene ring oli pikem ning sisaldas kohe alguses mägist ja tehnilist ca 5 km lõiku, mille viljad olid ka kohe raja kõrval näha. Kraavis lebas kaks ratturit, kellest ühe juures askeldasid juba meedikud.

Rattarajal oli nii, et üksikvõistlejaid möödus must vaid käputäis. Pigem läksid mööda meeskondade ratturid, mis tegi südame omamoodi soojaks - järelikult olin hästi ujunud. Kuna sõitsin paljuski pulsi järgi, siis mitmete meestega kippus minema nii, et tõusudel läksid nad minust mööda ja laskumistel möödusin omakorda neist. Kuna aga minu energiajaotus oli optimaalsem, siis enamus jäi pikema maa peale ikkagi selja taha. Õigupoolest selliseid inimesi, kes must mõnel laskumisel oleks mööda saanud praktiliselt ei olnud. Ju siis mu aerodünaamiline asend ja mäest alla pedaalimine andsid oma osa. Järsud tõusud mulle niiväga ei meeldinud, kuid üks pikk natuke laugem kohe peale teist toitlustuspunkti mulle istus. Jäi mulje, et osad võistlejad hakkasid kohe algul liiga tugevalt ronima ning pika tõusu lõpus kui neil jalad kinni olid andsid väga palju tagasi. Esimese ringi lõpuosas leidsin autonaabri, Alma Sarapuu elukaaslase, kes mind kiitis juba ette hea soorituse eest (teadis, et olen esimest aastat rattal). Soovisime teineteisele edu ning läksin oma teed. Veel tekkis väike duell ühe lihaselisema suuremat kasvu mehega - mina möödusin laskumistel, tema tõusudel jälle tagasi ette. Selline omapärane kuid võrdne olukord tegi meile mõlemale nalja. Proovisin temaga rääkida, aga kahjuks ta ei saanud aru - ilmselt venelane või ukrainlane. Sellegipoolest vahetasime pilke ja muigeid. Pühajärvel vaatasin kella, ca tund ja 7 minutit olin olnud rattal. Hakkasin arvutama, mis ajaga peaks ma uuesti Otepääl olema, et tekiks lootus rattal kolme tunni piir murda. Mu duellipartneriga juhtus nii, et kuna ilmselt minu kaalutletud külm põhjamaine energijajaotus oli üle lõunamaisest temperamendist, siis pärast Mäe tänava tõusul korraks püsti tõusmist ma teda rohkem enam ei näinud.

armu ei anna

 Kristjan jäi samas kohas fotograafile kiiruse ületamisega vahele

Teisest ringist mul palju meeles ei ole. Ikka need kiired laskumised ja ettevaatlikumad tõusud. Noppisin vaikselt kohti, inimesi jäi hõredamaks. Isegi paar kerge õllekõhuga meest, kelle puhul ma imestasin esimesel kui nad must rattaga mööda said, need leidsin ka uuesti üles. Eks ta läks selle tähe all, et kuidas saada võimalikult väikese vaevaga võimalikult palju. Veel hakkas valutama alaselg. Ei saanudki aru, kas see kukkumine või lihtsalt lihased polnud harjunud. Võtsin siis selja säästmiseks tõusud lenksul ning lauged ja laskumised pulkadel. Proovisin mõnel laskumisel ennast torule kõhuli lasta - ei saanud sest ees olid geelid ning sain oma aerobari joogipudeli kõrrega hoobi vastu kõri. Uuesti Pühajärvele jõudes vaatasin kella 2:01 rattal näitas, et alla kolme tunni tuleb ilmselt ära. Nüüd oli vaja viimast korda Otepääle ronida ning see tegi südame soojaks. Rahvas elas kaasa ning lihtsalt show pärast pidin püsti ronides paarile konkurendile kohta kätte näitama - mõistliku seletust sellel ei olnud. Kolmandaks ringiks oli mul alles veel enamus colast, üks geel ja natuke vett, ehk jälle jätsin joogipunkti vahele.

viimasel ringil colat sisse ahmimas

Kolmandal ringil hakkas väsimus tunda andma. Otepääl adrekaga haihtunud seljavalu tuli ka tagasi. Hakkasin juba mõtlema, kas ikka alla kolme tunni saan. Psühholoogiliselt aitas see, et palju selgu tuli vastu - neist enamus vast ringiga mahajääjad, mõni võib olla lihtsalt kustunud. Sihva magasin maha ja juba arvasin, et ei jõuagi alla kolme tunni kohale kui järsku oli ees Otepää silt. Olin sõitnud 100 km, milles ca 1100 tõusumeetrit alla kolme tunni. Laugel laskumisel sudisin kingad jalast ära ning vahetusalas maandusin nagu proff hoo pealt. Kahjuks Tristan pissis sellel ajal ning Annelil jäi mu trikk nägemata - ta oleks kindlasti mu üle uhke olnud.

Jooks

Vahetusalas ootasid mind jooksukad ning nende sisse pistetud geel. Lisaks olid sokid, mille osas pidin siis rattal otsustama. Sokke ei pannud. Nüüd tuli välja teine ettevalmistusel tehtud viga - ma ei kontrollinud tossude sisu. Vasakus tossus oli kivi, mis hakkas kohe haiget tegema. Eks joosta nagu ikka oli raske, aga enamikel teistel oli veel raskem. Mõtlesin, et kui hoian pulsi 160 peal, siis saan ilusti ilma kõndimata finišisse. Tõuse kerisin justkui teosammul, mitmed konkurendid hakkasid tõusudel kõndima, ehk sai jälle mõnest mööda. Mõni teamikas läks kohe algul mööda, aaga mõnest neist sain ise omakorda pärast jälle uuesti jagu. Alustasid nad ju värsketel jalgadel, mina olin kohe väsinud. Rada oli poolteist kilomeetrit ühes suunas, siis tagasi võistluskeskusesse ning kolm ja pool kilomeetrit Otepää suunas ja siis jälle tagasi. Iseenesest oli see rada hästi äge ajamasin sest võimaldas näha inimesi, kes olid kuni ca 25 minutit ees ja sama palju aega selja taga. Veel pean mainima, et triatloni jooksu jaoks oli see veel kohutavalt mägine.

Keda ma siis nägin? Toomas Ellmanni, kes oli must vast kilomeetrikese ees, Alma Sarapuud naiste liidrina, Jürgen Ligi ja Raio Piiroja - liiga kaugel ees. Margus Maidlat nägin, mulle isegi üllatavalt lähedal. Ta oli muide suurema osa maast katkise tagatrossiga sõitnud ja seda tõusudel käsitsi tirinud. Kardon Kõivi oleks pidanud ka nägema, aga ju ei pannud tähele. Kristjani nägin - üllatavalt palju aega maas minust. Olingi juba muretsema hakanud, et äkki kukkus. Hiljem selgus, et peale kukkumist ratta alguses oli ta ca 60 km valudes sõitnud (vale sadul valel kõrgusel vale nurgaga). Jooksul tuli välja minu järjekordne traitloni viga. SIS geel ja cola tekitasid korraliku keemilise reaktsiooni mu kõhus, see hakkas valutama ja paisuma. Teine tagasipööre oli mäe otsas. Tõus aga ei tahtnud lõppeda. Hakkasingi vastutulijatelt uurima, kaugel see pööre siis on. Ei olnud kaugel. Peale pööret tundsin, et enam ei suuda, kõhus olev torm oli orkaaniks paisunud ning kimasin põõsasse ennast kergendama. Samal ajal kui ma reielihaseid kükkasendis treenisin läksid must mööda 4-5 härrat, kelle äsja tõusul taha olin jätnud. Õnneks oli järelejäänud 3 km piisavalt pikk maa, et see viga uuesti ära parandada. Samas enne finišit leidsid mu üles mõned inimesed, kes seda tegema poleks pidanud. Powerit oli kõvasti ja natuke spurtisin. Siis aga mõtlesin, et ei hakka viienda koha naist kiusama ja võtsin veits hoogu maha. Las naudib oma hetke. Vahet pole ju mis mu koht peale sajandat protokolis on, ega ma viimast korda võistle. Lõpukoridoris tegin lennukit, lõin inimestele patsu. Kuulsin selja tagant Anneli häält. Pöörasin ümber, lasin paar inimest veel mööda, haarasin Tristanil käest ning jooksime koos finišikaare alt läbi minu suurt järjekordset võitu iseenda üle tähistama.

Sain uue särgi ja medali ning banaanidest, õuntest, apelsinidest, saiakestest ja kurkidest saime Tristaniga mõlemad kõhud täis. Veel ootasion Kristjani finiši ära. Elarit kahjuks oodata ei saanud kuna finišialas hakkas liiga külm. Seekord meil kolmel omavahel suuremat heitlust kohtade jagamisel ei tulnud, kuid kõigi poolt selline distants korraliku ajaga läbi teha on korralik saavutus iseenesest. Mulle oli see peale kõva trenni veel järjekordne võimalus vajalikke kogemusi hankida. Kuna mul lihaste seis on täna väga hea ning asun uuesti treenimise juurde tagasi, siis küllap ei võtnud seekord endast maksimumi välja. Aga kust ma ikka teada saan, kus mu piir on, kui ei katseta?

 kus lõpeb mugavustsoon, algab elu - nende hetkede nimel tasub elada

Kokkuvõttes olin 4:13:46 ajaga 128-s. Alad eraldi:
Ujumine 1 km: 23:18 - 227s koht
Ratas 100 km: 2:58:57 - 120s koht
Jooks 48:47 - 119s koht.

Enda puhul olen kõige rohkem rahul ujumisega, jooks oli mitmel põhjusel pettumus. No kõige kõvemad spordialad olid mul konkurentsitult vahetusalad, nende mõlemaga mugavalt esisaja hulgas. Huvitav, kas sellist spordiala kuskil ei harrastata?

Kristjanil seekord tema halvim sooritus: 4:45:21, 248. koht
Elari oma esimesel triatlonil: 5:14:16, 299. koht

kellel rõõm, kellel valu

päev lõppes Põhjaka mõisas - minu ja venna pere saak Pühajärvelt