Elu läbi roosade prillide - võib edasi ujuda küll

Olen siin varem rääkinud sellest kui kerge on mul olnud rattasõidus areneda. Kiire areng on omamoodi risk. Aeroobne süsteem võimaldas mul välja sõita hämmastavalt kõrge numbri, kuid pärast seda on olnud väga raske hoida uuest FTP-st tulenevaid võimsusi. Treenin tavaliselt kerge väsimuse foonil, ehk ühelt poolt on olnud raske vaimu fokuseerida ning teisalt ei tule muud komponendid kehas (lihased, kõõlused, midagi muud?) ei tule nii kiirelt järgi. Arvan, et sellel tasemel võiks FTP-d tõsta mitte kiiremini kui 10w kahe nädala tagant. Lisaks hakkasin vaikselt harjutama BMX krossi. Kes ei tea, siis see on võidusõit "lasterattaga" väikeste küngaste otsas. Tegelikult on tegemist vägagi väsitava, intensiivse ja tehnilise spordiga. Miks mul seda vaja on? Rae valla mängudel pean oma tööandja meeskonda esindama, selline veider sport siis seekord. Iseenesest on tegemist väga lõbusa ajaviitega: jalad väsivad, higi lendab ning adrekas pidevalt laes. Igal korral võtan eesmärgiks teha midagi uut, midagi, mida eelmisel korral ei julgenud. Tegevuse suurimaks miinuseks on hind - Spoti külastus koos varustusega maksab inimesele umbes 18 EUR kord. Pilet kehtib 3 tundi ning kuna ma tavaliselt oma raha peale vihane pole, siis või arvata, et proovin seda aega täie raha eest kasutada. Treeningplaanis sellega väga ei arvestanud ning see "väike" lisandunud stress viis mind eelmise nädala lõpuks ületreeningu ning haiguseni. Mõned trennid pidin vahele jätma, kuid kolmapäeva õhtuks sain oma vana keha õnneks jälle tagasi.

väike puhkus

Kätte oli jõudnud iga-aastane proovikivi: Rae valla meistrvõistlused ujumises. Täpselt vastupidi rattateemaga võrreldes on mul läinud ujumisega. Suur hulk vaeva, kuid minimaalselt kasu. Üle-eelmisel aastal ujusin 100m vabalt 1:40 kanti, mullu 1:33 kanti ning sellel aastal lootsin, et äkki saan pooleteise minuti piirist jagu. Mingeid kohalootusi mul pole kunagi olnud. Tean, et pole suurem asi ujuja, kuid paraku on see triatlonis vajalik: justkui soolane toit, mis tuleb enne alla kugistada ning alles siis lubatakse magustoidu kallale. Ehk kokkuvõttes läksin ennast järjekordselt testima ning isiklikku rekordit parandama. Kutsusin ka oma kaasa ja poja tema isa võistlust vaatama. Kuna olen alati viimane olnud, siis mõtlesin, et õpetan oma pojale seda, kuidas tuleb kaotada: issi jääb viimaseks aga on ikka rõõmus. Nimelt on mu poeg üsna halb kaotaja. Kui eelmisel suvel lastele duatloni korraldasin, siis sõitis mu poeg müraki ühe külaelaniku aeda sisse ning pistis kõvasti pillima. Algul ehmatusest ja valust, kuid kõige rohkem nuttis ta sellepärast, et nüüd jääb ta ju viimaseks - ehk see ei mahtunud talle kuidagi pähe. Mõtlesin, et nüüd on hea võimalus teda natuke selles osas koolitada, on ju isad suured eeskujud,

Minu konkurentsis oli meid seekord tervel 11 mehepoega ning mind oli pandud esimesse, ehk kõige nõrgema koosseisuga ujumisse. Seekord oskasin jõuvarusi ilmselt üsna hästi jagada (ei olnud viimaseks otsaks koomas). Ka hüpe tuli välja sujuvalt. Hingasin üle nelja, tundus sellise kadentsi kohta optimaalne. Rohkem õhku sisse ahmida poleks aidanud, niikuinii poleks keha suutnud seda hulka ära kasutada. Enda üllatuseks puudutasin basseini serva oma satsist esimesena. Tristanil oli suu kõrvuni ning ta pole siiani päris täpselt aru saanud miks issi medalit ei saanud (teistes ujumistes ujuti ju kiiremini). Aga vat kus lops, polnudki esimest korda viimane ning aeg oli selline, mida poleks trennide põhjal kindlasti uskunud: 1:25:95. Ehk sünnipäeva kink jõudis päev varem kohale.

enne starti

 kuulsin oma aega

vasakpoolne tegelane oleks nagu ise oma rekordi ujunud

Olgu, kaotamist pojale seekord ei õpetanud, kuid loodan, et kasvatasin tema motivatsiooni ujumistrennides käia veelgi. Lõpetuseks tervitan kõiki trennikaaslasi, kes must paremad olid: Meriliisi, Märti, Antoni, Kristjanit ja Karli :)