Lugu sellest, kuidas ma teistmoodi intervalle jooksma õppisin

Eelmise aasta sügisest hakkasime ABB grupiga Kaupo Tiisläri juures jooksutrennis käima. See, kuidas me kiiremaid lõike jooksime tundus mulle alguses päris veider. Jooksed ära, siis puhkad minuti, siis sörgid või kõnnid uuesti starti ning alles siis (ca 3 minutit pärast eelmist intervalli) hakkad uuesti jooksma. Kogu varasema aja on intervallide vahel puhkamine minu jaoks tähendanud seda, et ma jooksen lihtsalt natuke aeglasemalt, et 170 pealt pulss alla 150 saada ning 30 sekundi või minuti pärast lendan jälle minema. Mis see uutmoodi intervallide jooksmine sisuliselt tähendab? Seda, et kokkuvõttes läheb kauem aega, kuigi jooksen sama maa. Samas suudan joosta kiiremini. Selle kohta kui kiiresti mingeid lõike peaks jooksma ja kui palju puhkama on päris palju erinevaid teooriaid.

Lugesin jälle uut materjali: Hal Highdon "Run Fast: How to beat your best time every time", publitseeritud 2016 aastal. Sealt leidsin ühe tabeli, mis polnud nüüd nii uus, kuid ma polnud seda varem näinud. Vene treeneri Yakimovi soovitatavad puhkepauside pikkused intervallide jooksmisel.

Päris pikad, kas pole? Seda, mida teha intervallide vahel ja kui kiire on easy pace ning hard pace saab raamatust täpsemalt lugeda. Flat-out on ilmselt lihtne mõista. Hard võiks siis olla selline VOmax ning lühematel lõikudel üle selle kiirus ning easy pole mitte sörk vaid pikematel lõikudel anaeroobne lävi ja lühematel siis VOmax.

Mis minuga siis nendes trennides juhtus? Esimest korda elus hakkasin pikemaid kui 400 meetrit lõike jooksma üle oma 5 ja 10 km võistlustempo. Kuna puhata sai piisavalt, siis ei olnud vaja treeninguteks teiperida või ka trennis ennast päris kooma joosta. Paraku küll, vahel juhtus ka viimast.

Eile oli esimene lõikus. Jooksime võidu, neli kilomeetrit, kõik välja. Kui ma nüüd õigesti kokku lugesin oli meid stardis 10 meest ja 2 naist. Prognoosisin, et minu, Gerti ja Kauri vahel esimesed kolm kohta jagatakse ning lootsin, et püsime pikema aja koos ja keegi ei lähe hullumeelse algusega sinilindu püüdma. Õnneks hulluks ei mindud ning rivi püsis ilusti minu selja taga. 600 meetrit joostud pakkusin teistele vedamist, Kaur võttis üle. Üldiselt liikusime kogu distantsi samas tempos ning vahetasima Kauriga omavahel vedurijuhi mütsi, Gert tiksus meil kolmandana sabas. Viimase kilomeetri vedasin ise. Kui 600 meetrit oli minna hakkasin vaikselt tempoga survestama. Teadsin, et kui noored on viimasel ringil värsked, siis mina oma kiirusega vastu ei saa. Viimase kurvini olime koos ning lõpusirgel ei olnud meist keegi enam niiväga terav. Sellegipoolest tuli Gert Mo Farahi moodi sprintides esimesena üle joone, kolm sekundit pärast teda tulin mina ning umbes sama palju minust tagapool Kaur. Aeg 15:20, tähendas seda et iga ringi jooksime minu märgadest unenägudest sekundi aeglasemalt. Samas 3:50 kilomeetri kohta - sellist vormi pole vist veebruaris varem olnud. Tol päeval poleks kiiremini suutnud ka.

Märtsis on plaanis veel üks test enne kui oma ponnistamistega õue kolime. Eks näeb, kas saab selle ühe sekundi ringi kohta kuu-pooleteisega kärpida või ei.

Üks veidi naljakas fakt ka lõppu. Sain Synlabist oma D-vitamiini testi tulemuse kätte. Ilma naljata 217 nmol/l. Normaalseks peetakse 75 (73% eestlastel pidi olema alla selle). Ilmselt olen doseerimisega liiga hoogu läinud, sest tõepoolest esinevad mõned sümptomid, mis mulle sellega seoses ette loeti. Nüüd siis saan teha kuu tabletipuhkust.

viimase 28 päeva pirukas, pärast triatlonikalendri avalikustamist

ei ole ujumisel enam nii palju fookust