teisipäev, 7. oktoober 2014

You can't have it all

Täna ma räägin natuke vähem trennist ja veidi rohkem ajast ja planeerimisest. Facebookis jagati hiljuti artiklit sama pealkirjaga, mis mu tänane lugu. Lingi saab siit: http://markmanson.net/you-cant-have-it-all . Lugesin ta läbi ja sain aru, mida ma täpselt pean tegema. Samuti oli see väga heaks inspiratsiooniks midagi kirjutada. Ma ei hakka seda artiklit refereerima, ega selle mõtteid väga palju kordama. Kellel huvi saab selle ise läbi lugeda. Küll aga hea meelega jagan mõtteid, mis mul pärast selle lugemist peas küpsema hakkasid.

Üsna palju olen kohanud inimesi kes pärast mõningat vestlust ütlevad, et nemad ei saaks niimoodi treenida, sest neil pole selleks aega. Aga on ka enda suhtes ausaid inimesi, kes ütlevad, et neil ei ole püsivust või piisavat tahtejõudu. Ainus, mida meil kõikidel on sama palju, on aeg. Meie enda valik on kuidas me seda kasutame. Kui aega tõesti ei ole, siis on selle põhjuseks hoopis prioriteetide seadmise oskus või oskamatus, minevikust tehtud otsuste tagajärg, hirm muutuste ees või lihtsalt enda tahte allasurumine teiste hüvanguks. Ehk elan nii nagu teised tahavad, aga mitte nii nagu mina tegelikult tahaksin. Täiesti tavapärane on teha valikuid olukorras, kus ükskõik mida ma otsustan on keegi mu otsuses pettunud või solvunud. Näiteks kasvõi mina ise. Jätan olulise treeningu ära selleks, et mõne sõbra korraldatud üritusel olla, sõber on rõõmus, mina olen kokkuvõttes endas pettunud. Samas peab olema iga nädal mingi kindel tundide arv, mis on ohverdamise aeg, kus ma annan ja vastu ei saa eriti midagi. Noh võib olla saan mõne naeratuse või rõõmsa inimese enda lähedal, mis kokkuvõttes end ära tasub. Jah mu elu kuulub mulle, aga kindlasti on mõistlik sellest mingi osa kinkida teistele, sest nemad kingivad sulle vastu mõnikord midagi sellist, mida poest osta ei saa. Peamine on oskus valida, kellele meeldida. Proovides kõikidele meeldida tuleb välja üks imal kompott koos õnnetu raisatud eluga.

Suvi on ilus aeg. Ühel hea päeval võidab see noormees mind 
jooksus. Minu missioon on see talle võimalikult raskeks teha...

Uni

Aga lähme konkreetsemaks. Uni on olnud selline asi, mille arvelt olen ma minevikus üsna palju omale vägisi muudeks tegevusteks aega tekitanud. Kui mujalt justkui hästi ei saa, siis kiputakse ikka ja jälle une kallale minema. Aja jooksul olen õppinud, et see on üks paganama libedale teele minek. Mu elus on olnud perioode, kus ma olen liiga palju oma elult tahtnud. Selleks, et enne magamaminekut paar matši mõnes arvutimängus teha olen ohverdanud uneaega, sest varem ei olnud mul ju selleks tegevuseks aega. Tulemuseks on see, et võidan tõesti ühe tunni arvuti taga, aga vastu saan uimase, demotiveeritud tööpäeva, vähese isu ja energia treenida, samal ajal muidugi suurema söögiisu eriti sooviga magusat tarbida. Lõpuks olen rohkem stressis kui oleks olnud oma mängud mängimata jättes. Usun, et täna olen kindlasti olukorras, kus asjade seis ütleb, kas täna tuleb miskit videomängu või ei, mitte arvutimäng ei ütle, mida muud ma veel täna teha saan. Näiteks seda kui palju ma magada saan. Nüüd, kus ma teen korralikult trenni, nii nagu ka selle postituse teema on kõike ei saa pean ma leppima sellega, et vajan rohkem aega magamiseks kui mõni lihtsalt vaimse töö tegija. Kuskilt lugesin, et iga joostud 10  kilomeetri peale tuleks varuda nädalas pool tundi lisa uneaega. 100 km nädalas = 10 tundi lisa und. Kahjuks ei ole mul seda luksust, mis elukutselistel sportlastel: lasta keset päeva paariks tunniks silm looja. Nii, et arvestame sellega, mis on olemas - paneme igaksjuhuks kirja 8,5 tundi uneaega. Alles jääb 24 x 7 - 8,5 x 7 ~108 (komakohti ei arvuta).


Töö ja perekond

Jälle üks asi, millest ei saa üle ega umber. Vanamees, kes tahab hakata hiljem, kui oleks ehk mõne arvates kohane, tulemusi tegema peab seda tihti tegema oma töö ja pere kõrvalt. Viimastel aastatel on mind õnnistatud töö lähedusega kodukohale. See on suur väärtus. Paljud inimesed ei märkagi kuidas nad oma elust aastas 400 tundi liiga palju ära annavad selleks, et tööle ja sealt koju saada. Õnneks ei pea ma ummikutes istuma ning saan edasi ja tagasi umbes 15 minutiga. Lisaks jääb veel poja lasteaed ilusti teele ning saame mõlemad sõidu otsad omavahel vesteldes veeta. Kui ma võtan nüüd kokku aja sellest, millal ma täna ärkasin hetkeni, mil ma kodus tagasi olen, siis tuleb see kokku koos lapse vedamisega kokku 10 tundi päevas ja seda siis viis korda nädalas, ehk 50 tundi. Pole ju üldse nii palju. Kuna ma teen vaimset tööd, siis eriti vahva on veel see, et ma tööd tehes samal ajal taastun trennidest. Peab lihtsalt vahepeal püsti seisma, et tagumik toolist lapikuks ei läheks. Pereasjade juurde põikame kohe tagasi, enne trenn.

Üks viimaseid mitte nii külmi nädalavahetusi

Treening

Sellest hetkest kui hakkasin jooksu kõrvale rohkem ujuma ja jalgrattaga sõitma tuli mul kilomeetrite lugemise asemele miski muu alternatiiv leida. Ei saa ju panna kõrvuti ujumise ja ratta meetreid ning öelda, et see kolm kilomeetrit ujutud distantsi on kümme korda halvem kui too kolmkümmend rattaga sõidetut. Hakkasin aega lugema, ehk treeninguks kulutatud tunde. Loen puhast treeningut, hetkest mil stopper läheb käima kuni see seiskub, venitamine, soojendamine, dušši all käimine riiete vahetamine ning muud tegevused sinna sisse ei kuulu. Lühidalt kümme tundi ja rohkem puhast trenniaega nädalas  on normaalne, vähem on halb. Veel mõtlesin, et nüüd kui ratas läheb talvepuhkusele, siis tahaks joosta sadakond kilomeetrit keskmiselt nädalas. Saabuv talv ja kõik muu sellega kaasnev tähendab seda, et ilmselt tuleb umbes pool maad jooksulindil ära punnitada. Kui sinna juurde veel ujumine ja muud trennid panna, siis ma muidugi ei tea, mis ta lõpuks tundides tegema hakkab. Isegi kui puhas trenniaeg peaks mingi valemiga 15 tunni lähedale tõusma, siis koos kõigi sellega seonduvate lisaliigutustega see üle kahekümne ikka ei lähe.


Tagasi pere juurde ja muu eraelu

Aga lööme numbrid kokku. 108-50-20 = 38 tundi. Seda on ju päris palju. Vaja sünnipäevale minna, 6 tundi 38-st, palun! Naine tahab poodi minna, 2 tundi - palun! Tahan õhtuti omaette patareisi laadida, lugeda, telekat vaadata, mida iganes - 10 tundi - palun! Lapsega vaja lego kokku panna - aega pisavalt. Naise ja koertega vaja jalutada, leiame aja. Vaja muru niita - ikka saab. Mis ma tahan sellega öelda? 38 tundi nädalas libisevat aega, seda on väga palju. Lihtsalt me ei oska seda planeerida ja molutame niisama. Pärast vaatame, et mitte midagi ei saa tehtud. Mis nüüd kogu sellel jutul pealkirjaga pitmist? Pereinimesel on raske täita muid eesmärke peale töö ja perekohustuste. Ometi sai just tõestatud, et selleks on piisavalt aega, meil kõigil. Tuleb lihtsalt natuke planeerida, asju ümber tõsta, eesmärgid paika panna ja iseenda õiguste eest võidelda. Jah, kõike ei saa, peab valima. Võtame esmajärjekorras need tegevused, mis aitavad meie eesmärkidele kaasa. Mõnikord peabki sõbrale ütlema, et ma ei tule sinuga sellel reedel läbustama. Jah ta pettub, aga ilma, et inimesed minu ümber vahest pettuksid ei ole võimalik kuhugi jõuda. Targalt aega planeerides võib alustada võib näiteks sellest, et välismaale töölähetusele minnes paneme jooksuasjad kotti, sest õhtuti on ju meeletult vaba aega, mida targalt täita. Ja kindlasti tasub kõike logida sest ajalugu annab väga selge vihje sellele, milleks me homme suutelised oleme. Soovin kõigile lugejatele paremat planeerimist, et järgmiseks suveks oleksime oma eesmärkidele palju lähemal kui täna ja suudaksime tulevikus omale püstitada selliseid, millest varem ei julgenud unistada.

Maraton on huvitav distants, on asju, mida lühematel maadel ei juhtu. Veel kahekümne teisel kilomeetril on kõik ilusti koos. Kes oskaks selle pildi põhjal öelda, et härra numbriga 194 lõpetab minust 10 minutit varem ning noormees numbriga 2104 lõpetab minust 20 minutit hiljem.







2 kommentaari:

  1. Siia sobib kommentaariks üks lugu, mida on mitmel erineval viisil räägitud aga käib üldiselt sedasi:

    Tuleb professor loengusaali kaasas suur klaasist purk ja erineva suurusega kivid. Paneb kividest suurimad purki ja küsib kuulajatelt, et kas purk on täis. Vastatakse, et jah. Purk on täis. Professor hakkab aga purki panema väiksemaid kive ja loksutab need suurte kivide poolt jäetud akudesse ja pragudesse. Kui väiksemaid kive enam ei mahu küsib ta uuesti, et kas purk on täis. Jälle vastatakse, et jah, purk on täis. Siis hakkab mees panema purki väikest kiviklibu ja liiva ja raputab need samuti suuremate kivide poolt jäetud vahedesse. Seejärel küsib ta uuesti, et kas purk on täis. Ja saab jälle jaatava vastuse. Seejärel võtab ta purgi õlut, avab selle ja valab selle kividele, selgitades oma tegevust:

    Elu on nagu see purk. Sinna mahub vaid teatud hulk asju. Need suured kivid, need on inimeste jaoks kõige olulisemad asjad ja nendega tuleks arvestada kõigepealt. Sest, kui alustada väikestest asjadest, siis suuri asju enam elusse ei mahu. Kui kõige olulisemad asjad on planeeritud, siis on ruumi natuke vähem oluliste asjade jaoks kindlasti olemas ja kui need on planeeritud, siis jääb kindlasti veel elus ruumi selliste asjade jaoks nagu igasugune muu igapäevane tegevus. Ja isegi, kui kõik su päevad on täis ja tegevuste poolt täidetud on alati ruumi ühe purgi/pudeli õlle jaoks.

    VastaKustuta
  2. Väga hea lugu, sobib teemasse lideaalselt.

    VastaKustuta