Mis juhtus Paeknas
Septembri teine nädal oli päras õudus. Kohustused jätkusid juba pikemat aega samas mahus ja siis andis järsku keha alla. Kõigepealt tekkis mingi külmetusviirus. Ka Anneli oli midagi sarnast kannatanud. Jooksin lühikesi sprinte, et keha šokeerida - peaks ainult selle olulisima Kiili Krossi sarja viimase jooksu vastu, pärast tulgu või veeuputus. Natuke töötas, aga siis piraki nejapäeval mao limaskesta põletikuga siruli. Minu tavaline stressihaigus - lööb välja kui ma võtan ette rohkem asju, kui organism välja kannatab. Mis teha, mul on selline "pidur", vähemalt annab enne märku kui mõned lihased või liigesed ribadeks lendavad või südari saan. Spordi mõttes on sellega alati hirmus nadi olukord. Suur organ põletikulises seisus tähendab seda, et kogu immuunsüsteem on hõivatud selle tõrjumisega ning liigutamise jaoks jäetakse väga minimaalsed ressursid. Konkreetset valu on tavaliselt 4-6 tundi ööpäevas, tavaliselt pigem õhtul või öösel, muu on tavaline ajuudu ja tunne, et tahaks lihtsalt lesida.
Mul polnud valikut. Enne viimast etappi jagasin M40 klassis esikohta ning tunnustuse osaliseks saavad ainult vanuseklasside võitjad. Mõtlesin teha pika soojenduse tugevate kiirendustega, et keha säästurežiimist korra välja petta ja oma jooks ära kangutada. Soojendust ei jõudnud teha mahus, mida lootsin ning kas see olekski aidanud? Palju ma ikka loodusseadusi petta jõuan?
Kohe stardist oli tunda, kuidas muidu mitte nii kiire tempo tundus kahtlaselt hingeldama ajav. Üldse on aastatega see Paekna järve jooks konkurentsi mõttes jube karmiks läinud. Mõned aastad tagasi võitsin ja nüüd rapsin top 10 nimel. Kui mina olin peast segi ja alustasin liiga kiirelt, siis olid neid segaseid kõik kohad täis ja hea kui esimesel ringil (kokku kolm ringi ja 3.6 km) üldse 20 hulka mahtusin. Kell oli ka lolliks läinud ja jooksvat tempot ei näidanud. Ei saanud kohe aru ka mis värk on. Ilm oli soe ja märg. Kolm korda vahetasin enne starti Hoka Torrenti ja Nike Vaporfly next % 2 vahel. Lõpuks jäi jalga Hoka. Paekna jooks on ju heinamaa jooks ja hein oli märg, ehk kaalukausi sai oma kasuks mustriga tald. Tegelt polnud üldse tähtis, sest joosta ju ei jõudnud. Juba teisest kilomeetrist hakkasin surema ja teised minu ümber surid veelgi kiiremini - enamus, aga mitte kõik. Kolmandal ringil piinlesin veelgi rohkem ja lõpus proovisin vajutada veidi sealt kust törtsu ei tulnud. Lõpuks oli kõik mõnusasti langevas tempos nii, et kokku tuli kümnes koht keskmise tempoga 3:59 min / km. Kuna mingil põhjusel mu peamised sarja konkurendid kohale ei tulnud, siis tuli sarja üldvõit koju. Mis sellest, et antud jooksus olin kokkuvõttes alles kolmandana kiire M40 esindaja.
Järgmisel kahel päeval oh üllatust olin haigusega totaalselt siruli. Oli igati "tore" nädalavahetus.
Lunastus
Esmaspäeva õhtul oli juba nii palju okei, et mõtlesin kergelt 6 km ringi rullida. Sain kuskil 5:40 tempsiga hakkama kuigi põletikulist raskust kõhuõõnes oli veel tunda. Teisipäeval tegin natuke jõudu ja proovisin üle pika aja ujuda. Õlg valutas (see vana vigastus), aga vaikelt bassus ujuda sain küll. Kolmapäeval tundsin ennast üsna puhanuna ja mis olulisem täiesti tervena. Vaja oli teha üks 5 km time trial. See on siis üksinda aja peale jooksmine. Miks ja kas ma olen lollakas? Jah olen neid küsimusi juba kuulnud. Lihtsalt oli vaja: vajaduse enda ja iseenda pärast.
Ilm oli tõesti hea. Pea tuulevaikne, 19 kraadi ja täiesti pilves. 19 kraadi on kuumast suvest tulnud inimesele mõnusalt jahe. Otsustasin, et väga pead ei murra ja jooksen staadionil. Saab kõik ühe rütmiga, ühtlase sammuga teha. Ei pea muretsema tõusude ja languste, tuule ning järskude kurvide tekitatud tempomuutuste pärast.
Pingutuse aste võis olla vast 90-95%. Keskel käis laste jalgpall, mida jälgisid üksikud lapsevanemad. Kujutasin ette, et nad elavad ka minu üritusele kaasa. Alustasin paraja varuga, kuulasin keha ning tulemus tuli allolev. Suvise arengu ja vormi lõikes mitte midagi üllatavat, kuid ei oodanud nii head tagasipõrget haigustest. Arvasin, et hea, kui saan napilt alla 19 minuti. 18:24 erineval sellest, mida Strava väidab ei ole minu isiklik rekord, vaid elus teise või kolmandana hea tulemus. Samas on see kindlasti parim, mida ma olen neljakümnendates eluaastates jooksnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar