Vana-aasta jooks - minu imeline maraton

Otsus osaleda tuli üsna "lambist." Vend helistas, küsis, kas ma tahan osaleda. Jah, miks mitte kui vahepeal haigeks ei jää. Jäin haigeks, aga ikka osalesin.

Ettevalmistus

Oktoobris ja novembris sai triatloni kava järgi päris palju trenni tehtud. Jah jooksukilomeetreid oli küll tunduvalt vähem kui ühel korralikul maratoni ettevalmistusperioodil võiks olla, nädalas ca 50-60, 90-100 asemel. Nendest kilomeetritest sai peaaegu kõik lindil joostud. Isegi ei mäleta, millal ma enne vana-aasta jooksu viimati õues jooksin. Äkki kuu aega tagasi?

Teiperit asendas ca nädalane kõhutõbi, mis enam-vähem kolmapäevaks oli lõppenud. Neljapäeval lindil sörkides oli maos veel väike raskus sees, aga reedeks tundus, et see on läinud. Laadimine käis nii, et neljapäeval ja reedel sai tänu igalpool valitsevale pühade meeleolule palju kooke ja küpsiseid tangitud. Kuna reede õhtuks olin otsustanud, et kui hommikul ei saja, siis sõidan Rocca al Maresse ja kohapeal otsustan, kas registreerin ennast või mitte, siis palusin Annelil omale kaerahelbeputru teha. Selgus, et kaerahelbed on otsas. Küsisin siis pastat, lisandi materjali ei pidavat olema. Ma siis ütlesin, et keeda suvalised makaronid, söön need ketsupi ja hapukoorega ära. Siiski läks palju paremini, sain täisterapasta kapist leitud tomatipüree ja tuunikalaga, maitses imehästi. Tarbisin seda ka laupäeva hommikul.

Kuna erilisi eesmärke ei olnud, siis magasin öösel nagu kott ja olin hommikul päris värske.

Kaasa pakkisin kaks paari jooksujalanõusi ning üsna palju erinevaid riideid erinevateks oludeks. Mõtlesin, et mida kanda otsustan kohapeal..

Enne starti

Nähes stardi ümber entusiastliku jooksurahvast sebimas sai justkui kuutõbisena otsejoones telki ennast kirja panema mindud. Kuna mul oli ca 1 kraadi õuetemperatuuri juures kergelt külm, siis läksin koolimajja ennast soojendama ja keha kergendama. Kooli fuajees trehvasin oma rõõmuks nägusi, mis kõlavad tuttavalt. oma küla elanikku Margust ja Anneli sõbrannat Ritat, kes olid mõlemad oma esimest maratoni tegema tulnud (leidsid ka aja). Etteruttavalt võin ära mainida, et Margus jõudis edukalt finišisse ning kuigi Rita sai viiest neli ringi tehtud on 34 kilomeetrit kindlasti ta isiklik distantsirekord. Nii, et mõlema poolt järjekordne eneseületus.

Start oli siis Rocca al Mare kooli ees ning joosta tuli viis ca 8,4 km pikkust ringi. Kooli ja vabaõhumuuseumi vaheline ca 700 meetrine lõik oli siis kahesuunaline, ehk eesjooksjad said näha enda taga tulijaid ja tagumised siis neid, kes nende ees. Minumeelest täitsa vahva nüanss ühe võistluse jaoks. Üldiselt meeldibki mulle mitme ringi formaat natuke rohkem kui ühe suure ringi oma. Jah miinuseks on küll katkestamise lihtsus enne viimast ringi, aga plussid kaaluvad selle väikese probleemi üles.

Riietuse osas sai pool emotsioonide ajel ennast riietatud kõige õhemasse selles kliimas mõeldavasse kostüümi. All suvised võistlustossud õhukeste sokkide otsas ning õhukesed kui pikad liibukad, üleval üks kiht pikkade varrukatega hingavat kompressioonsärki. Lisaks õhemat sorti müts ja kindad. Lootsin et vihma ei saja, ning jooksen piisavalt kiiresti, et mitte ära külmuda. Varustuse raskus on ju väga oluline. Ei kahetsenud kordagi.

Võistlus ise

Parajasti loeti sekundeid stardini kui avastasin, et mu kell näitab valesi andmevälju, ehk ei näidanud jooksva kilomeetri tempot. Vahetasin siis pulsinäidiku jooksa kilomeetri kiiruse vastu ja mõningase viivitusega peale jooksma asumist sain ka aja käima. Pulsivöö on mul üldse viimasel ajal trennivälisest kasutusest kõrvale jäänud. Olen aru saanud, et jooksen võistlustel paremini kui seda näitu ei tea.

Võistlejaid oli rajal 163 ning rivi läks paari kilomeetriga pikaks ära. Nüüd kus ma olen juba natuke paremaks saanud on selgelt tunda, kuidas inimesi kellega võistlustel sama tempot joosta on eelmiste aastatega võrreldes hõredamaks jäänud. Kuskilt seljatagant küsis üks härra, kes mis tempot jookseb, mille peale ma siis enesekindlalt vastasin: "3:15". Talle see sobis ning võttis mulle sappa. Umbes kolmandal kilomeetril läksid meis mööda Raio Piiroja ja Anu Teppo, kelle tempo küll paraku 10 sekundit iga kilomeetri kohta liiga kiire, kuid siiski tol hetkel mulle sobis ning otsustasime nendega liituda. Mingil hetkel märkasime, et meie pundis on veel teine naisterahvas, Ultrajooksu naiste 100km Eesti rekordi omanik Mari Boikov. Tekkis selline paras punt kellega oli vahepeal lobisedes oli kilomeetreid palju kergem mööda saata.

Kuskil kümnendal kilomeetril Mari Boikov siis ründas. Keegi meist temaga kaasa minna ei tahtnud. Mõned kilomeetrid see vahe justkui kasvas, aga siis peale 14. kilomeetrit jäi see samaks. Poolmaratoniks saime ta jälle kätte ning jätsime selja taha. Ilm muide oli esimesel kahel ringil parim, mida sellel perioodil üldse tahta võis. Minimaalne tuul, ei mingit vihma ja korra tuli isegi päike välja. Seda rõõmu jätkus kahjuks vaid pooleks distantsiks. Alates kolmandast ringist oli tunda, et tuul tõuseb ning hakkab ka tibutama. Poolmaratoni läbimise hetkel asendus kella näidik täpselt 1:33st 1:34-ga. Sekundeid ta mul jooksvalt alates tunnist enam ei näita. Poole distantsi aeg oli maratoni jaoks minu puhul ajuvabalt kiire (tuli isiklik rekord). Püüdsime kinni veel paar eesjooksjat, kelledest üks jäi meie pundiga koos jooksma. Mõne aja jooksime siis nelja-viiekesi, kuna see härra kes minuga alguses 3:15 jooksma tuli oli ühel hetkel kadunud. Pean ära mainima, et Anu ja Raio olid minuga võrreldes väga head joojad. Igas joogipunktis jooksid nad mulle umbes 10 meetrise vahe sisse, mille ma siis kohe tagasi kiirendasin. Kuigi ma võtsin juues asja rahulikult ajasin ma ikka pea alati omale jooki peale ja läkastasin.

Umbes 15 km peal tehtud foto leidsin Marathon 100 lehelt

Kolmandal ringil läks jooks selles mõttes lõbusamaks, et hakkasime ringiga mahajäänutest mööduma. Isegi kuigi enamik kellest mööda saime ei olnud ammu konkurendid tekitas see ikka hea tunde.
Alates 26-ndast kilomeetrist hakkas vaikselt raskemaks minema. Hakkasin siis arvutusi tegema kuidas praegusest olukorrast maksimum võtta. Kuna meie pundi jänesed kipusid tempot isegi tõstma, siis oli selge, et selliselt mul lihased enam pikalt vastu ei pea. Minu jaoks on maratoni distants 10 kilomeetrit liiga pikk. Neljanda ringi keskkohta tähistavas joogipunktis umbes 11km finišist oli otsus tehtud ning lasin grupil eest ära minna. Läksin plaan B peale üle, joosta isiklik rekord ning võimaluse korral alla 3:20. Teadsin, et ei tohi tempot, mis enne oli ca 4:25 / km oluliselt viiest minutist kilomeetri kohta aeglasemaks lasta.

Viimase ringi alguses jooksis mulle vastu üldvõitja Tõnu Lillelaid, kellele aplodeerisin. Seekord minust ringiga mööda ei joostud. Kuigi viimane ring oli tohutult raske ja kukkusin kuus kohta, (ka Mari Boikov sai must umbes poole ringi peal mööda), siis positiivset tooni andis see, et neid ringiga mahajääjaid oli palju rohkem ning erinevalt neist olin mina oma viimasel ringil. Nägin ka mõnda konkurenti, kelle viimane ring oli veel raskem. Et krampe ära hoida tuli teha ka mõned kõnnisammud. Lisaks kostitas mind vahepeal külm vihmasadu, 1-kraadisest vihmast on jahedamat raske ette kujutada. Vabaõhumuuseumi juurest hakkas Finiš paistma ning viimased 700 m sai päris kiirel sammul läbitud. Vähemalt nägin pealtvaatajate jaoks lõpusirgel hea välja.

Finišis ootasid mind tavapäraseks saanud kaasaelajad, ehk venna perekond. Õnneks jõudsin kohale enne nende 8,4 km jooksu starti. Finišikell näitas üllatavat aega 3:17:51. Suurest õnnest viskasin käed õhku. Sellist aega poleks asjaolusi arvesse võttes kuidagi oodanud. Ma ei ole talisportlane, ma vihkan talisporti ja treenin alati talvel pigem siseruumides. Ja näe mis juhtub, Liina arvas, et see on sellest, et ma ei jõudnud ennast üles kütta ja põdeda, läksin ilma ootusteta, tuleb, mis tuleb. Äkki tal on õigus, aga võib olla oli lihtsalt vajalik töö juba varem tehtud ning vajas ainult realiseerimist. Tähtis on see, et seal rajal olin mina ja läbisin need kilomeetrid selle ajaga. Rajal andsin ma endast kõik, finišis olin täielikus segaduses kuhu ma nüüd minema peaks, sunati edasi, et medal kaela panna. Jalg lõi täiesti krampi ja liikumatuks. Venitasin krambi välja ning sain oma medali kaela. Kella unustasin ka kinni panna. Oleksin ma suutnud Raio ja Anu (naiste üldvõitja) pundi tempos püsida oleks tulnud aeg 3:07 kanti ja koht umbes 17-s, aga ärge muretsege: järgmisel aastal! Praegu tundub, et peamine pidur on lihasvastupidavus sest eelkõige hakkavad sääred umbes 10 km enne lõppu üles ütlema. Eks pean siis sellega natuke tööd tegema.

Epiloog

Selle vägeva maratoniga lõppeb mu sportlik aasta 2014. Kahe aastaga olen parandanud oma maratoni aega enam kui tunni võrra. Jalalihased on kanged ning treppidest allatulek tekitab korralikku vaeva. Eile sai mu saavutust venna jures Džinni, õllede, mõnusa sauna, basseini ja eriti mõnusa seltskonnaga premeeritud. Lubasin ondale kõike head, mis pähe tuli. Nüüd on ehk paras aeg ka aasta numbrites kokku võtta. Ehk siis kuidas ünnestus jooksu eesmärke täita:

• 5 km alla 19 minuti - 20:05 (pluss 1:05). Tegin ainult ühe võistluse, kus jooksin hea vormi pealt halva tulemuse.
• 10 km alla 40 minuti - 40:42 (pluss 0:42). Hästi alanud hooaeg ning peale Tallinna maratoni enam vormi ei saanud, enne head jooksu tuli talv peale.
• Poolmaraton alla 1:30:00 - 1:33:59 (pluss 3:59). Ei võistelnud, jooksin tempotreeningus veidi üle 1:34 ja isikliku rekordi Vana-aasta maratoni sees.
• Maraton alla 3:15 - 3:17:59 (pluss 2:29). Võtsin aasta lõpus riski uuesti proovida ja tegin korraliku tulemuse.
• Kehakaal alla 72kg - 71kg (miinus 1 kg). Eesmärk täidetud.

Kuigi ükski mu jooksuplaan ei täitunud usun, et ka jooksutreenerite jaoks oleksid nad olnud üsna ambitsioonikad. Poolmaratonis kuigi parandasin kuus minutit ei proovinud ma kordagi tõsiselt. Lühemad maad arenesid hooaja alguses hästi, aga sügisene madalseis rikkus mu võimalused. Maraton oli kokkuvõttes, isegi ainult Tln Maratoni põhjal kordaminek.

Kokkuvõttes arvan, et 2014 aasta tõi kaasa väga suure arengu. Täna jooksen kohati (kas või läbi Jooksja ajakirja) juba koos natuke tuntud nimedega ning tunne on võimas. Sellega koos ka eneseusk. Loodan, et 2015 tuleb veel vägevam. Eks aasta alguses panen miskid eesmärgid paika.

Soovin kõikidele jooksusõpradele ja blogi lugejatele mõnusat jõuluaega, usku iseendasse ning kordaminekuid 2015 aastal! Kõige tähtsam on uskuda iseendasse ning homme võita seda inimest, kes ma olin eile.