pühapäev, 13. september 2015

Anneli hurraa!!!

Täna ma käisin Tallinna Maratonil. Vahva võistlus oli, nagu alati. Massiliselt inimesi, kõik see melu jne. Kokku olin seal üle viie tunni. Kantseldasin lapsi, kandsin riideid ja geele, elasin kaasa jooksjatele ning kirsina tordil kaotasin oma 7-aastase vennapoja ära, kelle üks paar õnneks Estonia teatri eest leidis.

Valus oli, hingel oli valus. Kohe alguses kui nägin kõiki neid inimesi soojendust tegemas, wc-järjekorras seismas, stardikoridoridesse pugemas täis eufooriat, ärevust, ootust. Siis oli veelkord valus, kui tuttavad küsisid miks ma ei osale või mis mu aeg oli. Kolmandat korda oli valus kui vaatasin protokolli. Mitmed inimesed, keda eelmisel aastal erinevatel jooksuvõistlustel olin võitnud jooksid täna alla kolme tunni või sinna väga lähedale.

Anneli ei uskunud lõpuni, et ta seda suudab. Oli ta ju sisuliselt tänu minu ajupesule ennast kirja pannud. Nii nagu omal ajal poolmaratonil ja triatlonil nii oli ta täna tänu mu libedale keelele ja teravale meelele maratonidistantsi stardis. Soovitasin Annelil võtta ennast 4;15 grupi sappa ning mitte mingil juhul esimesel ringil neist kiiremini joosta. Kuigi arvasin, et reaalsem oleks talle ehk 4:30 tempo, siis jättis talle 4:15 grupp piisavalt ärakukkumisruumi ka teiseks ringiks. Peale starti sõitsime Meriväljale tagasipöörde juurde. Seal midagi huvitavat veel vaadata ei olnud. Jooksid ju kõik vastavalt oma plaanile ning ka Anneli oli piinlikult tempomeistri taga peidus. Tegelikult nägin teda juba enne kui jooksjatest Pirita teel mööda sõitsin. Olen selle paari aastaga õppinud teda kuidagi eriti hästi jooksjate seast ära tundma. Peale viimase koha mehe nägemist ei läinudki kaua, kui juba olid esimesed Aafrika mehed uue ringiga 30 kilomeetri peale jõudnud.

Pärast üsna pikka ootamist jõudis 4:15 grupp ka kohale, aga Annelit nende seas ei olnud. Hüppasin kiirelt netti, et näha, kas ta ikka poolmaratoni ajavõtust läbi sai. Sai, ajaga 2:06, järelikult on see grupp oma plaanitavast ajast kiiremini jooksnud. palju ei olnudki vaja oodata kui Anneli rõõmsalt naeratus näol meile vastu jooksis. Ma näen tavaliselt selles etapis palju halvem välja. Edasi sõitsime siis kiiresti finišisse. 10 km jooks oli varsti algamas ning rahvast oli meeletult. Parkisime siis mina ja kaks last ennast Tõnismäe laskumise lõppu. Nagu ikka tundsin vaikselt muret - ega ta omale liiga ei teinud. Meie juurest oli veidi üle 100 meetri lõpuni. üks naine kukkus kokku, ajas ennast püsti, jalad ei kandnud ja kukkus jälle. Paar inimest läks ligi, varsti olid ka meedikud platsis ning patsient veeti kanderaamil minema. Ainult närused 100 meetrit. Nad oleks võinud ta selleks vahemaaks üles turgutada oleks inimene vähemalt medali kaela ja aja protokolli saanud. Anneli tuli ka, aga mitte kanderaamil ja kustunud pilguga, vaid rõõmus naeratus näol ja täiesti adekvaatne.

Aeg 4:30:33 ja koht 1434. Kuigi tal tempo teisel ringil langes tõstis ta isegi 10 võrra oma kohta. Isegi päeva ülejäänud pooles oli väga kõbus, jalutas lastega, koristas - üldse mitte selline koomakott nagu mina tavaliselt peale võistlust olen. Väga tubli! Ma usun, et tal oleks ultrajooksule annet, igiliikur nagu ta on. Ärge talle öelge, muidu teda kodus enam ei näegi, muudkui jookseb. Mida veel? Kuulume me nüüd ametlikult haruldasse klubisse kuhu kuuluvad ainult need, kus nii mees kui naine on maratoonarid.

Mis ma ise teen? Jalg ei valuta, varsti saan joosta. Hakkan vaikselt ehitama. Kui on hea pehme talv, siis äkki teen mõne pikema nii umbes 42 km või paarsada meetrit pikema võistluse. Ega muud pole, nüüd peab külvama hakkama, küll tuleb ka lõikuspäev. Ei tea millal, aga tuleb, kindlalt tuleb. Ehk back to basics, baby steps jne. Selle sügise jooksutreeningu metoodika või koolkond on FIRST (kes tahab googeldada). Vb mingi hetk kirjutan sellest, aga eks ma valisin kõikide tuntud koolkondade vahelt ning tundus kõige enam sobivat. Veel olid kaalukausil Pfizingeri Advanced Marathoning ning Danielsi Elite. Keith Andersoni, Hal Highdoni jne praakisin kohe välja. Aga praegu hoian madalat profiili, pean ennast järgmisele levelile töötama.

All mõned fotod päevakangelasest.







3 kommentaari:

  1. Hakkasin siis otsima, et misasi see FIRST on ja miskipärast on esimene artikkel just selle kohta, miks see FIRST ei tööta. http://runnersconnect.net/running-training-articles/why-run-less-run-faster-doesnt-work/... wtf... mis värk googlega on. Pigem võiks ju olla, et miks ta hea on.

    VastaKustuta
  2. Huvitav kokkusattumus. Enne kui su kommentaari nägin oli mul valmis juba uus artikkel, kus kirjeldasin miks ma FIRST programmist loobusin, lisaks oli mul viide täpselt samale artiklile. Lugenud mitmete enamlevinud metoodikate kohta hindan kõrgeimalt vast Danielsi ja Pfizingeri. Nendel, kellel on Garmini kell soovitan alustada Connecti programmidest ning kui need liiga lahjaks hakkavad jääma, siis sealt Danielsi või Pfizingeri peale üle minna. Olemuselt on Connecti omades kõik vajalik olemas, arendavad ja taastavad jooksud, pikk jooks. Kui teha HR-ga, siis hoolitseb programm selle eest, et kiired trennid saaks tehtud piisavalt kiiresti ning aeglased piisavalt rahulikult. Lõppkokkuvõttes ei pea need detailid millimeetri pealt paigas olema, aga üldstruktuur on edukamatel programmidel ikka enam vähem sama.

    VastaKustuta