Nõmme maanteejooks 5 km
Kes tahab eelmise kogemuse kohta lugeda, siis selle leiab siitsamast blogist 2015 Aprillikuu alt. 2015 oli siiani mu parim jooksuaasta just 5-10 km distantside osas ning usun, et olin toona parem jooksja kui kunagi varem ning 2016 olin juba tasemelt kehvem. Kahjuks päädis toona super algus üleväsimuse ja vigastusega suve lõpus.Ilmaga võis rahule jääda (tüüpilise aprilli alguse seisukohalt), paistis päike ning sooja oli 5 kraadi. Mulle tähendas see seda, et sain võistelda lühikeste pükstega, ilma mütsi ja kinnasteta. Kuigi ambitsioon ja ootusärevus ei olnud seekord nii suur kui eelmisel korral, siis seekord teadsin ma hästi rajaprofiili ning seda, kuidas ja mida ma täpselt enne võistlust tegema pean. Ehk ca tund aega varem olin kohal, registreerisin ennast ära ning 40 minutit enne starti hakkasin soojendusega pihta. Sörkisin rahulikult 3 km, proovisin ka tempot tõsta, kuid hästi ei saanud sest pikkade dressidega (3 kihti üleval) kippus liiga soojaks minema, ei tahtnud higiseks muutuda. Edasi tegin dünaamilised venitused ja hüppeharjutused, et vajalikud lihased aktiveerida ning puusad korralikult lahti saada. Viimase etapi, 4 lahtijooksu tegin juba pärast seda kui olin ennast võistlustossudesse pakkinud ning kõik liigsed kihid riietusest eemaldanud. Selleks ajaks leidsin ka Illo üles, kes oli ainsa vaprana meie ABB jooksugrupist veel osalema tulnud.
Kokku seadis ennast stardijoone taha veidi üle viiekümne entusiasti. Nagu varem olen vist maininud, siis Nõmme Maanteejooksu puhul ei ole tegemist klassikalise suure rahvajooksuga, vaid enamuses osalevad seal tugevad harrastussportlased, kes on tulnud ennast kevadiselt testima. Startijate seas leiduvad alati ka mõned profid või poolprofid, kes poodiumikohad ära nopivad. Etteruttavalt võin öelda, et järjekordselt kõiki naisi võita ei õnnestunud. Tugevam oli Liina Tšernov (valitsev naiste meister keskmaa distantsidel), kes edestas mind ca pooleteise minutiga. Poolteist minutit on 5 km distantsil pikk maa, umbes 400 meetrit. Taktika oli joosta nii, et ma oleks enne trepi tõusu (700m stardist) võimalikult värske. Isegi paar väikest poissi (10-12 a) olid minust enne tõusu algust eespool. Tegelikult on see selle vanuse kohta kõva sõna (800m alla kolme minuti). Tõusu võtsin tempokalt, kuid ettevaatlikult (keegi mööda ei läinud, oma kohta parandasin 2-3 võrra). Mäe peal käis ka esimese kilomeetri piiks. Tõik, et olin üles saanud alla nelja minuti ning tundsin veel ennast üsna hästi süstis positiivsust. Võtsin ennast ühele Sparta-mehele sappa ning koos neelasime teisel kilomeetril pea kümmekond jooksjat alla. Kui lähed trepi tõusust 5 sekundit liiga kiirelt üles, siis maksad selle eest 5-10 sekundit igal järgneval võistluskilomeetril. Spartalasega väga pikalt kaasa joosta ei jõudnud, ning jätsin ennast järgmise kinnipüütu taha puhkama, kelles tundsin ära Karol Kesküla (oli mullu minu ees neljandana Viimsi poolmaratoni poodiumil). Neljanda kilomeetri alguses proovisin eest ära minna, kuid üsna pea selgus, et ei jõua ning nii me vaheldumisi vedades kuni võistluse lõpuni kahekesi kokku jäimegi.
Viimane kiire kilomeeter (ca 3:30 tempos) on suures osas allamäge. Nii, kui alla saime pani miski soomlne meist mööda. Ei jõudnud enam järsult kiirendada ja sappa võtta. Tegelikult mõtlesin kogu viimase kilomeetri, et millal ma nüüd ründan. 700 meetrit lõpuni - ei jõua; 500 meetrit - ikka ei jõua. Lõpuks oli vaid 250 meetrit jäänud ning Karol hakkas minema. Sellest süstist mulle piisas ning läksin hoopis ise (kaua ma ikka tukun). Kunagi ju jooksin 100 meetri distantsi päris hästi. Loomulikult ei läinud ma nii nagu läheks Gert Kuuskmäe a-ka Mo Farah või Rudisha. Läksin nagu lähen mina, aga sellest piisas, isegi soomlasele jõudsin jälle päris lähedale. Lõpuks koht 17-nes ning ametlik brutoaeg 18:51. Ehk siis vaatamata mõõdukalt mägisele rajale liikusin ilusas 3:46 tempos. Usun, et kui ilmaga kangi ei panda, siis peaks maikuus suutma seda tempot laugel 10 km rajal hoida topelt pika maa küll. Kõige tähtsam oli see, et eneseusk tuli tagasi. Illolt 35-es koht ajaga 20:39, mis on tema puhul järjekordne hüpe arengus edasi.
Rae Run kevadjooks 6 km
Järgmise katsena võtsin ette koduse metsajooksu võistluse. Meie jooksugrupist olid seekord kohal minu tugevaim rivaal Gert Kuuskmäe ning aktiivsed naised Helen, Karmen ja Deisy. Tegelikult oli üldse palju tuttavaid või pool-tuttavaid stardis. Sooja või pigem külma oli paari pügala jagu ning puhus mõõdukas tuul. Olin kahevahel, kas lähen pikkade või lühikeste pükstega. Kuna tahtsin hirmsasti teada, kus minu jaoks see piir on siis katsetasin lühkareid. Otsus oli vale, aga sain targemaks. Alates stardist oli tunda, et lihased ja liigesed on külmast natuke liiga kanged. Ehk siis piir on ikkagi viis kraadi ja päike või muu sarnase enesetunde moodustav kombinatsioon (näiteks 8 kraadi koos vihmaga).Stardist läksin minema Ragnar Kaasiku (2:43 maratoni mees, M40 võitja) sabas. Kuna 3:40 tempo oli piinav, siis jäin tast peale poolt kilomeetrit vähehaaval maha. Ühe ja poole peal olime treeningkaaslase Gerdiga ilusti koos ning juba oli tunda et sellist mugavat minekut nagu Nõmmel täna ei ole. Mingi hetk võttis Gert vedamise üle ning ma proovisin seal taga siis reläksida nii nagu oskasin. Kui kolme peal oli veel tunne, et hoian tast lõpuni kinni, siis kolme poole peal hakkas mul kõht valutama ning loomulikult vahe meil omavahel kärisema. Kui muidu suudad üsna pikalt inimesel sabast kinni hoida ja ühel hetkel on see 5 meetrit, siis tulevad 10 ja 20 meetrit ka kohe jube kiiresti. Jalad olid järsku tinarasked.
Kuna tee oli lai, siis nägin teda kuni finišini välja. Seda, kuidas ta 2-3 meest veel kätte sai ja lõpuheitluses neile mütsi pähe tõmbas. Mõnes mõttes hea, et mind kambas polnud. Asi olekski liiga deja-vu'ks ära läinud. Eks ma kiikasin paar korda taha ka - täielik tühjus 100/200 meetrit. Ega siis väga pinguta ka kui näed, et tagant kedagi ei tule. Mõne sekundi ikka välja oleks pigistanud.
Aeg 22:47, üle minuti parandust sügisese vormiga. Kuna kõhuvalu läks umbes viie minutiga üle, siis võib järeldada, et ilmselt tuli see suurest pingutusest. Pingutasin rohkem kui mu tase praegu oleks lubanud. Ehk vaja tugevamaks treenida. Erinevalt sügisesest jooksust seekord ühelegi naisele ei kaotanud. Augustis teen samal rajal alla 22 minuti.
ABB värvides - punane müts ja särk teises reas
Hinnang hetkeseisule
Süsteem, mis on mu tänaseks viinud poole aastaga olukorda, kus kõik mõõdetavad tulemused on paranenud nii ujumises, rattal kui jooksus on väga lihtne. Minu puhul on see umbes nii, et 30% trennidest on intensiivne, ülejäänu on rahulik aeroobne. Mahuliselt nii, et oleks väga raske, aga ei treeniks üle. Noh tegelikult ma ei tea, võib olla panen üle. Pole sellist head vidinat, et ühendad külge ja siis annab õigeid vastuseid.
Paar soovitud kvantitatiivset numbrit olen samuti tänaseks kätte saanud.
1. Jooksev aastane rattakilometraaž üle 7000 km. Tuletades meelde sügist, mil andsin lubaduse seda oluliselt tõsta aastaga seitsme ja kümne tuhande vahele. Toona oli see number alla 3000 km. Lähima nelja kuu jooksul saame teada kas ja kui palju see mind tulemuste parandamises on aidanud.
2. Jooksev aastane ujumiskilometraaž esimest korda üle 200 piiri (hetkel 230).
Aastased jooksukilomeetrid on jäänud püsima 1600 km kanti. Pole palju, aga see on üks kolmest spordialast, ei oska selles osas väga midagi ette ka võtta et kompotti paremaks saaks?
Järgmine test on Filtri temposõidu etapp Jüris. Saab teha väikese verstaposti rattasõidu arengu osas. Kahjuks on Aprill ilmad olnud nii karmid, et temporattaga pole õue veel jõudnudki. Kristjan arvas, et pole vahet, sõidan paremini ikka, kui sees treenin, aga eks näis mis saab.
Lisaks on vaja lahti muukida süsteem, mis lubaks mul jooksus hoida 10 km järjest kiirust 3:45 kanti ning 4:05 kanti siis poolmaratonis. Tegelikult on tohutult palju asju mida ma ei tea ja ilmselt ei tea täpselt keegi. Ma proovin jälgida kellegi teise loodud süsteemi (hetkel Fitzgeraldi oma) ning lisada sinna elemente omakorda teistest süsteemidest (jooksus Jack Daniels, ratta sisetreeningutel Marco Pinotti, Allen Hunter) ning loodan, et tee, mis ma olen valinud on võimalikult tõhus minu jaoks. Ainus koht, kus ma saan tulemust mõõta on võistlused.
kes ei tea, siis vot selline peab õige
kass välja nägema!
Üks huvitav fragment veel aprillis juhtunust. Kristjanil
läks vist 24-tunni sõjalis-sportlikul võistlusel hästi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar