SmileRun ning jätkuvalt allamäge

Kuigi kuumad suveilmad veel vähemalt mõnda aega jõudsalt jätkuvad on minu puhkused selleks aastaks kahjuks puhatud. Suuri treeningu- ja arengu ambitsioone pole ma käesoleval hooajal kahjuks siiani täitnud. Samas aasta oluliseim jõuproov Tallinna Maraton ootab mind veel ees. Pärast seda saab ehk tibusi lugeda ja öelda kas selline isetreenimise süsteem (ilma klubi ja treenerita), mida ma siin viljelenud olen on kandnud piisavalt hästi vilja või ei.

Sai siin oma eelmise postituse kommentaarides varakult rõõmustatud selle üle kui hästi mul intervallid suvekuumuses välja tulid. Samas tabas mind juba samal öösel korralik hoop. Kogu öö tundsin korralikku iiveldust, magada suutsin ehk kokku vaid neli tundi ning pidevalt olin lähedal WC-sse oksendama jooksmisele. Otsustasin mahud ja kiirused nädalavahetuseni tagasi tõmmata. Nädalavahetuseks kutsuti mind Otepääle trenni tegema ja TriSmile võistlustele kaasa elama. Plaan oli osaleda sarja esimesel võistlusel SmileRun, seal oma 5 km kiirust testida, pärast seda kohalikel küngastel vähemalt 50 km mahtu joosta. See küngastel jooksmine kahjuks ainult unistuseks jäigi.

SmileRun

Tegemist siis 5 km jooksuga Pühajärve kallastel. Stardis oli ca 28-30 kraadi sooja ning päike siras üsna kõrgelt. Teadsin veel, et küllap seal rajal mõned tõusud ikka on. Esimese pange tegin siis kui kuulsin, et esimesed kolm kohta on auhinnalised. Kuna stardis ühtegi tuttavat nägu ei olnud mõtlesin, et jooksen siis esikolmiku peale.

Käis stardipauk ja panin kolmandana ajama. Enne poolt kilomeetrit näitas kell jooksvaks ajaks alla 3:20 min/km kohta, mis on ilmselgelt liiga kiire. Tuli esimene tõus, siis teine, mis oli eriti pikk ja järsk. Möödus üks konkurent ja siis veel üks. Käis kilomeetri piiks ning kell näitas 4:00. Teise kilomeetri lõpus möödus minust veel ka üks naisterahvas (kui ma õigesti mäletan, siis oli tegemist Venemaa jooksjaga). teine kilomeeter näitas aega 4:05 ning sealt edasi ma enam oma kella ei vaadanud. Mõtlesin, et jooksen lihtsalt enesetunde järgi lõpuni. Arvasin, et küllap ma ennast peale tagasipöörde punkti kogun - olen ju sellel aastal kõikide võistluste teised pooled tugevalt jooksnud.

Tagasipöörde punktiks ei olnud vahed eesolevatega silma järgi muutunud ning ka taga ei olnud kedagi tulemas kuulda. Tuli võtta õhupall ning sellega tõestuseks, et ei lõiganud tagasi joosta. Peale õhupalli kätte haaramist olin ilmselt kuidagi liiga hajevil, et ei märganud jala alla sattunud kivi või käbi. Hüppeliigesest käis läbi tugev valujutt - olin selle korralikult välja väänanud - nii, et ei saanud esialgu jalale isegi toetada. Usun, et mu karjatust kuulis kogu vaheajapunkti neiude seltskond. Esimene emotsioon oli see, et võistlus on nüüd minu jaoks läbi. Trotsides valu proovisin oma jalga maha saada, üha uuesti ja uuesti kuni lõpuks sain longates joosta. Mingi hetk kadus ka silmnähtav lonkamine ära. Kahjuks uuesti sirgele teele jõudes oli eesolijatega vahe püüdmatuks muutunud.

Lõpupoole enesetunne paranes ning sai kiirust juurde panna. Püüdsin kinni ainukese esikümne seas oleva palliga jooksja. Enamikele oli jäänud õhupallist kätte ainult pulk, mille otsas see kunagi oli olnud. Kuigi jooksin viimase 300 meetriga talle umbes 30-40m vahe sisse, siis tänu üleüldiselt ebaõnnestunud võistlusele otsustasin seekord teha seda, mida ma ammu olen teha tahtnud. Nimelt jäin lihtsalt finiši ette seisma ja lasin enne joone ületamist taganttulija endast mööda.

Pool kilomeetrit enne lõppu (ma olen see tagumine kribu)

Lõpuprotokoll näitas mulle umbes 100 jooksja seas 9. kohta ning aega 20.05. Vaatamata kõigele olin teinud jälle isikliku rekordi. Peale selle oli finisis väga värske enesetunne ning kui rada oleks ootamatult pikendatud 5 km võrra oleksin kindlasti oma lõpupositsiooni parandanud. Pean ütlema, et kuna ma ei ole ennast lühemate distantside jaoks treeninud, siis jooksen neid ka kohutavalt halvasti. Ei ole vahet, kas distants on 5, 10 või 15 km jooksen ikka samas tsoonis, ehk kusagil piimhappe lähe ülemises otsas. Ma lihtsalt ei ole arendanud vajalikke oskuseid selleks, et joosta hästi 3 või 5 km distantse. Sügisepoole proovin ehk midagi selles osas ette võtta. Eraldi tahan ära mainida oma 6-aastase vennapoja, kes läbis elus esimest korda joostes 5km pikkuse distantsi.

Peale starti esimesest kurvist väljas.

Triatlon

Edasi läks see Pühajärve puhkus nii, et öösel tegi jalg parajalt valu ning järgmisel päeval lasin ta ära teipida. Ning tõepoolest see aitas väga palju, palju rohkem kui ma oleksin osanud loota. Kuna trenniplaanid nädalavahetuseks olid rikutud sain nüüd keskenduda rohkem enda pruuniks praadimisele, söömisele, joomisele ja triatlonivõistlustele kaasaelamisele ning tuttavaid, kellele pöialt hoida oli nii 33.3 kui ka 111 rajal. Eriti rõõmustas mind mu venna Kristjani 167 koht 4 tunni ja 21 minutiga 111 rajal, millega ta parandas nii oma koha kui ka ajarekordit. Kui ta lõpuks treenima ka hakkaks, siis võiks ta triatlonis päris kaugele jõuda. Samas süstis see võistlus ka minusse väikese pisiku ning lubasin talvel ehk ujuma õppida ja siis vähemalt läbitegemise mõttes selle raja kunagi ikkagi ette võtta. Peamiseks tegevuseks jääb aga ikka ja alati jooksmine. Hetkel on mul pooleli järjekordne raamat: "Advanced Marathoning," mille autoriks Pete Pfitzinger. Eks teen miski hetk ülevaate parimatest jooksuraamatutest, mida olen lugenud.

 Vend Kristjan 33-kraadises kuumuses isiklikku triatloni rekordit tegemas.

SmileRun lõpuprotokollile uuesti mõeldes oleks ehk õige taktikaga, ilma finišikoridoris seismata ning ennast vigastamata suutnud oma aega parandada ehk 40 sekundi võrra, kuid sellest ei oleks ikkagi piisanud kolmanda koha võitmiseks. Eks rekordeid tasub ju ikka teha nii, et neid ei oleks tulevikus liiga keeruline üle joosta. Füsioterapeut arvas, et enne neljapäeva ei tasu mul joosta, aga mis ma ikka muud teha saan kui jalad sügelevad.

Jalg laupäeva hommikul, aga kuna teist ei ole kõrvale panna, siis raske aru saada.