Mida ma Rae valla mängude orienteerumiselt õppisin?
Õppisin seda, et mõnikord tark võib võita lolli ja agarat. Võrdluses kahe ABB meeskonna vahel oli meie tiimis kindlasti rohkem jooksupotentsiaali, kuid peaaegu null orienteerumispotentsiaali. Aega oli meil poolteist tundi, et leida võimalikult palju punkte ning need siis ära registreerida. Kui algul oli plaan, et läheme kindlapeale ja hakkame korjama teede- ja majadeäärseid punkte, siis lõpuks lõpetasime ikka paksus metsas. Jüri kanti ma tunnen ning alguses läks päris hästi. Jah, mõne kohapeal oli lihtsalt kõrge aed ees, kust edasi ei saanud ja pidi ümber pöörama. Lõpupoole mõtlesime, et kas kõik või mitte midagi ning otsime mõne keerulisema punkti ka metsast üles. Probleemiks osutus meie mittemõistmatus, et mida kuradit need tingmärgid seal tähendavad. Kaardi peal seletust ei olnud. Pärast võistlust selgus, et olime oma punktile väga lähedal hetkel, mil otsustasime loobuda ning finiši suunas liikuda. Väike möödapanek kommunikatsioonis ja Lehol jäi viimane punkt registreerimata ning finišisse jõudsime 12 sekundit enne "tähtaega". Pooleteise tunniga 11,5 km läbitud, kuid tulemus oluliselt kehvem kui kilometraaž oleks võinud lubada. Enne võistlust öeldi, et linnulennult kõik punktid 14 km - me ei saanud pooligi. Järeldus - tarkus võidab orienteerumises ogarust ja agarust. Peale katkikriibitud nõgesepunnides jalgade saime kindlasti hunniku kogemust juurde. Samas seltskond oli väga positiivne ning tõsiselt motiveeritud. Selle üle on mul väga hea meel.
Kahe ABB tiimi ühispilt. Vasakult: Gert, Janar, Siim, Kristjan, Kadri-Anna, Leho, Anneli, Keiri, Gerly, Pille, Silver, Helen
Rapla selveri jooks 10 km?
Kuna ei ilm ega vorm rekordijooksu ei soosinud, siis otsustasin, et võtan asja ettevaatlikult. Samas mõtlesin, et nüüd kui alla 40 minuti ei peaks saama, siis tuleb vist küll tossud nurka visata. Viimane kaalumine oli kehakaalu numbriks 75.2 kg andnud - kolm kilo madalam kui talvel, kuid pea samapalju raskem kui mullu samal ajal, samas kohas. Korraldaja oli seekord lahke ning rinnanumber 77 tähendas seda, et sain üsna eesotsast startida. Pulsivöö pealepaneku mõte oli seekord selles, et peale tugeva trenni oli sellel võistlusel veel üks eesmärk: koguda minu kohta andmeid. Eelkõige huvitas laktaadiläve pulss. Olgu öeldud, et jooksuvõistlustel ei jälgi ma pulssi enam ammu, jooksen enesetunde järgi. Samas kasutan seda treeningute ja võistluste hindamiseks ning pikematel rattasõitudel.
Hakkasime siis stardist selle massiga sujuvalt liikuma. Kuna tuul oli tagant, ehk õhk lihtsalt seisis mu ümber, siis läks kohe väga kuumaks ja higiseks. Hoidsin alguses kellegi taha, kelle seljal oli kiri: "Viljar." Tundus, et ta teeb ühtlast tempot. Mingi hetk aga tuli tagant vähe kiirema tempoga üks väga pikk Jooksupartneri särgis meesterahvas (Kristjan Värton). Tema tempo polnud ka päris tappev ning läksin kaasa. Kuna keha hakkas üle kuumenema, siis alates kolmandast kilomeetrist oli paras kannatamine. Õnneks oli vahepeal joogipunkt, kus ma topsi omale pähe tühjendasin, sest juua polnud ju mõtet. Kuigi ma kannatasin, siis Värtoni tempo oli vähemalt nii hea, et keegi enam mööda meist ei jooksnud ning hoopis ise püüdsime vaikselt selgasi. Teiste hulgas jäi maha Merlyn Lükk, naisjooksja kes mind hiljuti Rae Runil ära kottis. Aga täna toimus võistlus "minu maailmas" (jalgade all kõva asfalt) ning lõpuks jäi meie vahele pea 3 ja pool minutit. Moodustasime viieliikmelise grupi. Hoidsin küll kahe pika mehe taga, et energiat säästa, kuid nendevahelt puhuv tuul jahutas niipalju keha maha, et kuuenda kilomeetri kanti hakkasin vaikselt mõtlema, et kus ma siis nüüd vehkat teen. Vanadest ABB konkurentidest seekord asja ei olnud. Jooks on aus ala, kuidas töö nõnda palk. Kuna ABB-lased olid enamus kevadest kilomeetrite kogumise asemel millegi muuga tegelenud, siis jooksis meist igaüks eraldi vastavalt oma hetketasemele ning omavahelist konkurentsi praktiliselt polnudki. Kuigi esiti oli idee jälle peale kaheksanda kilomeetri pööret (tuul keerab küljele) pressima hakata, siis enda õnnetuseks mõtlesin, et lähen veidi varem. Vajutasin siis kohe 20-30 meetrit vahet grupiga sisse. Tugev vastutuul hakkas täiega ahistama. Kahjuks olin kilomeetripostid sassi ajanud ning kui nägin, et kohe-kohe saabuva kaheksa asemel paistab hoopis seitset märkiv verstapost, siis enesetunde huvides lasin grupi vaikselt uuesti järgi. Vähemalt äratas mu vahespurt juba 4:05 kanti langenud tempoga liikuva grupi üles ning pudistas ka paar vahepeal külge haakinud väsinumat meest maha. Kui viimaseks kaheks kilomeetriks asendus vastutuul algul külje- ja hiljem taganttuulega kadus grupisjooksmise mõte ära ning sai uuesti vajutama hakatud. Värtoniga jätsime ülejäänud mehed maha, saime veel paar tükki kätte ning viimane kilomeeter tuli juba 3:35-ga. Isegi sellel muidu ebameeldival kruusalõigul olin seekord sõiduvees. Ilmselt sain oma "lae" mingi hetk kätte ning pidin enamus võistlust mind vedanud mehe nelisada meetrit enne finišit minema laskma. Kuskilt tagant tuli hirmsa spurdiga üks noormees, keda enne polnud näinud. Ise noppisin enne finišit veel ühe selja. Netoajaks tuli ilus ümmargune 38:59 ja kohaks 64. Ehk siis tulemus üsna täpselt selline nagu ise arvasin, et täna võiksin ma võimeline olla. Vähemalt suutsin targemini joosta ja lõpuosas tavapärasest tugevam olla. Kuna koht oli seekord parem ning aeg kehvem kui mullu, siis võtan omale julguse oletada, et küllap olidki tingimused raskemad. Hakkame siis kohe ka andmetega pommitama:
Keskmine pulss: 178, sellest tuletatuna laktaadilävepulss 174 lööki minutis.
Keskmine tempo: 3:54 min/km
Kiireim kilomeeter: kümnes, 3:35
Aeglaseim kilomeeter: kaheksas 4:07 (ootasin grupi järgi)
Kadents: 185 sammu minutis
Sammupikkus: 1,41 meetrit
Muid andmeid ei anna, läheb liiga diipiks, aga Garmin annab veel vähemalt 5-6 erinevat asja.
Filter Pirita - amazing s**t happens!
Tavaliselt võistlused mul kas ebaõnnestuvad, jäävad loodetud eesmärkidele alla või siis saan enam-vähem hakkama sellega, milleks arvasin ennast võimeline olevat. Ainult väga harva suudan ennast üllatada ning välja tuleb midagi erilist. Jooksnud ennast Raplas korralikult kooma, oli mul vaja kolm päeva hiljem uuesti heas vormis olla.
Kuna Pirita rada koosneb kurvidest, tõusudest ja laskumistest, siis on mul võimalik pärast juba maeiteamitmendat korda võistlemist see enda peas väga hästi erinevateks juppideks ära liigendada. Jõu ja vastupidavuse reserv on mul üks, kuid jagades reservi targalt usun, et on võimalik erinevatel lõikudel päris mitu sekundit võita või kaotada. Treilerisse ronides (neile, kes ei tea, siis meie eraldistardivõistluste start antakse kõrgemalt nagu Tour de Francel ja muudel vahvatel suurvõistlustel) oli mul tunne, et see juba vähemalt 9 temposõitu kestnud järjepidevus, kus mitte keegi ei lähe must mööda saab lõpuks lõpu. Miks? Sest mu seljataha sättis ennast Eesti koondise värvides liibuvas kombes noormees. Isegi miski nimi oli seljale kirjutatud. Lihtsalt on nii, et kui su tagant stardib kalli rattaga rattur, kes ka oma välimuselt näeb sinust tunduvalt rohkem Tom Domoullini või Rohan Dennise moodi välja, siis hakkad igasugu asju mõtlema. Eks ma siis peale starti hakkasingi teda oma peas vaikselt "ootama."
Esimene lõik: laugest tõusust üles kuni vasakpöördeni. See on alati hästi lihtne osa. Jõudu ja värskust on palju ning ainus asi, mida jälgida tuleb on see, et üle ei paneks. Minu puhul siis seda, et pulss võiks olla selle lõigu lõpus alla 175.
Teine lõik: Alla Lükati sillale ja Ambrose mäest üles. Kuigi see vasak kurv Lükati silla poole vajab natuke pidurdamist, siis ei ole mõtet kohe pärast pööret tempot väga üles vajutada, sest kohe tuleb vähemalt minu jaoks, keeruline kurviga laskumine. Sild on kitsas ja kiirus tahab mind vastassuunavööndi suruda. Ausalt ma tahaks teada, kas keegi on sealt suurel kiirusel ilma kordagi pidurdamata üle ka sõitnud. Hea, kui ma saaks seda lõiku kuidagi eraldi harjutada. Tavaliikluses kui just hommikul kuue ajal peale ei lähe on see aga minu jaoks ohtlik ja kauge. Aga üldiselt tasub seal laskumisel natuke energiat koguda ja pulssi alla lasta, sest kohe tuleb raske koht. Ambrose mäest tasub jõuga üle suruda kuna see mägi nagu Põhja Eestis ikka on lühike ja kui tipust ülelükkamiseks veel mingit kiirust jagub, siis see on päris hea ajavõit. Kuigi mitte kõrge, siis tean omast käest (2015, 2016), et nõrga jalaga on nende küngaste võtmised ikka päris väsitavad.
Kolmas lõik: Ambrose mäest tagasipöördeni. Veel üks väike tõusupõndakas ning edasi üle kahe kilomeetri lauget laskumist. Tavaliselt on meretuul, mis seda lõiku üsna hästi neutraliseerib. Ehk sõidad mäest alla ning tuul puhub üsna tugevalt vastu. Mis tähendab, et tuleb lihtsalt tugevalt ja ühtlaselt sõita. Kui tuult on, siis tugevamini, ilma tuuleta saab veidi kergemalt võtta. Kokkuvõttes tasub natuke jõudu tagasitulekuks koguda. Ise tundsin, et olin need kaks eelnevat küngast ehk 5% liiga tugevalt vajutanud. Usun, et värskema jalaga oleks saanud paar kilomeetrit kõrgemat tunnikiirust hoida. Kell näitas, et liikusin umbes 44 km/h. Enne tagasipööret tasub vähe tirri lasta, sest kohe-kohe läheb jälle raskemaks.
Neljas lõik: Tagasipöördest Ambrose mäeni. Stabiilne ühtlane lauge tõus. Seekord puhus siis tuul tagant ning suutsin hoida üle 40 km/h. See on see osa, kus peab vähe pikemalt ja tugevamini pingutama. Ehk kui lõpuks jälle selle põhilise künka tippu saad, siis võiks pulss juba üsna lae lähedal olla.
Viies Lõik: Lükati sillast üle, mäkke ning sealt alla finišisse. Tagasitulles saab sillale sõita korraliku kiirusega ilma, et peaks pidurdama. Lihtsalt pole sellist järsku kurvi. Peale silda tuleb teine kogu võistluse raske tõus. Midagi käkkisin ära, ehk sõitsin üles haigelt raske käiguga. Jalgratturite keeli peaks see olema 55/13, aga seda nägin alles pärast, kui sain aru, et mäest allatulekuks ei peagi nagu käiku vahetama. Pole ime, et see lõpp seal ülal nii meeletult raske tundus. Jõudsin vaid korra mõelda, et pärast tuleb ju veel joosta ka. Kui mägi võetud ja parempööre tehtud, siis see lõpuosa on nagu algus ainult selle vahega, et nüüd tuled vaikselt allapoole. Kiirus on tänu gravitatsioonile iseenesest üsna hea ning vaikselt loed meetreid ja kasutad ära selle vähese reservi, mis jalgadesse veel jäänud. Seda tavaliselt palju ei ole, sest äsja sai pulss oma maksimumi ning ATP pani reitest vehkat. Tulemusega jäin rahule. Aeg 14:03, mis on mõni sekund kiirem mõlemast eelmise aasta numbrist. Keskmine kiirus 42.7 km/h. Augustis pean 14-st minutist jagu saama.
Muide, juba tagasipöördel sain aru, et see kutt mind ikka kätte ei saa. Protokoll ütles, et oleks me vastupidises järjekorras startinud, siis oleks ma ise ta peaaegu kinni püüdnud. Siit uus vanasõna spordisõpradele: "Ära kunagi ülehinda oma vastast välimuse järgi."
jätkuvalt lemmikratturi Peter Sagani värvides (filtri ilusad
pildid on teinud Kristjan Kivistik)
Filtril peab ju tänavu jooksma ka
Lihased saavad Pirita rattasõidul isegi vaata, et rohkem vatti, kui Kiilis. Samas aga vaim, glükogeeni tase ja üleüldine olek on värskemad. Ega ma sellest jooksust väga midagi ei oodanud, sest kõik need samad suuremad tõusud, mis olid rattasõidul tuleb seal ära teha ning justnimelt see laugem pool rattarajast jääb jooksmata. Soojendus andis mõista, et kehaline seis on parem kui Kiilis ning Margusest saan ehk sellel korral jagu. Margus oli jälle nii kena ning oli nõus järjekordselt minu eest 15-sekundilise edumaaga minema kalpsama.
Esimene kilomeeter on alati kerge ning olin üllatunud, et suutsin tõusunurgal hea enesetundega hoida alla 3:50 kilomeetrikiirust. Sundisin ennast mõistusele, et mitte niiväga kohe alguses üle pingutada. Sellegipoolest tundus, et eesjooksjale ei liigu ma kohe üldse lähemale. Samas nägin, et Margus jällegi omakorda sai üsna kergelt seekord enda ees startinud Klarika Kuuse kätte. Pärast vasakpööret juba tuttava Lükati silla poole lendas justkui kork pealt ning laskumisel imesin järgi ning sain Margusest mööda. Seljataga puhkehetke ei võtnud, lasin sama rütmiga edasi. Ambrose mägi frustreeris sellega, kui palju tempo ikka langes. Samas, kui nägin kohe peale mäge tagasipöördel, et olen siiani kulutanud jooksuks umbes 9 ja pool minutit hakkasin vaikselt usukuma, et teengi mägisel rajal selleaasta parima viieka. Tuli ainult korralikult fokuseerida ning mõte jooksu raskustest kuidagi eemale saada. Kui oled võistlemas teist korda päevas, siis on see ikka mentaalselt palju raskem kui näiteks 10 või 21 kilomeetrit jutti paugutada. Peale teist rasket tõusu oli jalg ikka väga pehme või oli pea pehme, mõlemad olid ikka väga pehmed. Lausa frustreeriv oli vaadata kui kerge sammuga Bert Tippi must mööda tippis. See on see mees, kes juba teist aastat järjest siiani kõik Filtri tempojooksud ära on võitnud. Mõnisada meetrit enne finišit kuulsin taga uusi samme. Tõusin päkkadele ja spurtisin need viimased paarsada meetrit, lihtsalt põhimõtte pärast.
Tubli jooksu eest mulle auhinnaks 31 osaleja seast kuues koht ajaga, mis jääb isiklikule rekordile alla vähem kui kümme sekundit: 18:58.
Ei tea, kas läksid Raplas jalad lahti või juhtus mingi muu ime, aga sellel rajal, sellises seisus poleks küll sihukest pauku oodanud.
järgi saite, aga mööda ei lase - kohe-kohe tuleb finiš
paar protokolli koondarvestusest nende kohta, kes on võtnud vaevaks
kaks ala jutti teha. Vaatamata väga heale tulemusele olin Pirital napilt
teine
teine
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar