selline jalgratas oli
Trenni sain teha sellega vaid neljal korral:
1. Juurikas viskas külili ning kukkusin hammasratta otsa jala katki. Kolm päeva ei saanud ujuda, kuid sain joosta ja pukil sõita.
2. Sõitsin vähe, ei kukkunud.
3. Kumm läks katki, tänu sellele panin veidi üle 20 km/h pealt asfaldil külje maha. Kriipsud-kraapsud ning muud põrutused. Suurem mure vasaku käe kaks välimist sõrme. Sõrmeluus kas mõra või rebenenud kõõlus. Loodan, et esimene. Veel nädal hiljem ujun ja sõidan ratast valuga. 10 päeva peale vigastust on sõrmede kõverdamine jätkuvalt valulik.
4. Test enne Kõrvemaad, kas suudan selle käega sõita. Kukun paaril korral liiva või mulla sisse, mingeid kahjusi pole, tundub, et saan vast hakkama.
sellised triibud tegi hammasratas (kohe peale haava pesemist)
paistes sõrmed ja muud kahjustused jätsin pildistamata
Treeningu mõttes on mu puhkus tagasiminek. Tekivad probleemid treeningutest taastumisega, mille põhjuseks keha toimetulek vigastuste parandamise, liigse päikese ning kuumusest tingitud unetusega.
Kõigele vaatamata olen ma juulikuu viimasel nädalavahetusel Kõrvemaa Triatloni stardis. Järvevesi on soe ning seega kalipsod keelatud. Ujun soojenduseks esimese poini ning pärast veel mõned kiirendused otsa. Saan aru, et ametliku 350 meetri asemel tuleb meil ujuda mitte rohkem kui 300. Mingil põhjusel on korraldaja mu nime kuskilt välja skänninud ning liigutanud esimese grupi starti.
Ujumist alustan kuskilt keskelt ning väga ettevaatlikult. Oletan, et kui ma kellelegi kogemata oma vasaku käelabaga vastu pead virutan - siis läheb küll pilt eest ära. Ees on konnataja, kellest mööda ei mahu ning vigastuse pärast ei julge üle või läbi ka ujuma minna. Alles pärast teist poid tagasipööramise järel tekib nii palju ruumi et saan mõnedest konnatajataest ja muudest tegelastest mööda kiirendada. Sellel ajal ronivad esimesed mehed vist juba veest välja. Ujumise aeg oli mul 270 osaleja seal 84-s, ehk mitte midagi hullu. Vahetusalas nagu ikka spurdin mitmetest mööda. Kohapeal läheb mul aga tavapäratult palju aega. Panen sokid, rattakingad, kiivri, prillid, numbrivöö.
Rattarada läheb praktiliselt kogu ulatuses vastutuult. Koosneb ta igasugustest asjadest nagu kitsad tehnilised lõigud, sügav liiv, sügavad lohud ja augud, laiad kruusateed, liivased tõusud jne. Mitmed kohad on käivad oma tehnilisuse poolest mul ilmselgelt üle jõu. Eks annab tunda ka vigastus ning kahe valusa kukkumisega kaotatud enesekindlus. Kohe kui rajaolud muutuvad keeruliseks jõuavad mulle järgi kas mingid grupid või sõidavad mõned mehed mööda. Ise saan kõige paremini hakkama laiadel teedel gruppide või üksikute sõitjate vastutuult vedamisega.
see rattale minek on muidugi kergelt koomiline
Kuna ujumise järgselt olid vahed väikesed, siis oli rattaraja alguse kitsastel teedel ikka korralikult sebimist. Samapalju nagu jalgu, kasutasin oma suuvärki selleks, et koordineerida trajektoore nii, et kaassõitjatega kokku ei paneks. Ühel hetkel vist sõitsime natuke valesti, sest hops, järsku keerasid meie ette samad tüübid, kellest alles veidi aega tagasi mööda läksime. Margus Maidlale jõudsin järgi, aga kohe kui tuli sügav liiv oli ta must jälle ees. Vähemalt jäin püsti, sest oma kaks meest olid seal küll selleks hetkeks külili. Üldse oli liiva kuidagi palju ning trajektooride osas polnud ma ka just eriti helge pea. Ühel hetkel vaatan, et kogu grupp tee servas kõval pinnasel, mina aga ägisen liiva täis rööpas. Nii ma siis seal pusisin, kord Kibuvits peal ja noh, teate küll... Kui vähem kui pool maad oli sõidetud, olid inimesed ja grupid ja kõik muu juba nii laiali, et kogu ülejäänud maa vedasin ühte vanemat härrasmeest. Vahepeal lasin ta ka korraks ette, et lihastest natuke laktaati minema lasta. Üldiselt läkski viimased 12 kilomeetrit puhtalt eraldistardi taktis. Ainult, et seekord oli mul tavapärase eraldistardika asemel all põrkav ja hüppav maastikupüss. Rattasõidu koguajaks tuli täpselt 47 minutit, mis oli tolle päeva 19-s aeg. Sellise amatööri kohta polegi nii hull. Usun, et kui saaksin vastavates tingimustes 2 kuud harjutada, siis võiksin vabalt neli-viis minutit kokku hoida. Kuskilt kuulsin, et vahetusalasse jõudsin kahekümnendana.
Joosta oli seekord vaja vaid 4 kilomeetrit, aga millised kilomeetrid. Liivased künkad ning pea 30-kraadine kuumus. Kuskil kilomeetri pealt vaatan ringi, ees ega taga pole mitte kedagi. Tegelikult kogu raja mõtlesin, et millal keegi taganttulija mu kätte saab. Ei tulnudki kedagi, ainult mulle jäid paar kilomeetrit enne lõppu ette paar meesterahvast, kelle puhul tundus, et jooksuga nad elus eriti tegelenud vist polnud. Jooksu aeg 16:47 - päeva 29-s aeg ning kokkuvõttes sain kaheksateistkümnenda koha. Illo muide parandas oma eelmise aasta aega 12 minuti võrra. Kui ma suudaks sama teha, siis saaksin esikoha.
Nike Streak kummipaeltega püsib nagu valatult jalas, samas, et
nad sinna saada on omaette ooper
Vähemalt on ta nüüd korra elus tehtud. Ratas on vennale tagastatud ning maastikule sel aastal ilmselt enam ei roni. Kas kunagi selle asja uuesti ette võtan määrab ilmselt see, milliseks kujuneb tulevikus majanduslik seis. Rattad ei ole ju ulme kallid, aga õnneks meie poliitikud on selle eest hästi hoolitsenud, et jumala eest rahalist ressurssi hobidele ei jääks. Sellise positiivse noodiga lõpetangi...
Samal ajal kui maailma parimad ratturid Tour de Francel vänta keerutasid
tegid minusugused seitsme-etapilist online tuuri. Tour de Oz-il 12-s koht 644
lõpetaja seas. Kolmel korral võitsin oma sõidu, neljal esikolmikusse ei saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar