Enne kui võistluse juurde asun pean ütlema, et TriSmile klubi võistlused hakkavad silma just kahe asjaga - kõrge hind ning veatu korraldus. Nii ka seekord - rada väga hästi tähistatud, sõidukitele suletud, materjalid, korraldus, ei mingit segadust - kõik perfektselt laitmatu. Kui tavaliselt tehakse esimene välitraitlon sprindidistantsina, siis ma alustasin kohe olümpiadistantsiga, ehk 1,5 km ujumist, 40 km ratast ja 10 km jooksu. Aeroobset baasi selleks peaks ju teoorias jaguma.
Ujumine
Bussid viisid meid ilusti ujumise starti. Nägin tuttavaid nägusi ning see rahustas. Ujumine toimus emajões allavoolu. Kuigi vesi tundus kesklinnast vaadates pruun ja räpane, siis kuigi läbipaistmatu oli ta täiesti Ok, ei mingit haisu vähemalt, aga nii läbipaistmatu, et kella näitu ma vees ei suutnud tuvastada. Et kuidagigi ennast jahutada hüppasin kohe vette ning püsisin seal sisuliselt ajani kui kamandati stardikoridori. Teades oma ujumisoskust (või oskamatust) võtsin targu koha eelviimases stardigrupis ning tuli välja, et need kellega kõrvuti sattusin ujusidki valdavalt samas tempos. Nii nagu mind oli hoiatatud, nii hakkaski vees kohe olelusvõitlus pihta - krabati jalast, sain teiste omadega pihta ning jagasin ka ise hoope paremale ja vasakule :D. Minu stardigrupi paketiga tulid kaasa ka ujumisetapi kirstunaelad, ehk need, kes vahepeal konna ujuvad. Need konnatajad on eriti pkeerulised, sest jalaga virutatakse ikka päris laia amplituudiga ja otse näo suunas. Möödumiseks on vaja ikka korralik kaar teha. Kui need pidevad kokkupõrged välja arvata alustasin rahulike krooli tõmmetega (õigemini on see üldse ainus stiil, mida ma oskan) paremalt hingates. Aeg ajalt tegin mõned hingetõmbed vasakule, et näha kaugel teine kallas on ning kas sealpool ka rahvast ikka on. Proovisin ujuda võimalikult jõe keskel, mis pärast GPSi vaadates selgus eriti välja ei tulnud. Ainuüksi kuumuse pärast mustas kalipsos ei julgenud ma kiiremaid liigutusi teha - äkki kuumenen üle ja saan südari. Lugesin vaikselt sildu ning ainus mõte oli, et ajutisest maabumissillast mööda ei põrutaks. Ühel hetkel veidi üle poole maa tõstan pea üles ja vaatan - kurat, ma lähen ju poist kohe-kohe valelt poolt mööda. Kiired tõmbed paremale ja hops, pea ja käed ühel pool poi nööre ning jalad teisel pool ning vool kannab mu poisse kinni. Nüüd läks korralikuks "wrestlinguks," poi hüppas ja rappus, aga ma võitsin ning 15 sekundi pärast olin jälle vaba ja triivisin edasi "kuiva maa" poole. Üldiselt oli see ujumine üsna nüri ja tundus lõpmatult pikk, midagi ju eriti ei näinud, ainult teisi musti kalipsosi kellega kokku põrkasin. Mütsid olid ka kõikidel korraldaja rohelised ning inimestel vahet teha oli raske. Tausta ka väga vaadata ei saanud, kõik kõikus ja ning prillides oli veidi vett.Peale jalakäiate silda sain suuna võtta parema kalda poole ning hakata maabumissilda otsima. Milline kergendus, hakkasin juba oma vahetusala läbi mõtlema ning jalgratta saukohta meelde tuletama. Sild jõudis kätte ning otsustasin jalad põhja lükata - "PANG" - põhja ei olnudki ja vool tõmbas jalad silla alt läbi (sild ulatus ainult ca 40 cm vee alla ja edasi oli tühjus). Järjekordne olelusvõitlus enda lollusest. Venitasin ennast ikkagi kätega rampile. Väsimuse järgi oli tunne, et olen vist võistluse finišis, aga kaks ala oli veel ees. GPS näitas, et olin ujunud 1,8 km, küllap ma vingerdasin ka veidi. Trepist üles vahetusala poole jooksin nagu oleks raskes joobes. Pilt kõikus ees, oksendamise isu oli. Need kellel pea selge sörkisid must vahetusalas mööda. Tundsin ära oma venna endise naabri Ivo - ilmselt see suurem tüüp, kellega ujumisel korduvalt kokku põrkasime. Kalipso ülemise osa sain kergelt käigu pealt maha. Vahetusala läks üsna sujuvalt kuigi kulutasin veidi lisaaega sellele, et panin jalga sokid ja rattakingad (triatloni kingi mul veel polnud). Kui vahetusalasse jõudsin kuulsin veel, et üks Eesti esijooksja Leila Luik oli just rattale saanud. Küllap saan ta rattal veel korraks kätte. Ujumise aeg muide 26:03 ja vahetusala 2:08.
ei uppunud ära
Ratas
Rataringe oli kaks ning tee viis meid Tartust välja Narva suunas. Peaeesmärk esimeseks kaheks kilomeetriks oli juua ja pea selgeks saada. Tuul oli tugev, sõit oli laias laastus nii, et 10 km allatuult, 10 km vastutuult ning siis sama asi uuesti. Tee läks valdavalt kas üles või alla. Sain ennast kogutud ning nagu tavaks saanud hakkasin massiliselt inimestest mööduma. Pulsivööd mul peal ei olnud ning ilmselt esimesel ringil hindasin ennast üle. Tänu kuumale olin kinnitanud rattale kaks joogipudelit esialgse ühe asemele. Oli ka kaks geeli kaelapidi torule nii teibitud, et kui geelist tõmmata, siis oli kinnitus lahti ja toode tarvitamiseks kohe valmis. Rattal jõin palju ning 40. kilomeetriks jagus kahest pudelist üsna napilt. Peale paari tiimi ratturi surelikud must ilmselt mööda ei läinud, jah lõpuprotokollis ei olnud ühtegi meest, kes oleks peale mind rattale saanud ja kokkuvõttes mind edestanud. Ratarada oli selline, et sain kogu oma kasseti läbi käidud. Mäest laskumisega ca 60 km/h said käigud otsa ning Tartus (Toomemäe?) tõusul pidin kõige madalama käiguga püsti raiuma. Linna lõpuosa oligi väga raske - kas rasked tõusud või siis tehnilised võimete piiripeal laskumised. Ühesõnaga noppisin vastaseid nii tõusudel kui laskumistel. 40 kilomeetri peale ei lugenud, aga võis olla 50-100 võistlejat (pigem 50). Rattasõit kuigi olin selle lõpus päris väsinud oli ka ainuke ala mida natukenegi nautisin. Tuul jahutas ja konkurentidest möödumine on alati motiveeriv tegevus.
Kuigi isiklik mulje oli teistsugune, siis tuul, mäed ja kuumus ja väsimus tegid nii, et tegelikult 1:15:29 oli GPSi poolt näidatud 42 kilomeetri jaoks ikkagi liiga aeglane. Ilmselt olidki tingimused natuke rasked ka teistele. Samas kui vaadata Kristerit ja Kardoni, kes ei oleks tohtinud must kiiremini sõita (pigem samasse auku), siis nende mõlema ajad olid ikkagi paar minutit kiiremad. Seda saab seletada ainult sellega, et veest tulles olin ma juba väsinum ja ülekuumenenum kui nemad. Jällegi: ujumine on triatloni jaoks kriitilise tähtsusega. T2 läks nagu alati T1-st tunduvalt kiiremini sest peale ratta ja kiivri ärapaneku ning kummipaeltega jooksukate jalgatõmbamise seal muud teha vaja pole. Ise ka ei uskunud, et juba valmis. Vaatasin veel vahetusala üle, kas ma tõesti midagi ei unusta.
Jooks
Mitte kunagi ei ole minu jaoks 10 kilomeetri läbimine nii raske tundunud. Juba esimesel kilomeetril sain aru, et olen tõsiselt ülekuumenenud ning kuigi lihased tundusid head, siis ainuüksi selleks, et pilt tasku ei läheks pean ennast tagasi hoidma. Lohutasid raja kõrval olevate vanemate naiste kommentaarid: "sellel on veel väga hea jooksusamm." Lihasmälu - tean, et mu jooksutehnika näeb tavaliselt hea välja :D Päike lõõmas lagipähe ning üksikute puude varjud andsid vähe lohutust. Rebisin rinnaesise luku lahti ning igas joogipunktis haarasin kaks vett (külmad - aitähh korraldajatele), millest enamuse kallasin omale pähe. Kerisin vaikselt,aga kerisin ja konkurentidest valdavalt mööda. Kui enne jooksu võis mu ees kümmekond naist olla, siis lõpuks jäi vaid kolm alles. Teistel kõigil oli ka väga raske. Isegi Leila Luik ei suutnud seekord alla 40 minuti joosta. Kuigi see kestis terve igaviku, siis nagu juhtub kõikide heade asjadega juhtub ka halbadega - nad saavad ühel hetkel otsa. Rääkides Leila Luigest, siis oleks ma suutnud ühe minutigi kiiremini joosta, siis oleks saanud temaga finišifotole, aga olin liiga tühi. Jooksu pikkuseks näitas GPS 10,25 km ja aeg 48:16 oleks tavaolukorras olnud paras õudus.
ringi lõpus Tristanile patsu
Kokkuvõttes on mul on hea meel, et ta läbi sai. Kuldaväärt kogemus igal juhul. Kui TriSmile tuleb samasuguse ilmaga, siis loodan, et see pole enam mu esimene päev sellel aastal kuuma ilmaga õues. Kokkuvõttes 98.s koht ajaga 2:33:15. Eesti mõttes proffidest lahutab mind oma paarkümmend minutit (alla kahe tunni mehi ei olnud). Usun, et aastaga suudan ennast 10 minutit kiiremaks küll treenida. Finišikoridoris sain kaela ühe ilusaima medali mis mul on ning laheda spordisärgi. Korraldajatele võistluse eest hindeks 10 10st - jätkake samamoodi.
punane vaip on iga triatleedi jaoks
üks õndsamaid hetki.
oleksin jätnud tubli vanahärra enda ette kui
minu seljatagant poleks spurditud
lõpus unistasin ainult ühest - suur kokakoola jääga
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar