Jooks ja triatlon - kombates inimvõimete piire: Müramised juulis

Jälle on käes moment, kus mitmete tuttavate saavutused Tallinna raudmehevõistlustel kõik mu enda pingutused täielikult varjutavad. Tegelikult ei ole ka midagi erilist, millega hiilata. Mis ma siis teinud olen? Enam-vähem olen õppinud maastikurattaga toime tulema. Olen võtnud Nõmme tõuse, lugematul korral läbinud Järve "täpiringe" ning Raku Järve metsas peaaegu hiiglasuurest rästikust üle sõitnud. Korra võistlesin ka: triatlonis Kõrvemaal.

Kõrvemaal sain minimaalse vees treenimisega kirja ilmselt oma elu parima ujumise triatlonil. Ujumine oli pikem kui mullu ning oma 41. ujumise ajaga olin pea 400 osaleja seas kindlalt esimese 15% sees. Rattal sõitsin olles veel tol hetkel üsna kõrges mängus kuskil poole maa peal "ohtlikus" kohas kokku kaasvõistlejaga ning kukkusin pea ees mutta. Kui ennast püsti ajasin oli grupp juba kaugel ning ka paljud teised vahepeal must mööda sõitnud. Ülejäänud rajast enamuse sõitsin koos tippjooksja Karel Hussariga. Minul oli haamer ja ka temal polnud huvi eriti vedada (küllap ei tahtnud oma fantastilist 13 minuti jooksutulemust ära rikkuda). Selgelt olid jalad saanud sel aastal liiga vähe rattakilomeetreid. Iseenesest see tõik, et sõitsin ratast puhtalt jooksjaga samasse aega, ütleb nii mõndagi minu rattavormi või siis selle puudumise kohta. Kuigi olin peale teist vahetusala korralik pastel, siis tänu arvestatavale jooksubaasile sain kätte enamuse endast viimastel "ratta koomakilomeetritel" möödunuid ning lõpuks oli koht sama, mis mullu - 18-es. Selge see, et ilma fantastilise rattasõiduta Kõrvemaal tulemust ei tee. Kui järgmisel aastal pole taset, et 4-5 min kiiremini sõita, siis pole väga pointi kohale ronida.

Pärast Kõrvemaad treenisin ennast korralikult kooma. Mitu päeva läks aega enne kui normaalne enesetunne tagasi tuli. Vahepeal tuli väsinud peast Filtri tempojooksu viimane etapp ära kannatada. Mõtlesin, et suva - väsinud või mitte, küll ma ta taseme pealt ära jooksen. Ei olnud see nii lihtne midagi. Jooksu teine pool vastu tuult oli hirmus kannatamine eriti olukorras, kus minu taga startinud härra mind tagasipöördeks peaaegu kätte saanud oli. Eks ma siis kogu selle viimased kaks ja pool kilomeetrit tagasi vaadata ei julgenud. Kogu aja sisestasin omale, et isegi kui mul praegu vormi pole olen ma ühes asjas tugev - see on valu ja ebamugavuste kannatamine. Kui finišist läbi sain, siis alles adusin, et taga polnud enam kedagi paista. Tasuks kolmas koht võistluselt ning ka sama positsiooni tugevdamine üldarvestuses. Isiklikust rekordist jäin oma veerandminuti kaugusele. Kui nüüd just tähtede seisuga totaalselt metsa ei lähe, siis ei tohiks mu pronksist karikat keegi ohustada. Ainus võimalik stsenaarium, mis pähe tuleb on see, kui mu lähim konkurent sõidab Iklasse, sinna ei tule ühtegi tugevat jooksjat ning ta saab seal seetõttu esikoha punktid. See oleks muidugi puhas juriidika, "de facto" olen ma kolmas ning tee või tina, mina 5km jooksu pärast 400 km maha ei sõida.

Nüüd treenin tõsiselt Tallinna Maratoniks. Äkki õnnestub enne hooaja lõppu veel üks normaalne purakas ära teha. Madalatel pööretel on vaatamata plaanitust suuremale kaalule ökonoomsusnäitajad ilmselt siiani parimad, mis olnud. Paar pisivigastust teeb vahest liiga. Samas kõigest kolm nädalat - no peab vastu pidama, siis saab mõneks ajaks jalad seinale visata.