Sportlikud eesmärgid aastaks 2015

Meeter-meetri haaval, kilomeeter-kilomeetri järel. Ma ei saa ise ka aru kustkohast mul see motivatsioon tuleb. Jooksen üksi külmas jääl ja lumel, saatjaks vaid enese hingeldamine ning metsa vaikus. Mõnikord harva seiran mõnd kepikõndijat või koeraga jalutajat. Teadmine, et ma ei ole sellistes tingimustes, nii külma, nii tugeva tuulega, nii pikalt varem jooksnud teeb mind sisemiselt tugevamaks ja enesekindlamaks. Või päevast-päeva üksinduses jooksulindil nühkimine suvalise raadiojaama taustal. Ma olen väsinud, mul on ebamugav, ma tahaks peaaegu oksendada, aga ma ei anna alla. Miks? - ma ei tea.

Vana-aasta maratonist tagasitulek tuli mul palju paremini välja kui sügisel SEB Tallinna maratonist taastumine. Peale Tallinna maratoni olin oma paar kuud täielikus madalseisus. Töö oli tehtud, aga rekordeid ei suutnud ühelgi distantsil joosta ja sellepärast jätsin ka kõik muud võistlemisplaanid tulevikku. Vorm tuli alles siis kui õhtud olid juba külmad, pimedad ja libedad. Peale 20. detsembri maratoni võtsin asja kergemalt. Esimesel neljal päeval vaid ujusin ning siis tulid pühad peale. Sain õues joosta ning tegin seda viiel päeval järjest. Aga väga ettevaatlikult: 5 km, 7, 7, 7 ja alles siis üle 10 km - kõik väga rahulikus tempos. Esimest korda jooksin kiiresti alles 11. päeval. Täna tunnen, et ma ei ole mitte kunagi olnud nii heas vormis. Jooksen lindil anaeroobse läve intervalle kiirustega, millest eelmisel talvel võisin vaid und näha - tugevalt alla 4 min/km, mitte mõne sekundi, vaid tugevalt. Ja pulss - see püsib isegi madalamal.

Meenutus viimasest võistlusest - ilmselgelt üliõnnelik oma tulemuse pärast.

Eesmärgid on ambitsioonikad ning nõuavad mult natuke rohkem kui eelmise paari aasta areng. Aga ma olen valmis. Üks väga oluline asi, mille ma teen seekord kindlasti teisiti on talvine trenn. Kahel eelmisel aastal olen talvel jooksmise peaaegu täiesti ära unustanud. Sellel aastal teeme talve teistmoodi - väga tööka. Siinkohal pean jälle tsiteerima Briti jooksulegendi Sebastian Coe'd: "Medalid võidetakse talvel, suvel nad lihtsalt korjatakse kokku."

Maraton: 2:59:59
2015 aasta kõikide eesmärkide ema. Proovin asjad nii organiseerida, et muud asjad selle eesmärgi täitmist ei takistaks. Oma järgmist maratoni joostes olen ma 35-aastane. Mis inimestel tavaliselt oma elust igaveseks meelde jääb? Esimene suudlus, esimene pruut, esimene seks, esimese lapse sünd, esimene maraton ning see kui nad esimest korda maratoni alla kolme tunni jooksid. Selle mälestuse pean omale aasta jooksul tekitama. Kui ma täna suudan joosta 32 km keskmise kiirusega 4:25 / km, siis selle eesmärgi teitmine eriti keeruline ei tundu. Ehk kaks alameesmärki, viia baaskiirus 10 sek/km kohta kiiremaks ning distantsi pikkus 32km pealt 10 kilomeetrit pikemaks. Aega on piisavalt. Suve algusepoole tahaks teha ühe proovimaratoni kus ma saan enda jaoks uut territooriumi kombata.

Veel üks udune mälestus finišist

Kolm triatloni/duatloni
Ma ei kujuta absoluutselt ette, mis sellest välja tuleb. Mingeid aja või koha eesmärke omale ei sea. Õpin praegu ujumist, aga kahjuks rattasõidu treenimisele eriti aega ja energiat ei jää. Ehk kevade poole kui ilmad õues sõidetavaks muutuvad võtan selle teema rohkem ette.

Muud jooksu eesmärgid:
Teen lühidalt ning mingeid põhjuseid eraldi ei too, need peaks tulema sünkroonis alla kolme tunni maratoniga.
5 km:   18:59
10 km: 38:29
21 km: 24:59

Rääkisin siin just sõbra Alaniga. Juulis oli meil Võrtsjärve ääres sõpradega väike kokkutulek ning muuhulgas sai ka treenimise teemat puudutatud. Nakatas see pisik ka teda ning sealt alates sai teda ka üsna palju nõustatud treenimise (eriti jooksu) alal. Tollest ajast alates on tema kehakaal (silma järgi on ta ca 1.85 pikk) 93 kilo pealt 80-le alla tulnud. Asja point on selles, et tasub julgeda ikka geneetikale vastu astuda ja ennast muuta, mitte leppida sellega "milliseks mind loodus loonud on." Elu on selleks liiga lühike, et proovida õnnelik olla kestas, millega ma tegelikult rahul ei ole. Paljud vaidlevad vastu, aga see on mu isiklik kontseptsioon.