Sellest kuidas ma pole eriti hästi treenida saanud sai kahes viimases postituses juba kirjutatud küll. Kõigepealt ca kaks nädalat haigusi, siis Võrtsjärve äärde kolmeks päevaks sõpradega pidutsema (jah ma olen ka inimene). Ehk sisuliselt oli mu treening üks veidi pikem jooks (19 km) kiirema lõpuga (viimased 4 kilomeetrit) pühapäeval ning kerge pohmelliga tempojooks kolmapäeval. Testimine ütles, et kui on prognoosi järgne kuum ilm, siis suudan hoida kiirust umbes 4:20 ja 4:30 minutit/km vahele. Noh kui muud välja ei tule, siis saan vähemalt ühe kõrge pulsiga tempojooksu trenni tehtud. Neljapäeval tegin veel kergema sörgi.
Võistluskeskus asus kaunis suvises kohas. WC-si oli stardis piisavalt ning neile erilist järjekorda ei tekkinud. 15 kilomeetri start anti kell 11, ehk siis kaks minutit enne 7 km distantsi starti. Joosta tuli kaks ringi läbi Võsu ning siis ümberkaudsete metsade maanteid mõõta. Kuna minu distantsil oli ainult 230 osalejat, siis tähendas see seda, et stardikoridoris oli lahedalt ruumi. Dünaamilised venitused tehtud ning 15 minutit enne starti stardikoridori. Mängis muusika ning hakati juhendaja järgi aeroobika stiilis soojendust tegema. Ma siis tegin ka. Sain oma südame käima ning lihased tööle üsna ruttu ning kuna stardini oli veel peaaegu 10 minutit aega mõtisklesin, mis ma nüüd edasi tegema peaks. Konutangi siin all pildil sinises riietuses stardikoridoris teised eeskujulikult liigutamas.
Leidsin, et mu jalad tahavad pigem miskit jooksulaadset saada ning lahkusin viieks minutiks stardikoridorist, et teha natuke sörki ja mõned kiirendused. Veel pean nimetama seda, et saanud teada osalejate arvu panin paika ka omale eesmärgi milleks oli jõuda 30 esimese hulka.
Kaks minutit enne starti olin tagasi koridoris, tundsin adrenaliinist kerget mõnusat kuumalainet ning iseeneslikult tuli naeratus näole. Käis pauk ja hakkasin üllatuslikult kiiresti liikuma, kohe üsna juhtgrupi järel.
Umbes 150 meetrit stardist ning viskasin pilgu kellale, jooksva kilomeetri tempoks näitas 3:15. Küllap on kella näit veel liiga väikese läbitud distantsi pärast veidi segane. 650m läbitud ning pilk uuesti kellale, 3:31. Teadsin, et kindlaim meetod minu puhul 10 km ja pikemates distantsides hävida on joosta esimene kilomeeter alla 3:40 min. Võtsin tempot mõnevõrra alla. Möödus mitu meest ning ka kaks naist: Kaisa Kukk ja Kristina Verevmägi. Suure jooksuhuvi tõttu hakkavad rahvajooksude esikolmikute nimed ja välimused pähe kuluma. Korra käis peast läbi mõte nende tempoga kaasa minna, sest eeldasin, et küllap nad sellel distantsil minust 2-3 minuti võrra kiiremad on. Loobusin siiski sellest mõttest ning otsustasin esialgu proovida tempo ja samm ühtlaseks saada. Pikk maa ju ees. Tundsin, et lihastesse on kiireset algusest hakanud piimhape tekkima ning see ei ole hea märk. Paar inimest möödus veel. Meelde jäi võimsa lakaga alfaisane.
Peale esimest kilomeetrit hakkas mu tempo stabiilselt langema ning tekkis tunne, et pean keskenduma B-plaanile, mis oli siis head tulemust mitte taga ajada ning joosta kilomeetrid ühtlaselt 4:20-30 vahele. Teise kilomeetri kanti möödust must kahemeheline tandem, see mu päästjaks saigi. Mõtlesin, et proovi pärast lähen kaasa, hoian grupist niikaua kinni kui suudan ja vaatan, mis saab. Hoidsime ühtlast tempot alla 4:20 min/km, mis siis esimese ringi lõpuks 4 minuti kanti kilomeetri kohta tõusis. Vahepeal kadus teine mees grupist ära ning jäime Villuga (Villu Kask - vaatasin lõpuprotokollist) sisuliselt kuni võistluse lõpuni kahekesi koos jooksma. Sain oma rütmi ja hingamise ilusti käima ning tundus, et iga kilomeetriga läheb mul justkui kergemaks. Olen Villule siiralt tänulik kuna tempotegijana oli tast väga palju abi esimesel ringil ning loodan, et teisel, kus võtsin ohjad enda kätte sain talle samaga vastata. Sai ka rajal üht-teist omavahel vesteldud - niipalju kui ca 170-löögine pulss lubas. Üllatav kui kerge on jooksuvõistlustel enda jaoks tundmatute inimestega vestlusse astuda.
Võsu vahel oli mu vend endale kaasaelajana (ta väga jooksmist ei armasta - pigem sõidab rattaga pikki distantse ning võistleb aeg-ajalt mõnel triatlonil) ülesandeks võtnud mulle mu positsiooni teavitada. Saime teada, et oleme 19-20 kohal, ees ei paistnud kedagi ning arvestades meie ühtlaselt tõusnud tempot esimese ringi teises pooles võis arvata, et ka selja taga on pikalt tühjust. Sel hetkel tundus, et eesmärk esimese 30 hulka saada on käeulatuses. Jõudnud Võsult välja metsavahelisele maanteele silmasin kauguses kahte poid, mille suunas ujuda - see pikkade juustega mees ning temast umbes 20 meetrit tagapool üks valges särgis noormees. Kuna ma neid ammu näinud ei olnud, siis oli selge, et Võsult läbi joostes olime nendele oluliselt lähemale tulnud. Viskasin õhku küsimuse, kas suudame nad enne lõppu kinni püüda? Nemad siis kahekesi hirvedena ees, meie Villuga huntidena järel. Villu, kes oli teise ringi algusosas natuke raskustesse sattunud pakkus mulle, et kui ma tunnen ennast hästi jooksku ma aga eest ära. Keeldusin viisakalt kuna järelejäänud 7-8 km oli katsetamiseks minu jaoks liiga pikk maa. Igastahes vahe eesjooksjatega vähenes silma järgi 10-15 sekundit iga kilomeetri kohta ning 10 km märgi juures tundus, et umbes poole vahest olime tagasi jooksnud. 12. kilomeetriks saime neist esimese kätte ning siis tegin ma endapoolt strateegilise käigu ning tõstsin järsult tempot joostes kilomeetri umbes 3 minuti ja 45 sekundiga proovides seega tabada mitu kärbest ühe hoobiga. Ehk siis anda mitu moraalset signaali korraga, mõlemast eesjooksjast mööduda nii kiire tempoga, mille puhul ei teki nende peas soovi minuga kaasa tulla ning ühtlasi siis Villu ka seljataha jätta. Võistlust oli jäänud veel viimane viiendik, vedamise töö oli tehtud ning nüüd võitles iga mees iseenda eest.
(Enam ei ole palju jäänud - suu vahul kui muskusest nõretaval täkul)
Selline pingutus pärast 12 kilomeetrit andis muidugi paraja põntsu ning viimased kaks kilomeetrit pidin läbima korralikus agoonias kuid siiski üsna kiires tempos. Plaan oli niivõrd-kuivõrd õnnestunud. Kahene kogenud tandem Villu ja Kain Väljaots nähes mu kiiruse raugemist asusid mind muidugi isukalt uuesti jälitama. Mitmel korral kui kuulsin kellegi hingamist tagantpoolt tulemas tegin mõned kiired sammud, et vahe jälle vähemalt 10 meetri peale rebida. Peaaegu oleks paar kepikõndijat naisterahvast maha jooksnud kes minu samme kuuldes ilusti kokku tõmbusid praktiliselt sulgedes selle vahe kust ma läbi spurtida plaanisin. Veidi enne alla randa pööret mu jälitajad õnneks loobusid ning seadsid ennast valmis selleks, et omavahelised sotid lõpusirgel klaarida. Üldse olid viimased paar kilomeetrit, eriti kitsas metsavaheline rannaäärne osa aeglasemate 7km lõpetajatega tihedalt kaetud ning nende vahel tuli päris korralikku slaalomit harrastada.
Kuigi lõpusirgel midagi enam muutuda ei saanud spurtisin sellegipoolest kuna kaasaelajate hõikeid oli raske mõista ning oli tunne justkui oleks kedagi taganttulijat mind veel püüdma innustatud (olen korra ise kiire lõpuspurdiga kaugelt tulles selliselt kaks kohta võtnud). Slaalom tehtud, pärast finišit käpp Villule pihku, kes minu taga 18-nendana lõpetas. Tänasime teineteist hea töö eest tempo tegemisel. Veel natuke ootamist ning Liina üllatas meid finišeerides kolm minutit varem kui me esimese ringi aja põhjal oletasime. Igati tore ja korda läinud võistlus oli. Väga hea korraldus ning suure tõenäosusega näeb mind ka tulevikus selles sarjas.
(Rõõmus pilt Liinaga peale finiši läbimist)
Kokkuvõttes siis 230 osaleja seast ajaga 1:02:15 17-s koht. Kui eelmisel aastal proovisin võistlustel esimeste poolte lõpetajate hulka saada, siis sellel aastal olen üsna edukalt esimese kümne protsendi hulgas positsioone jahtinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar