esmaspäev, 3. august 2015

Trismile 2015 vol 2.

Laupäev, esimene võistluspäev. Nagu ikka sadas vihma, kuid naiste ja Ennu (Hendrik) võistluseks lubas ilmajaam ka natuke päikest. Esimesena astus võistlustulle meie seltskonnast 11.1 lastetriatlonil Hans-Kristjan, kes oli ühtlasi ka võistluse noorim osaleja. Hans, kes oli üliõnnelik oma esimese triatlonikombe üle (kandis seda kohe kolm päeva jutti) tuiskas julgelt peale stardipauku vette ja kukkus teistest mööda kroolima. Poole maa pealt oli tal power otsas ja tuli kajaki küljes jõudu koguda. 100 meetrist ujumisest sai ta jagu eelviimasena ning pärast vahetusala (väikestel lastel läheb enese riietamisega meeletult aega) oli nii ees kui ka taga tühjus. Omamoodi huvitav vaatamisväärsus oli üks väike blond ca 9-10 aastane tüdruk hiiglaslikul ilmselt isalt laenatud mustal maanteerattal, mis oli silma järgi isegi minu jaoks liiga suur. Ma ei saa aru mis ime läbi ta sinna kõrgele sadulasse sai. Jalad käisid küll sirgeks, aga rattafinišisse ta jõudis ja isegi üllatavalt kiiresti. Hans-Kristjan oli vahepeal tehnilisel rattarajal leidnud viis kaasvõistlejat, kellest mööduda. Nii ta siis tagantpoolt kuuendana jooksurajale jõudis ja ka oma jooksukilomeetri lõpetas. Oma esimesed 6 Eurot sai ta spordiga teenitud (isalt 1 EUR iga võidetud vastase eest). Aeg 45:47, millest kilomeetri jooksu tegi ta alla kuue minuti ei ole üldse paha 7-aastase poisi kohta.

 kõige hullem on läbi, kuskil kaugel ripub
laua küljes veel viimane laps

rattale ja minema

võitlusvaim on neil veres - nutad, aga jooksed. Jalal näha
kukkumise märk.

Teine võistlus (33.3) oli mulle eriti erutav kuna oma esimest triatloni asus tegema mu kallis Anneli ning Elari elukaaslane Annely (igrekiga) - ehk tõotas tulla väga huvitav kuulsuste surmaheitlus. Peale nende oli stardis ka meie värske sugulane noor Hendrik. Kes võidab naistest? Kas Anneli on ehk nii võimas, et suudab isegi Hendrikust jagu saada? kihlveo kontorite telefonid olid punased. Ma ei tea, kes oli rohkem närvis, kas mina või Anneli. Igal juhul oli see Anneli ja Annely jaoks esimene triatlon ning Hendriku jaoks juba päris mitmes, ei teagi mitmes. Nädal varem avastasime huvitava tõsiasja, Nimelt mu tihkelt ümber käiv kalipso läheb ilusti Annelile selga ning näeb seal isegi üsna paras välja.

Pasun - kogu see mass lendas vette, mis muutus hetkega mäslevaks kätest ja jalgasest kubisevaks olelusvõitluseks. Vaatan ujumisest saabuvaid võistlejaid ning vau, vähem kui kuus minutit stardist ja Anneli juba jooksuga veest väljas. Teisi ei jõudnud vaadata, jooksin edasi, et näha kuidas tal vahetusala läheb. Kahtlaselt kaua sahmerdas - ei saanud vist kalipsot maha. Lõpuks sai rattaga joone suunas liikuma kui ta rajalt maha võeti - kiiver tagurpidi peas (juhtub ka parimatel). Anneli kommentaar oli loole selline, et kuulis hõiget: "kiiver tagurpidi," mida ta uhke näoga ignoreeris: "minul on kõik ilusti korras, ilmselt on see keegi teine." Kui teine kord öeldi juba kõvemini ja näidati näpuga tema peale, siis oli selge, et see oli just tema, mitte kujuteldav konkurent. Aga nalja peab ju saama. Poolteist minutit hiljem tuli juba Hendrik ning tänu Anneli uimerdamisele ei olnud rattale minnes nende vahe enam eriti suur. Kahe viimase triatleedi hulgas ilmus välja ka Annely. Ma ei saanud hästi aru, mida ta seal vahetusalas tegi - olin liiga kaugel, aga kuidagi kaua seal läks. Võib olla tegi uut make-upi sest rajal tehakse pilti. Või oli juba alla andnud? Või hajutas meie valvsust ja plaanis kohe peale vaateväljast kadumist raevukalt pedaale tallama hakata?

Edasi läks natuke aega ning siis sai hakata rattaringilt tulijaid ootama. Vaatasin, et tuttavatest Krister Haav saabus esikümne piirimail. Meie omadest maandus esimesena vahetusalas Hendrik. Teadsin juba ette, et Anneli nõrgim lüli on rattasõit. Kui meestel on nii, et neil juba sünnipäraselt kas on või ei ole rattajalga, siis naistel ei ole kellelgi. Tuleb seda suure tööga tekitada. Lugesin vaikselt minuteid. Kolm oli piir, kus ma arvasin, et Annelil enam sanssi Hendrikut püüda pole. Läks 5-6 ja maandus ka Anneli. Kuna omavahelises konkurentsis olid kohad jagatud, siis edasi siirdusin finišikoridori lähedale Hendrikust ja Annelist pilti tegema. Kokkuvõttes Annelilt väga tubli saavutus esimese Triatloni kohta. Aeg tal kokku: 1:33:54 andis talle veidi enam kui 240 osaleja seas 149. koha (naistest 42.). Eraldi alades oli tal nii: 300 m ujumine aeg 5:59, pos 102 / Ratas 30k 1:07:19, pos 156 / jooks 3k 16:18, pos 152. Anneli kommentaar asjale oli selline, et ujumine ei olnud nii hull kui ta arvas, kuid jooks peale ratast oli kohutav. Jah, olen avastanud, et vahet pole kui palju oled varem jooksmisega kokku puutunud, aga triatlonid panevad sind jooksu vihkama.

asju vahetusalasse viimas

Enne starti - külmavares Anneli ja väike Ennu, 
kes on vahepeal suureks Hendrikuks kasvanud

 kes keda - Anneli võitlemas rattarajal

 kaks õnnelikku - kes sai medali, kes emme

Anneli vägev spordipäev ei lõppenud veel triatloniga, see oli kõigest soojendus. Kohe kui kõht täis ja riided vahetatud läks neil Liinaga (Kristjani naine) edasi sõit Eesti teise otsa Pannjärvele öisele X-Dreamile. Njah - naistes on ikka kangust. Sai kokku lepitud, et meie homseks stardiks (11.00) tulevad nad tagasi lapsi hoidma. Meie aga siirdusime järjekordselt spaasse lastele lõbustust pakkuma - olid nad ju terve päeva jooksjaid ja jalgrattureid passinud.


paar hullu naist, ehk kohe algab uus võistlus



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar