Arvestades häid tingimusi, siis pean ütlema, et veidi ebaõnnestusime. Alustasime liiga kiirelt. Arvan, et me mõlemad peaks paarissõitu selle kohapealt õppima - oleme liiga entusiastlikud ja tahame ees tööd teha. Esimene löök (tehniline viperus) tuli mulle 10 kilomeetri pealt. Üks aeropulk põrus rappuva Tuhala tee peal lahti, käis oma pesas ringi ja tahtis sealt välja ronida. Algul kartsin, et pean terve ülejäänu tee püstises asendis sõitma. Õnneks avastasin, et saan ka ühe käega ilusti tasakaalu hoitud ning kui pulka jõuga ülespoole kangutada, siis püsib see enam-vähem samas asendis. Aeg ajalt pidin teda muidugi tagasi lükkama. Kahjuks tähendas see seda, et ülejäänu 15 kilomeetrit pidin sõitma pinges käte ja õlgadega ning ennast võimalikult aerodünaamiliseks tegemise ja ülakeha lõdvestamise asemel tuli keskenduda sellele, et saaks enam-vähem korraliku tempoga lõpuni sõita nii et "ratas laiali ei laguneks." Laivo ülesanne oli must mitte-maha jääda ning teha tööd ees ainult siis, kui ta tõesti tunneb, et ta jõuab. Võib öelda, et sai oma missiooniga hakkama. Metsa varjulistes kohtades, kus tagasõitja varju näha ei olnud kiikasin aeg-ajalt seljataha, et näha kas ta on ikka alles - õnneks oli. Kui 3 kilomeetrit oli minna ning tundsin, et olen täitsa suremas võttis Laivo ohjad enda kätte ning tiris meid kilomeetrikese edasi, mille jooksul taastusin nii, et sain tugevalt lõpuni vajutada.
Lõppaeg 26:22 (41.2 km/h) tähendas isikliku rekordi parandamist veidi alla poole minuti. Samas arvestades seda, mis ajaga me tagasipöördeni sõitsime oleks sealt pidanud tulema kaks minutit kiirem aeg. Lihtsalt käkkisime liiga kiire esimese poolega oma võimalused ära. Arvan, et kui mul poleks olnud tehnilist probleemi ning me oleks esimese poole sõitnud 30 sek aeglasemalt, siis teise poole oleks vähemalt poolteist minutit kiirema saanud teha. Usun, et lõppkokkuvõttes õppisime mõlemad nii energia jaotamise kohta kui ka selle kohta, et poldid tasub enne sellist võidusõitu korralikult üle käia. Kui järgmisel korral on ilma ja ratas alt ei vea, siis arvan, et meie võimetes on vähemalt poolteist minutit varu. Oli hea trenn. Kell näitas, et taastumisaeg on 64 tundi. Mul tegelikult niipalju aega ei olnud - oli veidi üle tunni, et ennast jooksuks valmis seada.
Jooksuga läks kehvasti. Kuna sõit võttis korralikult läbi ja ilm oli kuum, siis juba sooja tehes sain aru, et ma täna lihtsalt ei jõua. Lõpuks ei jõudnudki eriti sooja teha (lihtsalt füüsiliselt ei jõudnud) ning läksin niisama starti. Margus Maidla käest sain seekord kahe, Klaarika Kuuselt üheteist sekundiga pähe ning 5 kilomeetri ajaks fikseeriti mul 20:08. Njah: "s**t happens." Täna lihtsalt polnud minu jooks, samas arvan, et trennina oli kasulik ikka.
ega mul siit enam lihtsate investeeringutega aeromaks minna ei anna,
sellise setupiga on tulemus juba rohkem mootori taga. Arvan, et Laivo peab
oma seadistusega sama kiiruse hoidmiseks kuskilt lisa 30-40 watti leidma.
selle pildi järgi tundub nagu mu pea oleks vahepeal paisunud,
vähemalt on tore finišis ebaõnnestumine naeratusega vastu võtta
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar