1. Ma ei ole jooksjaks loodud. Arvestades fokuseeritust, mahte jne on areng olnud väga visa tulema. Palju visam kui mitmetel "kerget kehatüüpi" hiljem alustanud jooksumeestel. Olen teinud isiklikke rekordeid siin ja seal, kuid sellel tasemel võiks areng olla veelgi kiirem. Peamiseks põhjuseks pean lihaste koostist. Mul on pikamaajooksja kohta liiga palju kiireid lihaskiude. Nad väsivad pikal distantsil kiiremini ning nõuavad rohkem energiat. Teooria paikapidavust tõestab peale suurema andekuse jalgrattal mu võime võrreldes teiste sama tasemega pikamaajooksjatega tugevamalt spurtida ning parem üldine sprindikiirus. Näiteks GPS-i järgi oli viimase Ülemiste jooksu (13.8 km) viimase 150 meetri aeg 21 sekundit. Samas, mis oleks magusam, kui teha hästi seda, milleks ma loodud ei ole?
2. Mu keha ei kannata väga suurt kilometraaži. Üle 100 km nädalas joostes treenin üle ning tekib pigem taandareng.
3. Kaks korda päevas treenimise asemel toimib mul paremini süsteem, kus teen ühe raske (isegi väga raske) treeningu kord kolme päeva jooksul. Teistel kordadel midagi väga kerget (40 min sörk). Üle päeva tugevalt treenida / võistelda ei kannata.
Ülemiste järve jooks
Põhjuseid minekuks oli mitu. Kõigepealt oli see hea võimalus Stamina tervisejooksu sarjas saada kirja kaks järelaitamisetappi. Kuna vahepeal plaan reisul käia, siis kuluvad need etapid marjaks ära. Meil tiimiga kindel plaan kõik osalused kirja saada ning peaauhinna loosimises osaleda. Teiseks teha üks korralik tempojooks laktaadilävel. Kolmandaks proovida ehk see isiklik rekord seal järveringil kiiremaks saada. Kui kunagi mõni lapselaps peaks küsima kui kiiresti ma ümber Ülemiste järve lippasin, saaks ehk korraliku "kaika" ette visata.
Stardis sättisin ennast Laura Maasiku selja taha. Esiteks pidasin teda naiste osas reaalseks võitjakandidaadiks ning oli ta ju Rapla Selveri jooksu viimasel kilomeetril, kus mul jalgade asemel kaikad all olid mööda lipanud. Pärast seda oli ta veel mitmeid rahvajookse võitnud. Algul nagu ikka rada on kitsas ning paras ukerdamine, et kellelgi jalgade peale ei astuks ja samal ajal suudaks lahtisi kive vältida. Tempo oli nii nelja minuti tuuri kilomeetri kohta.
teine kilomeeter - sel hetkel ma ei märganud, et Martin Sagaja
mul nii lähedal on. Kuskil võsavahel jooksid nad mul ilmselt
natuke eest ära.
Peetris tekkis ruumi natuke rohkem ning ka arusaam, et Laura pole täna erilises hoos ning proovisin siis seetõttu mõne varem eest lastud jooksja kinni püüda. Eks see käiguvahetus tekitas mul ainsa reaalselt raske olukorra kogu jooksu käigus. Üheltpoolt olime alles neljandal kilomeetril, teisalt oli pulss üsna laes (179) ning kolmandaks läks must just mööda Ahto Tatter ühe naisterahvaga, kelle ta nagu hiljem selgus esikohale vadas. Viie kilomeetri joogipunktis oli mul natuke õnne. Toosama naisterahvas ei saanud jooki kätte ning tuli tagasi selleks, et uus tops haarata. Sellest kümnest sekundist mulle piisas, et hetkeks hinge tõmmata ning ennast neile taha haakida. Tempo oli mulle küll tol hetkel veidi konti murdev, kuid nii palju oli abi, et mind veeti nüüd järgmise grupini või õigemini paarini, kuhu ma hea meelega toppama jäin. Grupis oli üks vanem heas vormis meesterahvas, kelle tegi eriliseks võrkmaterjalist nabapluus. Selle kuumaga kindlasti hea mugav, kuid visuaalselt natuke pervo. Samas vana mees ning suva see välimus, peaasi, et mugav. Teise liikmena oli seal Martin Sagaja, keda ma polnud siiani ühelgi jooksuvõistlusel edestada suutnud. Jäime kolmekesi jooksma sel kurikuulsal pikal järveäärsel vastutuulelõigul. Martiniga lihtsalt tunnistasime üksteist, ei vahetanud sõnagi. Jooks oli pikk ja raske ning mõlemad teadsime, et siit on üks kena duell tulemas.
Martin Sagajaga ühte sammu. Siiani olid kõik meie mõõduvõtmised triatlonis
minu, kuid jooksus tema kasuks olnud
Lahendus tuli meie juuurde varem, kui oodata oskasime. Tagant tuli Scoutspataljoni särgiga härra, kellel grammivõrra kangem käik sees. Tõmbasin talle sappa, teised kaasa ei tulnud. Peale tempo muutus minu jaoks see, et tuuleefekt kadus koheselt, sest Scoutspataljoni-mees tõmbas nii raja vasakusse serva kui võimalik, et ma ta tagant jumala eest mingitki energiasäästu ei saaks. See mind ei häirinud, sest tuul oli keha juba piisavalt maha jahutanud. Viimased kolm kilomeetrit metsa suunas liikusime 3:55/km rütmis, pulss oli ühtlaselt 178-179. Kuna vahe mahajäänutega oli juba piisav ning varasemalt pole ma ennast eriliseks maastikujooksjaks pidanud, siis ei morjendanud see, kui kohe metsajooksu alguses kümnekonnameetrine vahe sisse tõmmati. Metsas joostes pole mõtet niikuinii väga seljas elada, sest siis ei näe kuhu astud ning võib kukkuda või jalga väänata. Pulss läks veidi üle 180, kuid rohkem vahe ei kasvanud. Järsku käis justkui klõps läbi - ma oskan maastikul joosta. Kõik need tunnid Pirital, Nõmmel, Jüris, Vaela terviserajal on mind aastaga muutnud. Järgmisel kahel kilomeetril, kus heina-, liiva-, juurikasegune rada liikus katkematult üles ja alla, vasakule ning paremale sain kätte kõik konkurendid, kelle seljad paistma hakkasid. Samuti sain scoutsimehest mööda. Olin justkui muutunud, nõrkusest oli saanud trump. Viimaseks kuuesajaks meetriks saime asfaldile. Scoutsimees jooksis mööda, kuid vahe ei kasvanud suuremaks kui 10 meetrit. 30-40 meetrit eespool liikus veel paar jooksjat finiši suunas. Nüüd on minu hetk. Gaas põhja - kõik need kolm konkurenti jäid pika ninaga. Jällegi, raevukad lõpuheitlused trennis kiireima spurdimehe tiitlile Illo, Gerdi, Kristjani vastu ei ole jooksnud mööda külge maha. Pole ime, et isegi vanameister Taivo Püi ei tahtnud meiega trennis viimastel meetritel võidu joosta.
siin on need metsakilomeetrid hästi näha. Väga kaunis, kuid sel hetkel pole
naudingutele kohta.
Kokkuvõttes eesmärk täidetud paar minutit kiirema ajaga kui esiti lootsin. Oli hea ja põnev jooks. Kuna mu tempo oli üsna kõikuv (laugetel osadel 20 sek üles-alla), siis tagantjärgi mõeldes oleksin saanud ilmselt parema aja Tatteri-pundiga kohe kaasa minnes. Samas tulin ma ju siia rohkem lõbu, treenimise ning Stamina sarja lõpetamise eesmärgil.
Eks elus on ikka nii, et headest asjadest tuleb rõõmu tunda, sest need ei jää kunagi kestma. Järgmine päev tõi Keirale kaasa õnnetuse batuudil. Eelkõige õppetund vanematele, kahju ainult et vaevu kaheaastane tüdruk peab valu ja ebamugavust kannatama. Samas ta tugev ja aktiivne neiu ning juba kolmandal päeval pärast õnnetust laseb mööda põrandat käte abil ringi. Kõikidele lugejatele soovin jõudu mitte muretseda pisiasjade pärast, olla õnnelik selle üle, mis teil olemas on ning nautida iga ilusat hetke täiel rinnal, sest need ei pruugi enam korduda. Lisaks rattaga sõites kandke ikka kiivrit, sest käed ja jalad saab ära parandada, kuid pead mõnikord ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar