Ujumise esimene kuu

Vaatasin oma Garmini kalendrist, et täpselt kakskümmend viis päeva tagasi läksin ma esimest korda basseini sooviga päriselt ujuda või siis see tegevus selgeks õppida. Iseenesest ei ole selles mitte midagi uut, et keegi kolmekümnendates eluaastates inimene otsustab ühel hetkel ujumise selgeks saada. Eks see mõte sai kannustust salasoovist mõnel triatlonil osaleda ja kes teab ehk elus Ironmangi läbida. Kui keegi küsiks mu käest täna, mis võiks olla mu ühe või teise triatloni eeldatav läbimisaeg, siis kõige õigem vastus oleks see, et vetelpääste korjab mu esimesel etapil veest välja.

 

Minu varasem suhe veega on olnud pigem vihkamise kui armastuse suhe. Suviti olen rannaskäikudest püüdnud ikka vaikselt ära viilida ja kui mind isegi õnnestub lõpuks mere äärde meelitada või sundida, siis vees käin ainult ühe korra ennast märjaks kastmas. Seda ka ainult sellepärast, et inimesed minu kallal ei noriks. Üldiselt ongi kõikvõimalikud vettekastmised ka sõprade seltskonnas seotud rohkem sellega, et punti sisse sulanduda kui sellega, et mulle see protsess meeldiks. Samas vee all ujumisega, snorgeldamise ja sukeldumisega olen ilusti hakkama saanud, selleks on ka loogiline põhjus. Tegime viimases ujumistrennis mõned katsed minu pinnalpüsivusega ning tulemus oli selline, et treener soovitas kaalus juurde võtta (jooksutreener soovitaks selle peale muidugi kohe vastupidist). Nii halb küll õnneks asi ei olnud, et ma täis tõmmatud kopsudega oleks põhja kivina lebama jäänud. Tulin ikka vaikselt pinnale tagasi. Samas kui kopsu tühjemaks lasen, siis võin vabalt vee põhjas istuda või pikutada. Selili veepinnal lebamine on minu puhul samuti praktiliselt võimatu, eriti rasked ja tihedad tundusid olevat jalad. Kokkuvõttes on siis mul väga kerge vee põhja ligidal liuelda, aga pinnal ujumisega on vaja natuke rohkem tööd teha. Käed kiiremini käima, rohkem õhku kopsus hoida, ei tasu lasta ennast tõmmete ajal õhust päris tühjaks. Samas on ju triatlonistid kõik väikese rasvaprotsendiga ning ujumise osast saavad ilusti läbi nii et pole mõtet pille päris kotti veel visata.

 

Enne esimest korda basseini minekut tegin youtubes korralikku kodutööd: kuidas keha hoida, kuidas tõmmata, kuidas hingata jne. Juba videosi vaadates hirmutas mõte sellest, et ma pean nägupidi vette ronima. Minu jaoks on näo vettepanemine ilma snorgeldusmaskita alati tähendanud jubedat läkastamist, et vabaneda ninna voolanud veest. Kui teised saavad hakkama, pean mina ka hakkama saama! Kuna ma olen perfektsionist ja tahan kohe algusest kõike õigesti teha, siis sai selgeks veel see, et pean kohe alguses õppima ujuma bilateraalselt (kõrvalepõikena seda, et jutt käib siin artiklis valdavalt ainult kroolist), ehk hingates mõlemalt poolt vaheldumisi. Kes tahab teada, miks bilateraalselt krooli õpimine on kordades parem kui ainult ühelt poolt hingates, siis googeldage ja te tahate kohe järgmine kord basseini hüpates ka teiselt poolt hingama õppida.

 

 

Esimesel korral läksime siis kogu perega. Naine ja laps ühte riietusruumi ja mina teise. Loomulikult sain tunduvalt kiiremini valmis kui nemad ja läksin basseini harjutama. Õnneks oli bassein mõnusalt tühi. Algul panin pea vette ning kujutasin ette kuidas ma hingan, kord ühelt, siis teiselt poolt. Järgmisena jalutasin servast umbes kolme-nelja meetri kaugusele ning tegin paar tõmmet kuni servani - väga hull ei olnudki. Läksin veidi kaugemale, proovisin uuesti jne., vahepeal tõmbasin ikka kogemata vet ka sisse ja läkastasin. Kuna ma olin äärmisel rajal, siis mõtlesin, et ujun basseinipikkust üsna serva ligidal, nii, et saaks vajadusel kohe servast kinni haarata. Vahepeal pean mainima, et kõike loetletut tegin ma basseini madalas otsas kus jalad põhja ulatusid. Ujusin umbes 10-meetri kaugusele, haarasin äärest, läkastasin ja aevastasin ennast tühjaks ja siis ujusin tagasi. Lõpuks jõudsin sinnamaani, et ujusin terve basseinipikkuse, vahepeal mõned tõmbed konna tehes, et päris ära ei upuks ja vee suust välja köhitud saaks. Lisaks muudele õudustele see üle kolme tõmbe hingamine tundus kohutavalt harv, tundsin kuidas mu jalad kogu vajaliku hapniku mu organismist välja tõmbasid. Aga teised saavad, mina pean ka saama! Ühel hetkel jõudis Anneli ujularuumi. Tekkinud olukorda kirjeldas umbes nii, et ta ei leidnud mind. Ta nägi küll, et mingi tegelane ujub sarnase ujumismütsiga. Teades seda, et mina ujuda ei oska ja seega ei saa sama inimene olla ei pööranud ta sellele sellile rohkem tähelepanu. Lõpuks olin siis mina see, kes ta üles leidis, mille peale oli ta muidugi sügavalt üllatunud. Väidetavalt olevat ma talle meenutanud inimest, kes oskabki krooli ujuda. Muidugi tegin ma sellel korral väga palju pisivigu, aga mitte ühtegi väga suurt, mis hirmsasti silma riivaks. Neist osadest sain ma kohe teada, teistest alles paar nädalat hiljem ujumistrennis. Ametlike trennideni oli siis jäänud ca nädal ning mul oli vaja selle ajaga miski baas alla ehitada (teadsin, et seal mulle harjutustega eriti armu ei anta).

 

Loen siis oma tüüpilised algaja vead ette:

1. Paaniline jalalöök. Päkk liiga alla suunatud, meenutab rohkem jooksmist kui ujumist. Sööb meeletult hapnikku, aga edasi liigutab mind vähe.
2. Pea liigne tõstmine hingamisel. Tõstsin liiga kõrgele, vahel ette pannes sellega oma jalad ja keha uppuma.
3. Liiga vara alustan tõmmet, ei liugle.
4. Hingamisel vastaspoole käsi vajub läbi (peab hoidma sirgelt, et kannaks)

Need olid siis mu põhilised vead. Muidugi teevad algajad veel teisigi vigu, aga neid pole minu puhul välja toodud. Esimesel korral sain tunni ja kümne minutiga kokku läbitud 350 meetrit. Otsustasin, et hakkan oma distantse lugema, et saaks progressi jälgida. Muide esimesel basseinikorral pidin kaks korda vetsus käima, nii palju neelasin kloorivett. Igal juhul hakkasin regulaarselt, keskmiselt kolm korda nädalas harjutama. Käisin ise, mingi hetk tulid trennid. Parandasin vigu, muutusin vastupidavamaks, vet neelasin vähem ja pissil ei pidanud ka enam ühel hetkel käima. Harjutused trennis olid rasked, ehk ma käisin ujumas ja uppumas (seda siis nendel kordadel kui trenn oli). Muide trennis on meid ainult kuus inimest, ehk treener saab kõigiga väga individuaalselt tegeleda. Ujusin sessiooni jooksul 600, siis 800 meetrit, siis kilomeetri ja eelmise nädala lõpus juba poolteist. Kokku läks tund ja kolm minutit, ma pean ju ikka veel vahepeal puhkama basseinisirgete vahel.

 

 

Mõned inimesed, kes on mu teekonda kõrvalt näinud on öelnud, et olen selle kuuga teinud peaaegu nullist tohutu arengu. Anneli soovitas kõige selle peale lugeda mõnda raamatut kuidas miljonärks saada, mul pidi asjade järgitegemine väga lihtsalt käima. Küll ma jõuan sinna ka tulevikus kui olen nii vana, et enam kiiresti joosta ei saa. Eks kuu aja pärast saab blogis jälle üle vaadata kas ja kuidas on arengut olnud. Treenerile ütlesin, et kevadel pean ujuma kilomeetri alla 22 minuti (sel hetkel oli mul ainult 44 ette näidata). Ta pidas seda veidi liiga ambitsioonikaks, tänaseks on kilometer 38 minuti peale kokkunud, ehk 16 minutit on veel minna. Sellest minimaalselt 10 kukub juba siis kui puhkamisest lahti saan.

 

 

Lõpetuseks vabandan, et illustratsioonidena pidin suvalisi netist leitud asju kasutama. Lihtsalt ma näeks kuidagi tobe välja kui läheks ujulasse fotokaga ja paluks inimestel ennast pildistada.