Tegime Anneliga eile ühe mõnusa rattasõidu mu jooksuradadel ning sealt pärineb ka enamik selle blogipostituse pilte. Mul ei olnud selleks päevaks kavas ühtegi treeningut, aga kuna lihased olid nii kinni, siis pidin nad mingi tegevusega, mis ei ole jooks venituste tegemise jaoks soojaks saama.
Südasuve jooksu järgne treeningperiood on mind kostitanud kolme väga raske treeningnädalaga. Neist iga nädal sisaldab vähemalt ühte kompleksset intervalljooksu, kus ma jooksen 2 x 10 minutit piimhappe lävel ning nende vahele jääb viis kilomeetrist lõiku ca 10km jooksu võistlustempos. Samuti lõppevad nädalad ühe lõbusa tõusvas tempos pika jooksuga. Pean tunnistama, et üleeilses pikas jooksus võttis väsimus oma ning 21km (rahulik) + 8 km (kiire) jooks muutus 19+4ks. Enne 20km otsustasin, et jätan teise geeli võtmata ning võtan suuna kodu poole. Planeeritud kiirust ei oleks mul kohe kuidagi jätkunud. Täna tundus isegi 6 km taastav jooks paraja piinakambrina. Eks põhjuseid, miks asjalood nii on läinud on mitmeid. Suurem osa tagasilööke jooksus saab alguse ilmselt sellest õnnistatud kuumast suvest. Treenida on väga raske, kiirused on tihti madalamad kui varem ning see on mu motivatsiooni veidi kõikuma pannud. Tean, et motivatsiooniga on alati nii, et seda on kas rohkem või vähem või ei ole seda üldse ning need tujud muutuvad pidevalt. Olen võtnud eesmärgiks vaatamata kuumusele ennast oma treeningplaanist läbi forsseerida. Olen mõningaid trenne muutnud või ümber tõstnud, aga oma kilomeetrid olen saanud ikkagi kuidagi õnneks läbitud.
Kuumusel pidi olema ka mingi spetsiifiline positiivne mõju treeningule. Paarist kohast olen lugenud umbes sellist mõtet, et need, kes kuuma suve ära kannatavad ning oma trennid vaatamata piinlemisele korralikult ära teevad purustavad sügisel isiklikke rekordeid. Viimaste päevade enesetunne tuletab üha rohkem ja rohkem meelde hoopis ühe filmi pealkija: "Ära aetud hobused lastakse maha." Ilmselgelt on suur probleem taastumise ja kõige sellega kaasnevaga. Kuna sellist powerit ja tahtejõudu nagu juunis ei ole praegu sees, siis ütleme ausalt olen olnud natuke laisk lisategevustes: venitamine, masseerimine rulliga, korralik toitumine jne. Pühapäeval oli seda ilusti lihastes tunda. Esimestel kilomeetritel olid lihased kergelt kanged ja kõõlused justkui kiskusid oma kinnituspunkte luudel. Tundsin nii achilleseid kui ka seda tallaalust kõõlust. Samuti oli tunda igal kokkupuutel maaga luid ja liigeseid ning seda kuidas mu jalgade liikuvus on häiritud. Lendamise tunde asemel oli vaevalise kulgemise tunne. Võimalik, et pean ka tänase põhitrenni homsesse edasi lükkama.
Elu esimene selfie :D
Mida veel kurta? Seda, et magada on raske. Konditsioneeri mul kodus ei ole ning magamistuba asub teisel korrusel. Õhtuti on see tuba parajalt kuumaks köetud ning vaatamata avatud akendele pole ta enne kella kahte eriti magatav. Ehk lähen voodisse, vähkren tunni-kaks, ärkan iga krõbina peale üles ning selliselt pooletoobiselt need ööd mööduvad. Pikka ühtlast ööund enam hästi ei mäletagi. Hea indikaator une vähesusest on näiteks see, et jäin eile õe juures aias ajakirja lugedes diivanile lihtsalt põõnama. Täna peale rannaskäiku heitsin voodisse ning jälle oli hoobilt silm kinni.
Midagi huvitavat veel tehtud treeningutest? Sai käidud Naissaarel ning üks nö. jooksumatk tehtud. Teised vedasid renditud ratastega kompse ja lapsi ning mina jooksin. Kuna Naissaare teede olukord on lihtsalt kohutav, siis pidin ma jalamehena rattureid koguaeg järgi ootama. Tore retk oli see aga sellegipoolest.
Käesoleva nädala lõpuks näitab treeningplaan mulle poolmaratoni time trialit. Mingeid eesmärke selleks seada ei taha. Tahan lihtsalt kuumuses läbida selle kiiremini kui kunagi varem, ehk kõik ajad alla tunni ja 39 minuti on Ok, ennast tapma ei hakka. Seda, kas ma teen seda siin või Otepääl ei oska veel täpselt öelda. Lubasin nimelt tuleva nädalavahetuse venna perega Otepää kandis telkides veeta, kus pidid olemas olema ideaalsed tingimused jooksu treenimiseks. Kui palju ma neist nn. ideaalsetest tingimustest ära suudan kasutada selgub juba varsti. Pakuti ka võimalust soovi korral mõnes TriSmile teatetiimis jooksjana osaleda, kahjuks aga pidin ma oma seisukorda ja treeningeesmärke silmas pidades sellest variandist siiski loobuma. Vennal Kristjanil nii lihtne ei ole, teda ootab ees kogu triatloni läbimine.
Viljapõllud on ilusaks kollaseks muutunud
Kuigi ma siin hädaldasin kui pahasti kõik on. Võtsin ennast õhtul siiski kokku, peavalu peale kaks kohvi, hunnik vett ja ibuprofeen ning plaan juba kuivast sidrunist veel natuke mahla välja saada. Päikeseloojangu ajal olin rajal ning tegin lühikeste sörkide vahele 1 km lõike. Trenni vältel ei olnud mul enda kiirusest aimugi, ehk jooksin tunde järgi. Kodus oli positiivne üllatus see, et kõik viis lõiku läksid ilusti 4:02 ja 4:08 vahele.
VastaKustuta