Mida teha enne staadionivõistluse starti?

 Kirjutama pani mind kaastreenijate soov saada juhiseid tulevaks nädalavahetuseks. Kuna ma olen järjekordselt Eestist ära ja kohapeal juhendada ei saa, siis lubasin kõik ilusti kirja panna. 

Enne kui soojendusega pihta hakata on oluline teada, et kuni viie kilomeetri jooksu starti tuleb tulla suhteliselt tühja kõhuga, kuid kindlasti mitte madala veresuhkru tasemega. Ehk siis eine kolm tundi enne võistlust või siis banaan poolteist tundi enne on täitsa Okei. Samuti soovitan vaikselt spordijooki limpsata. just nimelt spordijooki, mitte vett. Kogu see soojendamise teema, mis ma kirja panen tugineb minu 10-aasta jooksul õpitule ning pidevale katsetamisele. Soojendamine on üsna sarnane, kuid võib olla ka teatud nüanssides ideaalne. Ehk siis kui sportlane tunneb, et miski muu sobib talle natuke paremini, siis ei pea ta läbi tegema kõiki harjutusi täpselt samas järjekorras ja samas koguses. Eesmärk kokkuvõttes on sama: valmistada keha ette maksimaalse tulemuse nimel pingutuseks. Koosneb see siis kehatemperatuuri tõstmisest, liigutuste ulatuse suurendamisest vajaliku tasemeni (kiireks jooksus on vajalik, et puusad ja tagareied liiguks vabalt piisavalt suure amplituudiga ilma selle nimel ekstra kangutamata), aga samuti ka laktaadiväljutusmehhanismide aktiveerimisest (juhul kui distants on pikem kui 400 meetrit) või lihastemotoorika ja võimekuse ettevalmistamisest maksimaalse jõu ja kiiruse tagamiseks soorituse käigus (sprindi puhul).

Soojendus ise:

Alustan umbes 50-60 minutit enne starti ning jagan selle nelja etappi. Etappide vahel võib julgelt pause võtta.

1. Keha käivitamine

Üsna lühike etapp, baasettevalmistus rahulikuks jooksuks, lihaste ja liigeste rahulik soojendamine.

Kohapeal ca 30 sekundit: õlaringid, puusaringid, kerepöörded , võib teha ka põlve või hüppeliigese ringe kui need kohad on tundlikud (kuna minul ei ole, siis jätan need kaks vahele). 

Liikumise pealt ca 10-15 minutit: põlvetõste kõnd; põlvetõste kõnd kahekordse põlvetõstega; põlvetõstekõnd tõusuga päkale; värava avamine (põlv kaarega seest välja); värava sulgemine; põlve tõmme rinnale; pahkluust hoides põlvetõmme vastakäe sirutusega selja taha.

2. Soojendussörk

Tavaliselt sörgin 2-3 kilomeetrit. Alustan hästi aeglaselt et keha mõnusamalt soojaks saada ja kuskil ei tekiks ebamugavustunnet. Alates peale 1. või 1,5 km hakkan tegema väikesed tempotõsteid. Pikkusega ca 100 meetrit ning tõusvas tempos. Soojendussörgi ajal ei ole nad kiired ning tavaliselt üle 5 km võistlustempo ei lähe.

3. Hüppe- ja dünaamilised harjutused.

Selle etapi eesmärk on viia pulssi kõrgemaks ning viia lihased ja liigesed võistlusvalmidusse, aga ka kesknärvisüsteemi aktiveerimine. Kõik trennist tuttavad harjutused, kasutan umbes sama pikkust nagu me trennides teeme. Harjutustena on reeglina: vahelduvhüpped; vahelduvhüpped käeringidega (õlad on vaja saada hästi lõdvaks ja liikuvaks), vahelduvhüpped tugevama edasitõukega (aktiveerida rohkem tagareit ja tuharat), vahelduvhüpped plaksuga jala alt; vahelduvhüpped kõrvale ja ette; poguhüpped; põlvetõstejooks. Sealt edasi meeldib mul teha meie sprindiharjutusi, kus harjutuse pikkus ca 30 meetrit, millele kiirendan automaatselt 20-30 meetrit otsa. Teeb keha mõnusalt soojaks ja liikuvaks. Võiks minimaalselt läbi teha parema jala, vasaku, üle kolme ning kindlasti ka minek 1-2 korda põlvetõstejooksult üle kiirendusele. Soovikorral võib teha variatsioone rohkem. Lisaks, kes tahab võib joosta harjutustele otsa 2-3 korda 80m võistlusrütmi, kuid see pole järgnevat silmas pidades eriti oluline.

Peale kolmanda etapi lõppu võiks stardini jääda kuskil 20-25 minutit ning inimene on sisuliselt valmis võistlema. Nüüd on paras aeg teha väike paus WC külastamiseks, numbri ette kinnitamiseks, naelikute jalgapanemiseks või mida iganes veel vaja.

4. Kiirendused

1500 ja pikematel distatsidel ca 100m kiirendused alla ja üle võistlustempo. Keskenduge rütmile, millisega tahate joosta. Eesmärk on tõsta pulssi ja laktaaditaset ning tunnetada jooksurütmi. Kiirendage nii sirgel kui kurvis. Kiirendusi võiks teha minimaalselt kaks, maksimaalselt neli.

Juhul, kui on tegemist sprindidistantsiga, siis võiks olla kõik kiirendused natuke alla võistluskiiruse. Kuni 95% maksimumist. Teha lendstardist sujuvalt kuni peaaegu maksimaalseni, hoida 10-20 meetrit ning sujuvalt alla lasta. Juhul kui võimalik, siis teha kiirendusi stardipakkudelt (2-3) maksimaalselt 25-30 meetrit 80-90% jõuga, et saada starditunnetust paremini kätte.

Sprindiharjutused maas

Enne sprindivõistlusi on tavaliselt näha sprintereid maas võimlemas. Tegelikult piisab ka vabalt kõigest, mis ma eelnevalt kirjeldasin (tihti ei ole käepärast ei matti ega kohta, kus neid teha), aga kuna ma lubasin ka siia sektsiooni harjutusi tuua, siis soovi korral saab seda kasutada. Kui olete otsustanud teha aktiveerimis- ja venitusharjutusi maas, siis vähendage sörgi ja hüppeharjutuste hulka. Harjutuse pikkus 20-30 sekundit või 10-15 kordust (mõlemad jalad eraldi). Tunnetage keha, kus on rohkem kinni, sellega tegeleda rohkem. Pause võtta nii pikalt kui vaja. Kasutage ainult enne sprindivõistlusi. Kava näidis (harjutused nagu hoiatasin on inglise keeles):

1. Hip Mobility & Activation

Glute Bridge – 10–15 reps (can add single-leg version)

Fire Hydrants – 10 reps each side

Donkey Kicks – 10 reps each leg

World’s Greatest Stretch – 3 reps each side, slow and controlled

2. Hamstring & Calf Prep

Single-Leg Straight-Leg Bridge – 8–10 reps each side

Ankle Circles – 10 each way per ankle

Seated Calf Pumps – 15–20 reps per side

3. Core Activation

Dead Bugs – 8–10 reps each side

Plank with Shoulder Taps – 20 taps total

Side Plank Hip Lifts – 8–10 each side

4. Dynamic Flexibility

Supine Hamstring Kicks (lying leg swings) – 10 per leg

90/90 Hip Switches – 6–8 reps

Lying Figure-Four Stretch (active) – 8–10 reps each side

Edu võistlustel!

Kui saaks uuesti alustada aastast 2013.

 Lühidalt sellest, missugusse auku või seisu ma sattusin.

Kogu Itaaliajärgne nädal läks aia taha. Kuskil kolm päeva võttis selleks, et magu jälle korralikult tööle saada, kuid selle keskelt hakkas juba uus mure pihta - mingi külmetus- või viirushaigus. Ilmselt olime kas reisul või siis tagasilennul viirustega pihta saanud (ka Keira haigestus). Öösiti ja hommikuti valutas kurk, pea oli enamiku ajast uimane ja energiat ükskõik mille tegemiseks oli liiga vähe. Nii läks uue nädalani välja. Vajaliku töö ja trennid tegin ära, kuid kõike vähema energiaga ja justkui ennast jõuga läbi lohistades. Mõnel päeval olin nii väsinud, et pidin kaheksale öötunnile veel juurde magama. Mingil veidral põhjusel tegin 50 jooksu ja sadakond rattakilomeetrit. Lisaks jõutrenni, mis reiepealsed mitmeks päevaks tuld sülitama pani. 

Juuli oli selles mõttes nagu juba eelnevalt räägitud pealtnäha puhkusekuu. Mis sellest, et välja ei puhanud ja vana reievigastus on ka alles. Juulis võistlustele ei jõudnud. Jooksin vaid kuskil 25 km nädalas (no kaks nädalat olin vigane või poolvigane). Rattaga sõitsin rohkem, kui suviti tavaliselt (mingi 250km). Uus ratas vajas ju sõitjat. Mõned korrad tegin jõutrenni. Palju ei saanud, sest olin ju kodust eemal. Kui palju ma taandarenesin?

1. Jõutreeningul natuke kindlasti, sest 10% kergemad raskused tundusid üsna rasked, aga see tuleb kiirelt tagasi. Hetkel pole need numbrid olulised, sest kuni võistlushooajani kannab jõutreening ainult toetavat funktsiooni.

2. Aeroobne võimekus kindlasti langes, sest mahud olid väikesed. Tunneksin ennast väga ebakindlalt hetkel, kui peaksin võistlema distantsil, mis on pikem, kui 5 kilomeetrit.

3. Kiiruslikud võimed võisid isegi säilida, kuna tegin tugevaid mäkkesprinte. Selle hind on ilmselt ka see, et see parema jala tagumine pool on samas seisus, mis ta oli enne puhkust. Segab, aga manageeritav.

Kuidas ma ei läinudki soovitud võistlusele

Veel neljandal augustil oli plaan Kohilas 600 meetri peal võistelda. Viiendal augustil hakkasin oma otsust üle vaatama. Kui ma võistlen, siis saan selge pildi oma kiiruslikest võimetest, ilmselt saan ka hea aja ning loomulikult isikliku rekordi, sest ma olen kindel, et kui midagi alles on, siis on see just kiirus ja purakas. Negatiivse külje pealt pean ma täna jälle puhkama ning ka neljapevaks plaanitud laktaadiläve trenn saab sellest võistluselt negatiivselt mõjutatud. Kuna pingutus on täpselt sinna kõige ohtlikumasse tsooni, siis on suur võimalus, et parem tagareis on järgmistel päevadel väga halvas seisus. Kui ma ei võistle, siis saan täna teha pika jooksu, mis oleks väga vajalik arvestades minu ca kuu aja pärast toimuvat olulisemat 5 km ja maratonivõistlust. Lisaks on mul olulisemalt väiksemad vigastusriskid ning neljapäevane laktaaditrenn saab olema samuti korraliku kvaliteediga. Jällegi oluline võttes arvesse hooaja lõpu eesmärke. Oleks ma täiesti terve, siis ei tekiks küsimustki. Läksin pikale jooksule, ehk jätan lahti võimaluse 18 minuti alistamiseks 5 km jooksus augusti lõpus.

2013, mis hakkas valesti minema.

Peale selle, et täitus 33 eluaastat sain jooksmise näol omale uue vahva sportliku hobi. Lisaks ka GPSiga töötava kella, mis andis võimaluse mu trenne ja võimeid paremini hinnata. Oli küll tänapäevaga võrreldes väga primitiivne, kuid 2013 aastal midagi palju-palju erakordemat, kui Garmini järjekordne Fenix või 9-seeria traitlonikell, mis sulle kõikvõimalikud tervise ja spordi ja puhkusega seotud detailid nina alla toob. Tahe heaks jooksjaks saada oli suur ning hakkasin ka mina kõikvõimalikke jooksuraamatuid ammutama ning lisaks igasugu informatsiooni internetist. Kõik Runnersworldi artiklid lugesin näiteks läbi.

Kuna olin juba 33, siis ainus viis konkurent üle mängida oli treenida veelgi targemini, toituda veelgi paremini ja teha igasugu muid tegevusi.

Esimene lollus, mille kallale läksin olid teatud asjad minu jooksutehnikas. Just need asjad, mille kallale ei tohiks minna, aga ajad olid teised ja jooksuteadus oli ka teine. Usun, et olin vähemuses nende hulgast, kes päriselt ja jõuliselt sekkusid oma jooksukadentsi ning hakkas vägisi päkale maanduma. Forsseerisin seda, mida tegid maailma parimad aafrika jooksjad tempodel alla 3 minuti kilomeetri kohta. Kuna kellad tol ajal kadentsi ei mõõtnud, siis tegin seda manuaalselt, lugemisega. Ühesõnaga üks igavene peavalu ja forsseerimine, mis oleks võinud täiesti olemata olla, sest tulemuseks tuli see, et muutusin hoopis aeglasemaks ja tekkis imelikke vigastusi. Võib-olla aeglasemaks ei muutunud, aga kiire areng jäi kindlasti pikemaks perioodiks seisakusse, mis sellest, et tegin ka teise suure vea.

Teine lollus oli seotud treeningmahtudega. Jooksin esiti ca 30 kilomeetrit nädalas ning arenesin jõudsalt. Teadsin, et pikamaajooksus otseteid ei ole, aga arvasin millegipärast, et Mina saan süsteemi üle mängida. Kuna lugesin juba siis, mida tippjooksjad teevad, siis hakkasid kohe silma nende treeningmahud. Mõtlesin, et pean ka hästi ruttu palju rohkem kilomeetrid jooksma, muidu pole lootustki.

Võtame loogiliselt. Kõikide treeningteooriate alus on progressiivne ülelaadimine. See tähendab seda, et koormusi tõstetakse vähehaaval järk-järgult. Minul oli aga vaja ruttu-ruttu 80 või saja kilomeetri peale nädalas jõuda. Kuidas ma muidu varsti 160 või 200 jooksen nagu õiged profid? Lisaks tuli ka intervalltrenne juurde lisada. Seda kõike muidugi põhitöö kõrvalt, sest mina kindlasti olen eriline ja suudan.

Mis selles mõtlemises valesti on? Järk-järguline koormuste tõstmine ning organismi adaptsioon uute koormustega on see, mis tekitab arengu. Minnes 30 kilomeetri pealt koheselt 80 peale nädalas põhjustab järgmist:

1. Väga suur vigastuste risk - mul lihtsalt vedas, et neid nii vähe oli ja organism enam-vähem mõistlikult perioodil need seljatas.

2. Ületreening, ehk adaptsiooni asemel võib tekkida hoopis tagasiareng. Keha ei tule enam koormusega toime. Otsa saavad toitained, vitamiinid, keha ei suuda parandada pidevalt tekitatud lihaskahjustusi. Jooksja ei pruugi olla võimeline olla kvaliteetselt ja kiiresti enam olulistes trennides jooksma. Lisaks on igasugune muu seltsielu peale jooksu pehmelt öeldes kurb (nadi tervis, olematu energia, pidev kehv enesetunne).

3. Arenguastmete vahelejätmine. Väga oluline point. Kui ma arenesin 30 kilomeetriga nädalas, siis miks jätta arele jätkuv areng 35, 40, 60 kilomeetri peal ja hüpata kohe 80 peale. Kuhu mul on sealt edasi minna? Kui ma alistasin 45 minutit 10 kilomeetri peal 35 kilomeetriga nädalas, siis oleksin vabalt alistanud targalt treenides 40 minutit 50 kilomeetriga nädalas ning samme, mida järgmisena ette võtta oleks olnud väga palju. Kui va vaatan nüüd oma spordi ajalugu, siis palju olulisi arenguhüppeid olen teinud just pigem perioodidel, kus treeningkoormus on mõõdukas, mitte suur. Mäletan väga hästi kui tegin algajate FTP kava Zwiftis. Enamus ajast tundus täiesti mõttetu nühkimine (40 min aeroobses tsoonis). Arvasin, et siit küll midagi ei tule. Kuu aja pärast oli tulemuseks üks suuremaid FTP tõuse ajaloos üldse. Sinna kõrvale olen teinud perioode, kus treenin ennast peaaegu surnuks ning võimekuse muutus kuuga on pea olematu. Kui mitu Tallinna maratoni olen ma osalemata jätnud või alla võimete teinud, kuna Augustis tunnen, et ei jõua enam tavapäraste kiirustega joosta?

Mina enam ajas tagasi minna ei saa. Küll aga saan teistele treenijatele anda paremaid juhiseid, kuidas tuleb õigesti toimetada, et olla terve ja tuleks tulemusi. Mõtteviis, et trenn on seda parem, mida hullemini ma ennast ära väsitan on jooksu vaatevinkis täielik jama. Siin on hea lõpetada tsitaadiga Steve Magnessilt: "Pikamaajooksu tulemuste maksimeerimiseks tuleb teha nädalas kaks rasket trenni ning kogu ülejäänud aeg täita rahuliku jooksuga, mida on täpselt nii palju, et sellest suudab keha veel taastuda."

väike rattamatk Umbrias Itaalias

maaliline Arrone kindlus

Segane juuli, sport või mitte-sport

Üle kolme nädala olin ametlikult puhkusel. Jooksu osas liikusin vist tagasi ja terveks ei saanudki.

Esimene vigastus

Valu vasaku jala siseküljes. Ilmselt liiga palju liiga kiiret jooksu naelikutega sisekurvis. Ühe staadionitrenni lõpus tundsin valu ning järgmisel hommikul juba lonkasin. Tegin korrektuure treeningutes. Õnneks ostis Anneli tol nädalal ka uue maanteeratta, mida täiustasin omaltpoolt powermeteriga nii et mingit tuska sellest, et joosta ei saanud sellest ei tekkiud. Rattapeal ei tundnud mitte mingit valu. Kokku kulus paranemiseks nädalake, peale mida läksin sõpradega kolmeks päevaks laagerdama. Südasuve challenge 10 kilomeetril otsustasin vigastuse ja kuumuse tõttu mitte võistelda.

Teine vigastus

Teist korda sain viga nn. spordilaagris, mille juurde manustati mõõdukates kogustes spordijookse (džinni, rummi, õlut). Ja et ikka jõudu jätkuks käisid sinna juurde korralikud grilli- ja burksisöömingud. Muuhulgas korraldas üks sõpradest omamoodi viievõistluse, mille jaoks ta meid enam-vähem võrdsetesse paaridesse korraldas. Kuidas mul läks? Kuigi jäime viie tiimi seas keskmisele kohale, siis alade osas läks järgmiselt: kätekõverdused - individuaalselt teine; kummikuvise - kindlasti olin üks halvimaid; munavise - eelviimased; sangpommi rebimine - individuaalselt teine; lõuatõmbed - individuaalselt parim; köievedu - olime viimased. Põhiliselt sain ma viga mitte köietõmbes (kolm päeva valus biitseps) või sangpommi rebimises (peopesast nahk maas), vaid võrkpalli mängus. Jah mängisime päris palju tunde ka võrkpalli ning seal siis maandus üks sõpradest mulle varvastele. Ehk siis olin jälle lonkaja rollis, seekord küll hoopis paremat jalga. 800m võistlus staadionil tuli samuti ära jätta.

Itaalia

Lonkamisest polnud vaja palju muserduda, sest juba päev hiljem seadsime oma sammud lennukile. 12 päeva jooksul külastasime Roomat, mägist Umbriat ning vähem mägist, kuid mereäärset Marchet. Kui jalg jälle kandis proovisin leida ka vaikselt võimalusi jooksmiseks. Kuna majutuskohtade ümbruses läksid kõik vähegi joostavad teed väga palju vertikaali, siis tuli tegeleda põhiliselt nn mägijooksuga. Jooksin kas sprinte või VOMax intervalle. Im oli väga kuum, aga vaated olid vinged. Treenisin kokku vast viiel korral, millest kaks jooksu olid pigem rahulikud ning kolm tükki tugevad mäkkejooksud. Ka 7 km nn konservatiivne ring Umbrias tõi endaga kaasa 130 tõusumeetrit. Viimastel päevadel oleksin saanud joosta Roomas täitsa laugelt maad Tiberi ääres, aga siis olid päevad täis jalgsiretki (keskmiselt 20km päeva kohta) ning seetõttu ma lihtsalt ei viitsinud veel üheks tunniks jooksuriideid selga ajada nig kangeid jalataldu trööbata. Lisaks jooksule tegime Umbrias ka kuskil kolmetunnise mägirattamatka.

Tagasitulek on konarlik

Esimene päev tagasi ja kohe varahommikul esimene jooks. Tundus, et närvisüsteem on puhanud ja tahab joosta. Samas oli pulss tavapärasest kõrgem, mis näitab seda, et kardiovõimekus on ilmselt kukkunud. Halva uudisena tundsin jooksul oma paremat kanni ja tagareit. Ei ole see tüütus kuhugile kadunud. Lisaks hakkas lõuna kanti kõht valutama. Kuna olime reisil väga aktiivsed, siis suure pasta, pitsa ja gelatosöömise tagajärjel on lisandunud vaid üks kilogramm (ilmselt pekki). Teine litakas oli see, et kõht hakkas valutama. Jälle see stressihaigus. Midagi pole teha, aga lennupäevadel on mul alati korralik reisistress ja ilmselt siis nüüd jõudis see kohale. Mina ei tea, miks see stress tuleb. Lennukiga lendamist ma otseselt ei karda, aga lihtsalt nii on ja midagi teha selle vastu ei oska.

Arengu mõttes on viimased kolm nädalad pigem taandareng, aga eks neid perioode on ka elus vaja. Eks näeb, mis saab. Jätkuvalt hellitan lootust, et olen augusti lõpus võimeline 5km peal isiklikku jooksma ning samuti loodan Tallinna maratoniga hakkama saada. Eks tervis otsustab, mina omaltpoolt proovin oma otsustega maksimaalselt positiivsetele tulemustele kaasa aidata.

tüüpiline hotellilähedane vaade Umbrias

jah, elektrikas, sest meil ei olnud mingit soovi sõita 5km pikka tõusu

33 kraadi sees tavarattaga.

Vana Kia Sportage

Otsustasin enne kolmapäevast 1500 meetri võistlust võtta kergelt. Polegi enam ammu nii kergelt asja võtnud kui praegu. Lihtsalt pidevalt olid igalpool üle kere mingisugused pinged, torked jne. Laupäeval jooksin plaanitud 12 kilomeetri asemel vaid poole, sest tipuks valutas ka selg. Selga vigastasin päev varem jõusaalis, kui tegin 30-kilose kangiga ühe jala hüppeid. Lasin viimase seeria lõpus alaselja lõdvaks ning kangi raskus pakkis mu kokku ning tõmbas midagi ära. Pakun, et maandumisel muutub 30 kilo tänu energia seadusele vähemalt 90 kiloks. Täpselt ei tea, kuna mul pole aimugi, mis on keha kiirus maandumise hetkel. Tegelikult saaks selle täpelt välja arvutada, kui teaks hüppe kõrgust, võttes arvesse vabalangemise kiiruse konstantit. Tegelt pole see üldse tähtis. Tähtis on vaid fakt, et mass muutub hüpetel mitmekordseks ning enda lõdvakslaskmine tähendab tihti vigastust. 

Kui pühapäevases klubitrennis jooksid teised 5 x 600 ja 5 x 300, siis mina tegin lihtsalt 5 x 300 üle kolme minuti pausi. Eesmärk oli hoida plaanitavat 1500 meetri võistlustempot. Trenn, mis tundus paberil mugav, pani reaalses elus ähkima ja puhkima. Vähemalt selja kohta sain öelda, et pool valust on juba läinud. Kartsin, et siin võib nädal-paar minna.

Uuesti jooksin alles täisipäeval. Kui esiti oli kavas täis puhkus, siis kuidagi peaks ju duši alla saama. Ilma higistamata pesemine tundub minu jaoks täielik raiskamine. Kui lähed pessu, tee vähemalt mingi trenn alla. Jooksin vaid 4 või 5 kilomeetrit ning tundus, et puhkamisega pole midagi paremaks läinud. Esimestel meetritel olid põlved kanged, ja pärast paari kilomeetrit ikka see parema jala tagumine osa. Tundus, et olen nagu äia vana Kia Sportage. Nime sees on "sport", aga reaalselt olen mõlke täis ning kolisen ja logisen. Pean vist tõesti nagu vana inimene hakkama enne igat jooksu eraldi soojendust tegema. Siiani olen teinud seda ainult enne võistlemisi.

Üks spordi mõttes positiivne sündmus oli ka. Nimelt ei võtnud ma Jaanipäeval jällegi tilkagi alkoholi. Nüüd mõtlen, et paljude jaoks võib see väga kurb olla kui Jaanipäeval "tina panna" ei saa. Minu jaoks õige "Jaanipäev" on igal aastal vanade sõpradega juuli keskel ja kohe kolm päeva jutti. 

1500m Kohilas, Kia sõidab veel küll

Vaatamata viimasel asjal sisse pugenud ebakindlusele ja päev otsa vaevanud kõhuprobleemidele läks võistlus üllatavalt hästi. Kõhus olid päev otsa mingid gaasid ja pidin päeva jooksul oma viis korda lisakäike tualetti tegema. Isegi koosolekutel poetasin ennast võimalikult väljapääsu lähedusse. Ilmselt suutsin põske pista midagi sellist, mis oli halvaks läinud.

Kuigi staadionil puhus tugev tuul oli ilm seekord juuni kohta jahedavõitu ja jahedavõitu mulle sobib. Kuna polnud juba ammu võistelnud, siis viitsisin kogu soojenduse korralikult ära teha. Korralikult tähendab koos harjutuste ja jooksuga kuskil 35 minutit, mille jooksul läbin ca 4 km.

Asetuse poolest nagu kombeks saanud jagasin neljast jooksust teises kahe kaasvõistlejaga viimast kohta olles jälle väga julgelt üle isikliku rekordi prognoosinud. Isiklik oli mul 5:05, kuid viimase aja trennid näitasid, et peaksin olema võimelin alla viie minuti jooksma, ehk panin kohe julgelt 4:50, et ees ikka nobedaid lippajaid oleks. Kiire arvutus ütles, et kui oma jooksus viimaseks ei jää, siis isiklku ikka ära keevitan.

Nimekirja järgi oli meid stardis kolmteist miinus Hummal, kes oskas hiljaks jääda ja pidi seetõttu viimast jooksu ootama. Kõigepealt olen ma selle üle uhke, et võtsin julguse joosta esimene ring grupi taga (kuna 1500m ei jagune 400 ringide vahel, siis esimene on 100m lühem, starditakse tagasirge algusest). Niikuinii alustavad kiiresti ning ka tempo tundus ometi hea. Oligi, sest tabloo näitas 300 ajaks 56 sekundit. Kuna eelviimase ette tekkis vahe, siis võtsin vaevaks kurvis mööduda ja vähehaaval ühtlast tempot hoides proovida mõne augu kinni lappida. Kahel järgmisel ringil tabloo mingeid väga rõõmsaid numbreid ei näidanud, kuid alla viie minuti graafikus liikusin ilusti ja "surema" ka ei hakanud. Teadsin, et kui jõuan viimased 400 meetrit tugevalt joosta, siis võin isegi alla 4:50 aja saada. Enne viimast ringi möödusin veel ühest või kahest jooksjast ning minu ees oli väikese vahega Lauri Pihlak (vanuseklassi konkurent, kes võitis meie 2000 m jooksu viimati minu ja Hummali ees üsna kindlalt) ja paar noort kutti. Samas tundsin, et jõudu on. Kuigi tempot tõstsin, siis täisspurdiga veel venitasin - ei julgenud. Viimases kurvis surusin ennast noorte ja Pihlaku vahele.

Noorukid olid ka omale millegipärast sprindijalad alla jätnud, nii et tulin sellest kolmikust välja teisena, vaid 6 sajandikku eesoleva poisi taga.  

1. poolik ring (300m) 56 sek

2. ring 1:19 (2:15)

3. ring 1:21 (3:36)

4. ring 1:12 (Lõppaeg 4:48.19 - ISIKLIK REKORD)

Vanuseklassi koht: neljas.

Hästi: Isikliku rekordi parandus 17 sekundit. Tark jooks, joosta esimene ring grupi viimasena vajab julgust.

Mitte nii hästi: Oleksin võinud alustada sprinti juba tagasirgel. Kõik minu ümber olid finišis pikali, ma jalutasin lihtsalt minema. Järelikult oli varu ning seetõttu jäin vähem kui sekundiga alla hilinejatele.

 Viimases jooksus rebisid omavahel mu otsene konkurent Lauri Luik (4:47.37) ja kaudne konkurent Erkki Hummal (4:47.77). Kuna kolmas ring oli kõige aeglasem, siis usun, et kõige suurem arenguvaru oleks mul siis, kui suudaksin viimasele kaheksasajale minnes tekitada mingi tõsise lisakäigu.

täitsa suvaline pilt internetist, tal päris nii retro ka pole

siin fotol pole peale peategelase enda loetletud sündmustega mingit pistmist. Inimene ise ja aasta on sama.

13 aastat pikamaajooksu - kuidas tervis vastu peab?

 Mulle väsinuna võistlemine eriti ei sobi. Tunnen, et ma ei suuda viimast välja pigistada. Lisaks kestavad lihased teatud intensiivsuste juures ära vähem aega seda tempot, mis nad trennide põhjal peaksid suutma. Otsustasin, et keskendun treenimisele ja võistlen vähem. ning kui võistlen, siis lähen ainult täispanga peale.

Tervise teemad

Ma ei ole erinevatest varem blogis läbikäidud muredest ammu kirjutanud, aga ühel päeval mõtlesin autoga sõites, et tegelikult on isegi üllatavalt hästi võrreldes sellega, missuguseid mõtteid ma minevikus erinevate sümptomite all kannatades mõlgutanud olen. Proovime siis meelde tuletada, millega on tulnud rinda pista.

Jooksja vigastused. Esimesel tõsisemal jooksu aastal (2013) hakkasid ming kimbutama igasugused algajate tüüpprobleemid, mis on seotud sellega, kui võetakse asju ette liiga palju ja liiga kiiresti. Hakkasin forsseerima isiklike rekordite igakuiseid parandamisi. Mõned kuud täitsa toimis ja siis hakasid vahel sääreluud tuld lööma ning ka ahilleuse kõõlused läksid valusaks. Asi olekski võinud täitsa käest ära minna, kuid õnneks tulid peale tulid sügis ja talv ning jooksmine vajus vaikselt ära. Esimestel aastatel oli mul kombeks talviti jooksmisega mitte tegeleda. 

2016 aasta jaanuaris tabas vast siiani kõige ebameeldivam jooksuvigastus - plantarfastsiit. Kuna tol aastal lund peaaegu ei olnudki tekkis hullumeelne mõte saada kõvaks maratonimeheks. Kuidas plaaniga pihta hakata. Lihtne ju, joosta igal nädalal vähemalt 100 kilomeetrit. Kõigepealt hakkas kuhjuma meeletu väsimus. Anaeroobse läve trennides olin nagu zombie, kes justkui proovis tempot suruda, aga hästi välja ei taha tulla. Täna tean, et kui vajalikke temposi hoida ei jõua on esmane ravi puhkus. Tol ajal mõtlesin, et trenni on liiga vähe. Ühel hetkel olid kand ja tald igal jooksusammul valusad. Mõnel hommikul lonkasin. Kandsin öösiti Strasbourgi sokki, tegin taldadele harjutusi ja jooksin edasi (poole vähem). Õnneks kuskil kolme kuuga jättis valu mind rahule. Ajutised akuutsed vigastused, mis ilmselt kõiki aeg-ajalt kummitavad on seotud rohkem millegi väljaväänamisega või kuhugi valesti astumisega. Keskmiselt korra aastas väänan hüppeliigest. Tavaliselt vasaku jala puhul on kergemad juhtumid, kui juhtub paremaga, siis on valusam, võib tekkida verevalumeid ning ka taastumine võib võtta isegi kuu. Samuti on aeg-ajalt valus siit-sealt. Mõnikord parem säär, aga tavaliselt aitab, kui teha mõned treeningud raskustega päkale tõuse, mõnikord on väiksemad valud põlvedes (sisekülg), mis mööduvad iseenesest.

Uue teemana on viimasel aastal hakanud kummitama parem kannikas ja tagareis. Kui sügisel ja talvel oli olukord paha-paha, siis kevad-suvel ta pole mind täitsa rahule jätnud, kuid on ilusti manageeritav nädalase viiekümnese kilometraaži juures. Eks ma treenin tänavu kuigi väiksema jooksumahuga siiski oluliselt intensiivsemalt.

Krooniline gastriit. Põletik mao limaskestas. Ajalugu algab 2014 aastast enne imeliselt head Vana-Aasta jooksu maratoni. Mäletan, et põdesin tugevat kõhuviirust ning kohe kui selle seljatasin (enam ei tahtnud pidevalt oksendada ega potil käia) hakkas mingi hirmus püsiv ülakõhu valu pihta. Palju tunde jutti ja mitu päeva järjest. Kui ka sellest lahti sain ei osanud arvata, et see probleem jääb mul korduma aastateks või isegi aastakümneteks.

Esimestel aastatel kannatasin hirmsasti ja olin pidevalt kahevahel, et kas nüüd peaks kiirabi kutsuma. Lisaks arvasin, et mul pikka pidu pole ja varsti on minek. Tänapäeval on ta justkui üks elu osa. Jään haigeks siis, kui stressi on liiga palju. See võib olla füüsiline stress, vaimne seotud töö või argimuredega aga ka stress seedeelundkonnale. Näiteks liiga palju ja liiga ebatervislikku sööki ja jooksi (alkohol, magus, suured kogused). Peale kümmet aastat oskan temaga täitsa hästi toime tulla ning väga ei muretse.

Kuumalained jalas

Seda juhtus pidevalt 2023 aasta suvel, mil tugevalt maratoniks treenisin. Kahtlustasin mingit tugevamat närvikahjustust, veresoontehaigust või midagi muud ohtlikku. Aga ega ometi trenni saanud sellepärast pooleli jätta. Õnneks kadus mure talvel, mil koormused langesid iseenesest.

Pulseeriv tinnitus

Mõned päevad tagasi adusin, et ebameeldivat lainete kohinat vasakust kõrvast pole ma enam ammu kuulnud. Mullu arvasin, et pean sellega nüüd elu lõpuni välja vedama. Ootamatult tuli, oli mitu kuud ja sama ootamatult kadus. Antud sümptom võib tähendada tõsist veresoonte haigust, mingit füüsilist eripära või ajukasvajat. Minu puhul võis olla seotud kõrge koormuse ja põletikulise seisundiga, aga kes seda teab. Täna on ta läinud ja paganama hea on ikka elu ilma temata.

Kokkuvõttes 45 eluaastat, aeg-ajalt esinev krooniline gastriit, väiksemad jooksuvigastused, mis mind seisma ei pane ning vanuseklassi tipu lähedane tase erinevatel jooksudistantsidel koos korraliku jalgrattasõidu võimekuse ning tõsiste numbritega jõusaalis. Pole ju väga paha?

Kogu oma spordielu olen mõelnud, et äkki ma treening liiga vähe selleks, et saavutada oma potentsiaali. Samas kui olen sellest natuke vähem treeninud on numbrid näidanud pea alati paremat arengut kui siis, kui ma olen pidevalt väsinud või jooksen ennast trennides võimetuks. Lihtsalt üks meeletult raske jalgrattaasta koos väga kiire arenguga pettis mu taju ja pani arvama, et meeletult raske trenn toob fantastilisi tulemusi. Siiani pole toonud. Jooksu puhul tundub, et tulemused tulevad vaid hästi tasakaalustatud treeningu ja piisava puhkusega. Vähemalt minul on nii. Pidevalt olen lugenud, kuidas maailma parimad vanuseklasside jooksjad teevad 100 või 150 kilomeetrit nädalas ja proovinud neid kopeerida. Kunagi ei ole see lõppenud hästi. Mulle tundub, et sobib paremini see, kui treenida vähem, aga tugevamalt ning piisavalt puhata. Boonuseks on parem meeleolu nii kodus kui tööl ja suuremad musklid.

2025 Vaela jooksu esimesed meetrid. Konkurent Hummal istub vasakul õlal

Juuni algas - kas nüüd hakkab vorm ka tuksi minema?

 Päev peale esimese juuni haamrit jooksin 12 kilomeetrit 5:30 tempos. Millegipärast on minu jaoks taastumise mõttes väga suur vahe, kas jooksen kilomeetrid viie minutiga või viie ja poolega. Järgmisel päeval tundsin ennast juba üsna värskelt nii, et tegin peale hommikust jõutrenni metsas 6 x 1000m aegadega alla 3:45 (esimesed kolm) ja 3:35 (viimased kolm) ei tundunud midagi erilist. Tundsin, et ka tõukes oli jõudu. Ehk aitas mentaalselt ka see, et jalas oli Takumi Sen, mis tundub kuival metsarajal eriti hea?

Kolmapäeval 9,5 km metsast tiksumist (hoiab jalad tervemad). Tahtsin teha suuremat mahtu, kuid 7 km peal hakkasin tundma, et keha on kuidagi väga tühi. Pole mõtet ennast auku treenida selleks, et saavutada trennis mittemidgi.

Neljapäevane sprinditrenn, jalad olid kuidagi eriti rasked ning reiepealsed viimasest jõutrennist veel valusad. Üks maailma tugevamaid seaduspärasusi: ükskõik, mida olen vahepeal teinud, aga kui teha jõutreeningul üle pika aja kangiga kükke, siis võib kindel olla, et reied on järgmistel päevadel haiged. Sprinditeravust ei olnud ja trenn oli üsna raske. Viimasel "otsustaval" 300 m ringil kordasin peas, et kui nüüd sellises seisus surun selle alla 45 sekundi, siis teen võistlustel 400 alla minuti ära. Finišisirge vaatepilt võis olla üsna kole, kuid aja sain napilt alla 45. Vähemalt natuke eneseusku. Järgmisel kahel päeval sörkisin natuke - jalad olid nii sodid. Sprinditrenni võlud!

Vaela külajooks

Markol oli see üritus vingelt korraldatu. Kaared, aiad, lindid - justkui ootaks vähemalt 500 osalejat. Soojendusel tundsin, et jalad on ikka veel kuidagi kanged ja tühjad. Mis seal ikka, peab siis uskuma oma treenitusse ja "tasemesse". Hull-Hummal oli ka peale poolmaratoni meistrikaid (võitis päev varem M50 kulla) platsis. Minu esimene kommentaar oli, et kui ma nüüd ei võida, siis kas vigastan ennast või on ta tõesti ime-inimene.

Ilm oli vahelduvalt kas kuum või siis vahepeal pilves ja tuuline. Stardist läksin minema tavapärases rütmis. Jooksin kohe 10-15 m vahe sisse. Kuna vahepeal oli kurvitamisi ja maastikku, siis väga ei morjendanud, kui esimese kilomeetri ajaks tuli 3:43. Taevas oli pilves ja puhus jahutav tuul. Kui teise kilomeetri alguses sirge peale jõudsime mõtlesin, et kuna vahe on juba sees, siis peaks nüüd vajutama hakkama. Tõstsin ca 10 sekundi kanti kilomeetri kohta tempot. Enne teise kilomeetri lõpu piiksu pööre vasakule. Algas kerge ülesmäkke minek ning järsku oli päike väljas ning tuule asemel oli hoobilt leitsak. Kui teine kilomeeter täis sai, siis järjekordne numbrilaua näit 3:43 valmistas pettumust. Pole veel isegi metsa jõudnud ning ühtegi kilomeetrit alla 3:40 ei laogi. Tundus, et hakkasin vaikselt küpsema. Mõtlesin, et pole hullu, kui Erkki mu uuesti kinni püüab. Proovin joosta temaga ja siis viimasel 700 meetril peaks mu jalg ikkagi teravam olema või vähemalt oleks see loogiline, et ta on. Jooksime siis kuskil kilomeetri koos ning asfalt asendus laasturajaga. Oleks võinud arvata, et metsas tõmmatakse veidi tempot alla, aga ei. Kuskil 1500 minna ja ma olen täiesti küpse (väsinud, laktaati täis ja ülekuumenenud). Mõtlen et jõuan 600-700m kaasa joosta ning siis olen täiesti sooda. Oleks meil olnud poole vähem minna, siis oleksin praegu kõik välja andnud. Aga ei, lasen lahti hoopis ja sätin ennast teiseks.

Erkki arvas, et tõmbasin lihase ära või sain mingi krambi. Ei kumbagi, tema oli lihtsalt täna nii kõva, aga mina jooksin lati alt läbi. Lõpus kaotasin ca 20 sekundiga võitjale ja minu taga oli kuskil 1:10 vahet kolmanda kohaga. Jällegi M40+ mehed jooksu liidrid. Oleksin valinud poole pikema maa oleksin jõudnud kindlalt vähemalt vanusegrupi esimeseks ennast joosta.

Mis läks nihu? Kui ma võtan aluseks oma eelmised võistlused ja trennid, siis oleksin pidanud peale esimest kahte kilomeetrit 3:43-ga tundma ennast mugavalt ja olema võimeline veel tempole otsa keevitama. Ehk finišis oleksin pidanud olema minuti võrra varem. Tegelikkuses kukkusin ära. Milles võis olla põhjus:

- neljapäevane sprinditrenn. Olin juba seal väsinud ning surusin meeletult, et joosta viimane 300m intervall alla 45 sekundi. Sprintimine teadupärast eriti väsinult pikamaajooksu ökonoomsust ei tõsta.

- ilm. Jah olen alati hädas ja tuntavalt aeglasem, kui ilm on kuum.

- kevadine hea vorm. Teadupärast käib vorm tõusude ja langustega ning võib-olla sai mul selle hooaja adaptsioonivaru lihtsalt otsa. Sellisel juhul peaks ca kuu treenima rohkem mahtu, mitte nii hullult tempodega kangutama ning kuskil jooli keskelt peaks vormikõver hakkama iseenesest uuesti üles minema. Ajastus oleks hea kuna võimaldaks mul augustis ja septebris uuesti isiklikke rekordeid rünnata. 

Poodiumi teisel astmel. Kuna mul hakkas 10km lõpetajaid oodates külm, siis tegin nalja: "Heret, mis sa arvad, kas see jakk, mis sul seljas on mulle ka mahub?" Pärast seda nalja ei olnud mul muud võimalust, kui see selga tõmmata.

Kolmapäevase kaua oodatud 400m võistluse jätsin ära nii väsimuse, külja ja märja ilma kui ka koduste asjade korralduse tõttu. Nüüd on plaan ajada nädalaks maht üles ja siis kaks viimast päeva enne 1500m jõukatsumist lihased lõpuks "teravaks" puhata.

Kui kevadest saab suvi

 Kohila staadionijooksusari 2000m

Proovisin ennustada, milleks ma reaalselt sellel distantsil võimaline olen. Mõtlesin, et 6:50 oleks selline number, millest kiirem oleks hästi ja aeglasem mitte eriti hästi ning seitse minutit oleks juba läbikukkumine. Üldiselt on ta üsna veider distants. Kas teda peaks jooksma umbes nagu 1500 meetrit või 3000 meetrit? Kas naelikuga või tossuga? Jälle probleem, kui valikuid palju. Otsustasin, et eksperimendi mõttes jooksen naelikuga (varem pole rohkem kui 1000m nendega korraga jooksnud) Esiti oli mind paigutatud viienda asetusega meeste teise jooksu. Pärast otsustati teine ja kolmas jooks kokku panna nii et stardis oli meid korraga 20 meest.

Ilmaks oli vaatamata sellele, et kell oli juba kuskil 19:20 ikka veel päikeseline leitsak. No maikuus on 22 kraadi leitsak, augustis enam mitte. Kohe stardist minnes oli tunda, et alustasime liiga kiiresti. Istutasin ennast neljandale kohale ja seda, mis seljataga toimus ma ei tajunud. Kahjuks ei läinud mul kell korralikult käima ja seetõttu ei saanud võtta 200 meetri kontrollaega. Esimese ringi lõpus ähkisime ja puhkisime juba kõik ning tabloo näitas aega, mis oli kiirem, kui 1:15. 6:10-15 poleks meist kellelegi reaalne olnud. Uuele ringile minnes tõmmati tempot alla ning liidripositsioonil olnud Rain Jano kukutati Hummali ja Lauri Pihlaku poolt minu ette kolmandaks. Millegipärast olid esimesed kutid otsustanud nui neljaks, nemad tempot alla ei lase. Otsustasin Raini tuulde jääda ja natuke taastuda, niikuinii olin planeeritavast graafikust korralikult ees. Hakkasidki kahekesi meilt eest libisema. Mul oli valida suitsiiditempoga kaasamineku vahel või teha asja turvalisemalt. Valisin neist teise - kesta veel paar ringi ära ja siis vaadata, kas ja mis viimase kaheksasaja peal teha annab. Vahepeal tabasin ennast mõtlemast, et Victory kaks oli väga mõnus naelik ka veidi aeglasema tempo peal jooksmiseks. Ei tundnudki teda jalas, ilmselt oli ka natuke tema selles süüdi, et ma veidi liiga kiire tempoga alustasin. Rahuliklt alustades oleksin ma lõpetanud ehk 15 -20 meetrit liidritest maas, kuid 800 peal oleksin uuesti Janole kuklasse hinganud.

Kui 1200 peal oleks veen mingit pauku alles olnud, siis Hummal ja co olid veel püütavad. Üks asi on kardio, aga kuna laktaat oli juba päris kõrge, siis ei olnud mul usku, et kui ma nüüd kiirendan jalad ka päriselt viimasel ringil vastu peavad. Niipalju tegin, et eelviimase ringi tagasirgel Janost sujuvalt mööda vajutasin. 400 meetri kell tiliseb, aga mul ei ole millegi pealt minna. otsustan oodata. Keegi teine ka ei lähe, 300 - ootan edasi. Viimane kurv, ootan ja siis kui 150 minna lasen jalad vabaks. Enam ei tohiks kangestuda. Konkurent tuleb sprindiga kaasa, kuid võtan ikkagi kindlalt kolmanda koha ajaga 6:44

Hummal lõpetas teisena viis sekundit minu ees. Meie omavaheline skoor 3:2 - minu kahjuks. Ajaga olen enam-vähem rahul. Vaatamata kiirele algusele õnnestus ikkagi 6:50st jagu saada ning olenemata sellest, mis otsast seda jooksu vaadata, siis 5:05 1500m aeg õnnestus kindlasti võistluse sees üle joosta. Tõik, et 800 meetri peal edestasin nii Pihlakut kui Hummalit sisendab kindlust jätkamaks keskenduisega lühematele distantsidele.

Järgnevatel päevadel treenisin ennast kooma. Reedel sprinditrenn, kus 150m lõigud jooksin ehk liiga kiiresti ning seetõttu ei saanud 300 meetrit loodetud 44 sekundi peale. Sellegipoolest jooksin oma ca 45 sekiga parima aja, mis ma Kiili staadioni ringil olen teinud. Edasi kahed talgud, sünnipäev, mille juurde kuulus ka tõsine korvpalli mängimine. Järgmisel hommikul tegin tempokalt 13,5 km, millele õhtul otsa metsas 4 x 1000 + 8 x 200. 200stel oli juba tõsiselt paha olla. Siiski suutsin kõik läbi häda aega joosta.

Mai kokku

Jooksin umbes samamoodi 55 kilomeetrit nädalas. Jõusaali sain võistluste ja muu elu tõttu vaid korra nädalas. Mõned korrad tegelesin eraldi mobiilsusega ja kolmel korral ka maastikurattasõiduga. Kuigi jooksu oli vähem kui suviti tavaliselt, siis numbrite järgi tundub progress. Ilmselt mängis rolli keskendumine mahu asemel intensiivsusele.

Raplas kõva 10 km jooks, aga vau jäi ära.

 Kuhu me nüüd jäimegi? Ahhaa Rapla 10 km ja Kohila 2000m.

Päev enne Kiili pargijooksu toimus veel üks sündmus, millest ma kirjutanud pole. Tööjuures oli tervisenädal ning esimene äramärkimist vääriv tegevus oli lõuatõmmete võistlus. Võistlus oli pime, mis tähendas, et keegi teine ei teadnud kui palju peab kordusi tegema selleks, et esikohta saada. Ma olin vist oma 17 kordusega teine või kolmas. Ilus number ju. Tõmbasin nii, et järgmiseks päevaks lihased kangeks ei läheks (ilma kangutamata) - ei läinudki. Teise tegevusena lasin kehakoostist mõõta. Täpsus pidi kuskil 90-92% olema, nii et päris hea. Huvitavate leidudena tuli rasvaprotsendiks kuskil 15,5, mis on tegelikult hea uudis, sest see annab mulle võimaluse oma kehakoostist veelgi ca 3 kilogrammi jagu optimeerida. Muidu olid kõik näitajad eeskujulikud. Skeletilihaste mass normaalse ülemises otsas (tore ju). Hindamiskriteeriumid olid karmid, mis tähendab, et 90% või rohkem Eesti mehi kohe kindlasti kõikides kriteeriumites eeskujulikke skoore ei saaks.

Rapla Selveri suurjooks 2025 10 km

Pooleteise päevaga eriti hästi välja ei puhanud. Väsinud olid nii keha kui ka vaim. Millegipärast ei maganud ka hästi. Raske kui on palju valikuid, ehk mul oli dilemma, millega joosta, kas Adidas Takumi Sen, Nike Vaporfly 3 või Alphafly 3. Panin esimest korda Alphafyd jalga, naljakas tunne oli. Päkk vajus justkui maasse ja siis andis väikese tõuke edasi. Polnud varem midagi sellist kogenud. Tundus, et esimeses stardigrupis oligi millegipärast just see mudel kõige populaarsem.

Kohal olid kõik Eesti tipud. Soojenduse ajal sörkisid vastu Leonid Latsepov ja Tiidrek Nurme. Isegi vetsus käisid nagu muud inimesed. Paremat jooksuilma poleks osanud tahtagi - 12 kraadi ja pilvine. Sättisin ennast kuhugi keskele, et poleks kiusatust liiga kiiresti alustada. Esimestest kilomeetritest alates oli plaan joosta kilomeetreid 3:40 ja 45 vahele. Õnnestus, kuid oleksin tahtnud, et tunduks kergem. Teisi jälgisin vähe ja proovisin rohkem oma keha kuulata, ehk ei põdenud, kui jäin mõnest grupist maha või kui läksin ise grupi ette vedama - käiski õhk paremini läbi. Kuskil viienda kilomeetripostini liikusin ettepoole ja peale seda tiksusin laias laastus samal positsioonil. Hakkasin vaikselt väsima ning kuna selle tempoga jooksjate hulgas on väga harva ärakukkujaid, siis seetõttu oli enamik jooksu teisest poolest väga sündmustevaene.

Viieka peal olin 18:26-ga küll 37 graafikus. Kahjuks ei piisa minu madalast nädalakilometraažist selleks, et 10 kiltsa selles tempos lõpuni ära kesta ehk edasi oli kogu vaimujõud fikseeritud sinna, et iga sammuga minimaalselt energiat kulutada ja tempot hoida. Kõige kiiremad kilomeetrid olid viies ja viimane (3:38 ja 3:37), kõige hullem ärakukkumine kaheksandal ja üheksandal (3:54 ja 3:53). Kuna parem säär tahtis krampi lüüa, siis ei julgenud pikka spurti teha. Alles 300m enne lõppu julgesin gaasi vajutada ning tulin finišisse üle kuue aasta 10km isikliku rekordiga (37:22 neto ning bruto siis 3 sek aeglasem). Eks veidi paneb kahetsema, et ei olnud jaksu hoida 3:42 tempot just kriitilistel kaheksandal ja üheksandal kilomeetril (oleksin saanud aja alla 37 min), eks Kiili pargijooks oli võtnud energiast oma osa - kõike kohe ei saa.

pole just ilus, aga selline on reaalsus, 45 aastat

 ja 300m enne raske jooksu finišit

Võistlustsükkel jätkub Kiili pargijooksuga

 Peale Kohilas tehtud 800 tulemust oli motivatsioon laes ja tahtsin hirmsasti treenida. Samal ajal hullas maos põletik. Kuigi järgmise päeva õhtuni tundus, et hirmutasin haiguse ära tuli tõdeda, et loodusseaduste vastu ei saa ka mina kohe mitte kuidagi. Järgneva ööl sain magama alles peale kahte. Lihtsalt enne oli nii valus. Laupäeva hommikul läksin omast arust pikale jooksule. No mahtu nii vähe ja tahaks nädal hiljem korralikku tulemust Raplas teha. Kuna põdemine käis tegelikult edasi, siis kohe alguses oli keha väga imelik ja juba 10 kilomeetri kanti sain haamri. Kuna koju oli vaja jõuda, siis järgneval kaheksal kilomeetril oli selline tunne nagu hakkaks maratoni lõpetama. Mõtlesin sel hetkel teie peale mu sõbrad, kes te laupäeval Riia maratonil jooksite.

Järgmistel päevadel taastus tervis päris jõudsalt. Pühapäeval jooksin metsa kilomeetri lõike juba päris hästi (3:40) ja teisipäeval staadionil 7 x 600 suutes hoida tempot alla 3:20 / km kohta. Puhkused olid küll pikad, aga ikkagi. Tol päeval tundsin, et oleks võinud vabalt joosta enamikele intervallidele 3 ringi otsa ja alla 5 min 1500 oleks tehtud. Pole hullu, jääb ootama.

Kiili pargijooks

Rada oli sel aastal muudetud pikemaks, kuid laias laastus sama loogika nagu alati, ehk sisaldas kõike, mis võimalik: künkaid, staadionitartaani, asfalti, plaatteed, kruusateed, muru, ebatasaseid mättaid ja pehmet laastu ning nagu ikka parajal hulgal järske kurve. Üks tõeline kross. Kiiret aega ei jookse seal keegi. Juba pooleteise päeva pärast tulevat järgmist võistlust arvesse võttes koos teisipäevast kangete tagareitega läksin sinna plaaniga joosta võimalikult hea koht võimalikult väikese pingutusega. neist teist mulle muidugi ei võimaldatud. Viimasel päeval lisandus nimekirja igasugu kõvasi kohalikke käppasi nagu Olek Kozlov, Erkki Hummal ja Lauri Tanner (jooksis Kohilas viimati 800m 2:07-ga).

Kuidas jooks kulges. Esimesed paar kilomeetrit oli lõbus, sest mindi minu vedamisel tempojooksu rütmis. Moodustasime ette neljase grupi. Ilmselt küpses meist igaühe peas plaan, kuidas siit maksimum võtta. Minu huvi oli jätta asi lõpuspurdile, ilmselt sama lootis ka Lauri. Olegist ei teadnud midagi. Ta tegi laupäeval Riias maratoni ja ilmselt ei olnud hetkel kõige teravamate killast. Mingil hetkel Erkki ilmselt taipas, et kui ta tahab selles olukorras päriselt võita, siis peab midagi kohe ette võtma. Vaska mäest mindi teisel ringil juba kahtlaselt kiiresti üles, mis lõi pulsi juba päris kõrgele.

Ega mul muud valikut polnud, kui Erkki taha ennast haakida ja proovida mingit normaalset hingamise- ja sammurütmi kätte saada. Sellel rajal ei õnnestu see vist kunagi normaalselt. Meie mõnusast neljasest pühapäevajooksjate pundist sai üha rohkem ja rohkem laiali valguv hanerivi. Kui staadionile tulime kolmandaks ringiks veel Erkkiga koos, siis välja läksime juba viiemeetrise vahega. Ehk selge signaal sellest, mida mu pea sel hetkel genereeris - siit enam esikohta tulemas ei ole. Nüüd oli vaja lihtsalt tempot ja hingamist hoida ning mitte lasta ennast uuesti kinni püüda. 1600m järelejäänud distantsi selles seisus ja sellel rajal oli minu jaoks liiga palju selleks, et nüüd väga siplema hakata.

Nii me seal siis kolmandalt ringilt staadionile sisenesime - ükshaaval. Kuigi osalejaid oli meeste põhijooksus seekord üllatavalt vähe, oli minu jaoks tugevat konkurentsi piisavalt. Kokkuvõttes teine koht, ilmselt parim siiani peetud kolme pargijooksu raames. Ilusad pild tegi Reelika, kes seekord kaasaelaja rollis. Meie klubist jooksid veel Pille, Salome, Katrin, Katre (oma klassi pronks) ning Kris-Teven (samuti pronks).

kuvatõmmis lõpuprotokollist

esimene ring lõppemas, kõikidel on veel lõbus

teise ringi esimene pool, vaikselt hakatakse kerima

Kris-Tevenilt aastaga võimas areng ning tasuks meesteklassi pronks

näha, et on pingutatud

Maikuu, suur toomepuu - rekordisadu jätkub

 Mul pole aimugi, missugune toomepuu välja näeb. Ainult sellist perekonnanime olen kuulnud. Äkki on toomingas?

Aprill oli alates novembrist esimene kuu, mil jooksin üle 200 (kuskil 250) kilomeetri. Viimati oli sellest veidi rohkem novembris. Sellega laias laastus asi piirdus. Kuna jooks tahab saada pikemat taastusaega, siis kogu muu trenn oli tagasihoidlik. Võib-olla isegi häbiväärselt tagasihoidlik. Näiteks jõutreeninguga tegelesin kolmandiku võrra vähem, kui talvel tavaliselt. Ilmselt kuna ei tahtnud eriti enne jooksuvõistluseid kangi tõsta. Jooksuharjutused tegin ilusti ära. Mobiilsusharjutusi oleksin võinud rohkem teha, samuti oleks tore, kui kasvõi korra oleksin ratta peal käinud (et täitsa ära ei unustaks). Samas Garminipõhine jooksu VoMax tõusis 52 pealt 55 peale, ehk selle järgi nagu võiks aprill olla korda läinud. 55 ei ole muidugi mingi number, mille põhjal saaks mingeidki isiklikke rekordeid ennustada. Kuskil 58 oleks vaja. Muidugi kõik, kes asjaga kursis on teavad, et Garmini VoMax pole mingi hapnikutarbimise otsene näitaja, vaid ennustus jooksukiiruste, pulsi ja ilmselt ka vanuse põhjal. Sellest olen varem ka kirjutanud. Iseenesest on ta enam-vähem tööriist isiklike võimete võrdlemiseks ajas.

Kehakaaluga on nii, et see kuu jooksul enam ei muutunud, kuna olin lihtsalt laisk. Andsin ihadele järgi. Hetkel on see umbes 74.5 kg, mis on minu kohta ikkagi üsna hea. Aitab lebotamisest. Mai teisest nädalast korrigeerisin eesmärgi juuli alguseks 73 kilo. Lihtne pole, aga no teeme ära!

Kuidas mai algus logises

Pidevalt olin väsinud. magasin vähe. Kas ei saanud piisavalt vara magama või siis kui hiljem magama läksin läks ikkagi uni viiest ära. Mis sellest, et tundsin ennast väsinuna. Ilmad olid ka väga tuulised ning seetõttu kõik tempojooksud osaliselt ebaõnnestusid. Kui tuli vastutuulelõik lendas eesmärgiks seatud tempo vastu taevast. Proovisin siis lihtsalt tuuleseinale vastu suruda. Käisin Soomes. Jooksuasjad olid kaasas, kuid mitte piisavalt soojad. Vihma ja tugeva tuulega ma välja ei läinud. Kõige selle tulemusena tuli kilometraaži tunduvalt vähem kui plaanisin. Nädalas ei saanud 50 kilomeetritki täis. Tempojooksul, mis oleks pidanud mugav olema pidin vaeva nägema, et 4:15 kilomeetrikiirust hoida. Lohutuseks oli klubitrenn, kus jooksime maastikul 200m lõike. Vaatamata tõusudele ja langustele tulid ajad üllatavalt korralikud (37 ja 38 sekundi kanti).

Kolm päeva enne mai esimest jõuproovi vigastasin jõusaalis vist selga. Õnneks üheltpoolt ja mitte väga tugevalt. Kõige rohkem segas magamist, kuid nii hull ei olnud, et valuvaigistiteta hakkama poleks saanud.

Kohila staadionijooksusari 800m

Hea, et selja paari päevaga jonksu sain, sest muidu oleks peale pika kõhuvalu võistluspäeval ka selg haiget teinud. Justnimelt, võistluspäeva hommikul magu valus ja põletikus (ilmselt). Nii tiksus ta vahelduva valuintensiivsusega õhtuni välja. Vähemalt tööl olin küll üsna ebaproduktiivne saades vaid miinimumprogrammiga hakkama. Normaalne inimene oleks igasugused võistlusmõtted peast visanud. Minu aju töötas nii: peaks ikkagi proovima minna, sest viimati kui Kohilas kirjas olin ei läinud ma ka kohale. Kui soojenduse ajal saan aru, et valu eriti pole, siis stardis on adrekas viimasedki aistingud viinud. Lisaks ei tohiks päevane maohaigus 800m jooksuvõistlust väga mõjutada. Kõige olulisemad faktorid soorituse puhul on treenitus, ehk lihased ja hapnikutarbimine. Vorm on olnud kevadel väga hea, et äkki rekordit veidi parandada ikka suudan?

Kuna viskasin teepeal poisi oma trenni, siis jõudsin kohale varakult. Isegi stardiprotokolle polnud väljas. Prognoosajaks olin registreerimisel märkinud 2:22, mis on tegelikult neli sekundit isiklikust rekordist kiirem. Selline aeg paigutas mu kaheksanda (viimase) asetusega kuuendasse jooksu, milles suurem osa M50 eliitmeestest, ehk igavesti vinge ja kogenud seltskond. Naistel oli üks jooks ja meestel seitse. See näitab, kui tihe konkurents on meeste seas sellisel distantsil. Isegi Erkki Hummal oli kohal ja minuga samas jooksus. Ilm oli jahedam, kui oleksin selliseks lühikeseks jooksuks tahtnud. Kuskil 8-9 kraadi ja tugev tuul, mis lõpusirgel puhus vastu ja tagasirgel tõukas tagant. Kaugel ideaalist, kuid alati võib hullem olla (näiteks horisontaalvihm). Umbes 4 kilomeetrit läbisin soojenduse käigus. Ma ei tea, mis on aga nii närvis pole ma enne starti ammu olnud. Pikemate võistlustega on närvi vähem, sest mul on maa ja ilm tempot seada. Pealegi ei ole ma saanud alates aprillist mitte midagi teha oma keskmaajooksu osas. Ilmad on olnud lihtsalt liiga külmad ja olen pidanud rohkem pikamaatreeningutele keskenduma.

Peas võtsin taktika sellise, et kui ma kusil grupi lõpus siban ja viimasel ringil kedagi võita suudan, siis peaks isiklik ikka tulema. Alustasin välisservast, ning kurvi lõpuks platseerisin ennast neljandaks. 200 meetri peal piilusin kella. 33 sekundit, mis rekordi jooksuks ideaalne. Hingeldasin, aga mingit raskust küll tunda polnud. Samas pidi arvestama, et meil oli jäänud kaks vastutuule ja üks taganttuule sirge. Esimesel ringil minu ees midagi ei muutunud. Pilk tabloole: 1:07 - kõik on ju väga hästi. Teisele ringile minnes tundus, et minu ees jooksjal on raskem kui mul ja hakkasin väliskurvis mööda suruma. Eks ma kohe hetkeks kahetsesin ka. Oleksin võinud kurvi trajektoori ja vastutuule vähendamise mõttes ära oodata. Seda enam, et kangestumine võib sellel distantsil täiesti ootamatult tulla. Kõige rohkem hakkas kuskil 200 meetrit enne lõppu juhtuma. Jooksu võitja surus minust mööda, tervet esimest 600 meetrit vedanud noormees suri täiesti ära. Kuidagi vajutasin ennast lõpusirge alguseks teiseks. Kuigi viimasel 70 meetril tugevas vastutuules oli tunne, et jalad lendavad kohe-kohe alt ära ja ma vaevu liigun, tulin finišisse ilusa 2:17:39 isikliku rekordiga. Raske oli uskuda nii aega, kui ka seda, et Hummal ja vanameister Raspel lõpetasid kuskil minu selja taga. Tervelt 9 sekundit rekordiparandust - hea meelega võtan vastu. Kuigi kogu M50 pinki edestasin, siis oma klassis (M40) olin alles viies. Konkurents on nii karmiks läinud, et M40 Eesti eliidi hulka kuuluda tuleks joosta alla 2:10. Kuna 2:20 suve eesmärk on alistatud, siis võib keskmaajooksuga edasi tegeleda. Ma ei mäleta, kas panin kirja ka selle vahepeal, aga korduvalt olen välja öelnud, et kui 2025 aastal 2:20st jagu ei saa, siis olen lootusetu ja keskmaad enam ei jookse. Nüüd on vähemalt olemas luba jätkata.

segane selfi, mis aitab mäletada seda ilusat õhtut

Aprilli lõpu purakad

 Tõesti tegin kaks purakat. Mõlema jaoks valmistusin täpselt sama valemiga. Kaks päeva enne võistlust puhkasin ja siis päev enne jooksin 30 min. rahulikult pluss viis tugevat ca 100m kiirendust. Või siis oleksin pidanud, sest kaks päeva enne Vaela Jüriööjooksu ikkagi jooksin 10,5 km. Lihtsalt igav oli ja tahtsin joosta.

Vaela Jüriööjooks

Kohalik valla üritus, mida minul kui spordientusiastil lihtsalt on vaja väisata. Enesetunne oli kuidagi uimane, nagu poleks ikka veel rogainist korralikult taastuda jõudnud. Arvasin, et olen diisel ja vajutada ei jõua. Samas lohutasin ennast sellega, et pikamaajooksudel ei loe laias plaanis mitte see kui värske ja särtsakas keegi on, vaid kus asub anaeroobne lävi. Lävi peaks olema hea. Kui eelregistreerunute nimekirja põhjal tundus, et tuleb joosta üksinda, siis kohapeal panid ennast kirja mitmed inimesed veel. Nende hulgas ka vana konkurent Erkki Hummal või siis mis konkurent. Tõsises võistluses pole mul tema vastu sanssi olnud, alati näen kandu. Ptjah tehniliselt korra edastasin teda Vaelas, aga ta jooksis teadlikult rahulikumalt, kuna järgmisel päeval pidi olema Narva poolmaraton.

Kevadtalvel hakkas tunduma, et võin tõusta vähe paremasse vormi, kui parem ning julgesin trennis välja käia klausli, et sel aastal on mu unistus Erkki ja Janar (Säkk) jooksuvõistlustel ette võtta. Esikolmik stardis oli aimatav. Osales ka Mihkel Reinkubijas, kellele ei saanud valla jooksudel mullu keegi vastu. Ehk siis lahtine oli see, et kumb meist Erkkiga seekord hõbedase tasu kaela saab. Kas läheb nagu tavaliselt või üllatan ennast ja teisi?

Mingit ultrakiiret tempot ma ei oodanud, kuna rada oli märg ja kergelt libedavõitu. 10 sekki km kohta võib julgelt juurde arvutada. Mingit rahulikku tiksumist Erkki mulle ei lubanud. Kuigi Reinkubjase lasime minema, siis tuli mul ikka omajagu "tuulespüsimisele" keskenduda, ehk liikusime kahekesi hõbeda-pronksi grupis. Seljataha hakkasid samuti kiiresti suuremad vahed tekkima. Esimene kilomeeter näitas napilt alla 3:50. Teadsin, et tegelikkus on kiirem, kuna kõrgete puude vahel, kus on järsud kurvid lisaks on see GPSi täpsus nii nagu ta on.

Joosta tuli kaks miilist ringi, millest mõlema lõpus järsumad kurvid ning väiksed tõusud ja langused, mis löövad rütmi sassi. Lisaks 180 kraadi pööre kuskil 700 meetri peal. Igal juhul oli esimese ringi lõpus juba loobumise tunne, äkki ikka veel täna ei ole see päev.

Mõtlesin, et võtan 250 meetrit korraga. Mida kauem järel püsin, seda kaugemal olen jälitajatest sel hetkel, kui lahti lasen. Mitte, et mingit väga tõsist ohtu oleks olnud, aga kõik mõtted, mis raske võistluse jooksul aitavad on abiks. Peale tagasipööret oli veel 800 meetrit minna. Proovisin võimalikult vähe energiat kulutada. 750 m märk, veel mitte. Umbes 600 m finišini ja väike langusenurk rajal. Hakkan tempot suruma. Sellel rajal ei taha spurti täiesti lõppu jätta kuna see on kurvine ja mul pole isegi maastikutosse. Taha tekib väike vahe, kuid tean, et olen Erkki jaoks löögiulatuses. 250m lõpuni ja tuleb raja raskeim osa. Mõtlen, et nüüd! Panen gaasi põhja ja sellele enam ei vastata. Tegin omast arust ajalugu. 3.2 km aeg tuli 11:48, koht üldarvestuses teine ning vanuseklassis esimene. Keskmine tegelik km tempo kuskil 3:42. Sellise maastiku kohta ülihea mu meelest. Tean, et rada on täpselt mõõdetud, kuna treenin siin samas oma grupiga juba aastaid. Olen neid ringe risti ja rästi GPSidega mõõtnud ja isegi geodeedi rattaga.

M45 poodium, minu kõrval vasakul 2023 vanuseklassi Eesti meister maratonis

Janeki maraton 5k

Paar kergemat päeva ja jälle starti. Seekord enam sellist minekut ei olnud. Miks?

1. Kolmas võistlus ja vaim tundus olevat väsinud.

2. Kuigi rada tõotas olla kiire (lauge asfaldirada), siis tagasiteel puhus vastu tugev külm tuul. Jooksin kuues kraadis jälle maika ja lühikeste pükstega, kuid tuulekülma tõttu tundsin, et see ei ole optimaalne. Ei saanud ennast korralikult tööle.

3. Lasin mitte enesetundel, vaid kellal tempot dikteerida. Kuna teadsin, et kogu jooksu teise poole pean võitlema vastutuulega, siis alustasin teadlikult kiirelt (esimene km 3:34). Keha oleks tahtnud tegelikkuses joosta sel hetkel 3:40 kanti. Esimene km peab tulema kergelt ja alles kolmandal tuleb hakata kannatama. Mul oli raske juba teisel.

4. Kogu vastutuule osa jooksin üksinda. Ei kedagi tuult lõikamas. Lisaks on suur motivatsiooni vahe, kas joosta poodiumikohtadele või olla viies-kuues.

Kokkuvõttes kuues koht ajaga 19:11 (minu GPS näitas, et rada oli 50 meetrit pikem). Kuigi tundsin, et võistlus ebaõnnestus mitme külje pealt oli kilomeetritempo ikkagi ca 10 sekundit nobedam kui eelmise aasta esimestel sama distantsi jõuproovidel. Ehk kokkuvõttes on ikkagi kõik üsna timm. Tulemused: https://timesport.ee/wp-content/uploads/2025/04/Janek-maraton-5km-protokoll-1.pdf

foto ütleb ilma kohta, mida vaja

Nüüd ootab ees paar nädalat tugevamat treenimist ning siis juba uued jõuproovid. Kõigepealt plaanin staadionil 800 meetri peal rekordit parandada.

Aprillis - kogume energiat ja alustame võistlusnädalat Rogainiga.

 Alustuseks natuke statistikat. Aprilli alguse seisuga suudan  3:30 jooksutempot hoida umbes 3 km järjest. Selle jooksul lööb mu süda umbes 175 lööki minutis. Ühe minutiga teen 176 sammu ning ühe sammu pikkuseks on 1.6 meetrit.

Sel hooajal lähenen võistlemisele nii, et proovin teha tsüklite kaupa: umbes kaks-kolm nädalat tugevat treenimist ja siis üks nädal kahe-kolme võistlusega koos minimaalse trenniga. Tundub kuidagi mõistlikum võrreldes sellega, kui võistelda igal nädalal või üle nädala. Saab pikematel perioodidel korralikult treenida ja vaimu uuesti teravaks.

Kuskil kümnenda aprilli kanti väsisin ära. Lihtsalt kuidagi ei jõudnud rohkem. Jooksin siis vähem ja eriti just intensiivseid jookse. Tegin ka üle pika aja mõne puhkepäeva.

Vaela Rogain

On küll natuke tagurpidi seekord see kalender. Alustan pika võistlusega ja siis lühikesed otsa. Mis teha, mina neid kuupäevi kalendrisse panna ei saa.

Vaela rogaini puhul on tegemist orienteerumisvõistlusega mille kestuseks kolm tundi. Selle jooksul on vaja leida erinevaid punkte nii suure skoori eest kui võimalik ja siis neid oma kiibiga läbi piiksutada. Mida kaugemal ja keerulisemas asukohas on leitav punkt, seda suurem on tema väärtus. Mõtlesin, et panen ennast seekord üksinda väljaspool arvestust proovile (muidu oli võistlus mõeldud kahestele meeskondadele). Saan ühe pika jooksu tehtud ja kui hästi läheb, siis oma traumast üle. Viimati külmusin ju täitsa läbi ja ütlesin, et ei tee seda asja enam kunagi kaasa.

Anti kaart, aga kompassi mul ei olnud ja lisaks ka teadmist mõõtkavast, mille oleks võinud endale selgeks teha, et mitu meetrit umbes 1 cm kaardil tähendab. Ehk siis kõik oli tore, kuni majad ja ja teed otsa said. 

Mida ma õppisin?

1. Üllatavalt hästi oskan kaardi ja märkide järgi orienteeruda. Vaid kolme märgi puhul justkui juhuse tahtel hüppasin kaasvõistlejatele sleppi.

2. Isegi kui kuskil kauges otsas on joogipunkt, siis ma ei pruugi seda märgata või mäletada. Õnneks oli mul liiter vedelikku kaasas, nii et kuuma ilmaga ma päris koomas ei olnud. Aga vaja oleks ehk läinud topeltkogust.

3. Sain aru, miks kogenud orienteerujatel on alati pikad püksid ja säärised. Minu jalad olid lõpuks korralikult katki.

4. Kohalikud metsad on väga raskesti läbitavad ning okastega või muhklikke võserikke täis. See läheb hästi kolmanda punktiga kokku.

5. Isegi kui korraldaja väidab, et rada on kuiva jalaga läbitav võid arvestada, et enamus rajast tuleb joosta lirtsuvates tossudes. Kui ees on ikka lai kraav ja silm ei seleta, kuidas ma tast üle saan, tuleb minna läbi.

6. Tegelikult on kõik see seiklus ikka vaatamata valule väga lõbus ja ilmselt teen tulevikus seda uuesti.

7. Kui korraldaja väidab, et linnulennult on punktide vahe 22 km, siis ma ei saanud 23 kilomeetriga vähemalt nelja punkti kätte.

8. Kui ma asfaldiosadel liikusin 4:30-40 tempos km kohta, siis reaalne keskmine tuli GPS järgi 6:46. Lihtsalt ma olin kas võsas kinni, tiirutasin ühes kohas punkti otsides või proovisin kaardist aru saada, et kuhu kurat ma nüüd välja jõudnud olen.

Kokkuvõttes oli mu tulemus teise rogaini kohta täitsa okei: kaheksas neljakümne kahe hulgast. Natuke targema rajaplaneerimisega (kuus minutit jäi aega üle ju) oleksin võinud olla vabalt ka teine või kolmas, aga las see jääb tulevikku ootama.

veel puhas ja värske

mudaralli käib asja juurde

väike finišitervitus

Veteraniproffide invasioon veteranide jooksul

 Osalesin esimesel aprillil Sinilillejooksul. Distantsiks 3.2 km, ehk selline paras esimene vormi test käesoleval kevadel. Ilm oli superhea. Kuigi jooks oli ranna äärsetel kergliiklusteedel oli tuul kas nõrk või mõõdukas ning ka soojapügalaid oli 8 kraadi kanti. Kuna mu keha toodab joostes palju sooja, siis otsustasin joosta lühikeste pükste ja maikaga.

Soojenduseks sörkisin 3 kilomeetrit, tegin 15 minutit võimlemist ja hüppeid ning kolm kiirendust. Vana keha, eriti jahedamas temperatuuris, tahab pikka soojendust saada.

Kuna olin oma võimete osas väga ebakindel, siis ei julgenud ette startima trügida. Tegelikult oleks võinud vabalt esireast minna. Esimesel mõnesajal meetril oli natuke slaalomit ja inimeste otsa koperdamist. Eks ma aimasin juba ette vaadates prouasi, kes ennast stardikoris vaikselt minu ja eesolijate vahele sudisid. Proovisin järske liigutusi vältida ning sujuvalt ennast käima tõmmata. Jooks läks tõusvas joones selles mõttes, et ega ma väga kellegagi koos jooksma ei jäänud. Lihtsalt eespool püütud seljad olid kiiremad ja nendega oli tempo sarnasem. Esimene kilomeeter kindlalt alla 3:40 nagu plaanitud ja väga ei hingeldanudki. 

Ainsad kellega natuke koos jooksin olid peale tagasipööret kätte saadud Hektor Uustalo ja Lauri Tanner. Kui kilomeeter minna, siis hakkasin vaikselt otsima kohta, kus lõpuspurti alustada. Millegipärast juhtus, et kolmel korral, kui minna tahtsin astus Lauri mulle alati ette ning koperdasin talle otsa. Olen kindel, et see ei olnud tahtlik, sest ega ta seljataha ei vaadanud, lihtsalt juhtus nii. Kui lõpuks ca 700m enne lõppu 3min / km tempoga uhama hakkasin tuli Lauri millegipärast kaasa. Einohh respekt, pikalt kiirelt joosta ja siis nii pika spurdiga kaasa tulla. Proovisin küll otsa vaadata ja naeratada, et umbes ära ürita, aga mingil hetkel hakkasid jalad all nii kõvasti karjuma, et pidin ise alla andma. Hõikasin ainult hea töö, võtsin tempot veidi alla ja tulin 211 finišeerija hulgas üheksandana finišisse.

Ametlik aeg 11:21. Kella järgi oli keskmine tempo 3:35 / km, protokolli järgi 3:33. Arvestuslikult jooksin võistluse sees 3 km isikliku rekordi ajaga ca 10:35 (lõpp oli kiirem, kui algus). Netoaeg oli samuti veidi kiirem, kuna ma ei saanud kohe peale stardipauku üle joone. Ühesõnaga väga rahul ja tegin ära selle, mida ma maksimaalselt lootsin. Mis poodiumile saamist puudutab, siis M40 klassi konkurents oli meeletu. Ükskõik, mis muus klassis oleksin olnud kindlalt poodiumil (isegi M klassis), kuid reaalselt olin oma vanuseklassis alles viies! Veteranid on tänapäeval peast segi läinud.

Jälle uus isiklik rekord 45 aastaselt. Mis ma siist järeldada võiks? Talvel peab tegema keskmaa ja sprinditrenni.

kui väga otsida, siis leiab minust veerand pead

Märtsiga sisehooajale joon alla ja väike rekordiparandus nüüd juba M45 klassis.

Märtsi viimasel nädalavahetusel tegime klubiga sisehooaja lõpetuseks ühe tugeva testjooksu (1000m). Kuna õues oli fantastiliselt ilus kevadilm olid meie read väga hõredad. Samas ka kuuekesi oli piisavalt innustav tempot suruda. Kuigi tahtsin kolme minuti piiri alistada, oli eelnevate trennide intervallide põhjal selge, et päris kolme minutit jalas pole. Imedesse võib ja tasub uskuda. Oma unelma täitmiseks oleksin pidanud suutma keskmistel lõikudel (400-600m) hoida 2:50-2:55 tempot, kuid hädavaevu sain 3:00-ga hakkama. Siiski lootsin veidi imet, mida jooksurajal eriti kogenud inimeste puhul ei juhtu vist kunagi. See rõõm on rohkem algajatele reserveeritud.

Kuigi isu oli joosta tossudes, siis mõeldes suvisele võistlusplaanile otsustasin jalgu naelikutega edasi harjutada. Mul on nüüd juba jaanuarist kaks paari: Adizero Ambition ja Nike Victory 2 (mille ostsin siis, kui vahepeal Adid ära kaotasin ja siis jälle uuesti üles leidsin). Kuna Victory sobib väga hästi ka veidi pikemaks maaks, siis otsustasin nende kasuks. Tegime ühisstardi. Krisil, kes nii jooksis, kui ka starti andis läks vist midagi kellaga, või peas sassi, sest ta tuiskas stardist sellise purakaga minema, et mu mitu korda peas tehtud visualisatsioon sellest, kuidas ma esimestest meetritest kõige ees tarka, kuid korralikku tempot teen, lendas vastu taevast. Kuigi plaan oli alustada kiiresti, siis 33 sekundit esimese ringi kohta oli ikkagi olukorras, kus iga üksik sekund loeb meie minek liiga äkiline. Selleks hetkeks polnud ma isegi tema tuules (vahe kuni 15 meetrit). Järgmised kaks ringi oli plaan lasta tempot natuke alla ja siis viimasel neljasajal suruda. Viiesaja meetri peal näitas kell 1:29, ehk kõik oli veel saavutatav. Edasi juhtus paar prognoositud asja, ehk Kris vajus ära ja mina hakkasin kuuesaja peal suruma. Nii 150 meetrit jõudsingi viimasest neljasajast vajutada ning siis olid all makaronid, mis ei liikunud edasi ka suurima tahtmise korral. Õnneks taipasin 800 pealt kella vaadata (aeg 2:26 tähistas uut isiklikku). Noh ja nii ta oli, jaks sai paarsada meetrit liiga vara otsa. Tahtejõust mul puudu ei tule, aga jalad lihtsalt ei liigu. Viimane ring võttis aega 41 sekundit ning kogu ajaks 3:07:51. Vähemalt on 45 aastaselt üks rekord sündinud. 1000m jooksu sees 800m rekordiparandus alates detsembrist 6 sekundit. Nüüd tuleks suve jooksul veel kuus sekundit ajast maha saada. Vähemalt näitaks see, et mul on 800 meetri peal natukenegi andekust. Nüüd tean, et järgmise 800 plaan võiks olla selline: esimesed 200 meetrit 33 sekundiga, edasi tempo veits alla ja ehk kannataks viimased 300 meetrit vajutadagi. Muide vanusegrupi kalkulaator annab mu kilomeetri ajaks 2:54, mis polegi nii paha.

kohustuslik lõpupilt nagu ikka (vasakult Kris-Teven, Riho, autor, Annika, Piret ja Kadi)

Märtsi numbrid? Ajalises mõttes olen olnud sama tarmukas treenija nii nagu viimati novembris. Siis oli küll jooksu rohkem ja tahet meeletult, aga tuletame meelde, et ma olin vigane. Parem tagareis viskas ikka korralikult kaikaid kodaratesse. Pidevalt oli rahulikke jookse, kus ma viimastel kilomeetritel liipasin või kui läksin lõiku jooksma ja kohe oli valus.

mahud minutittes viimased kuus kuud (puudu ca 7 tundi jooksuharjutusi ja ÜKEt)

Jooks: ca 170km. Rahulikku jooksu vähe. Enamik sellest kõigest intervalltrennid.

Ratas: 14 ja pool tundi, 460 km Rouvys. Siin tegin enamuse aeroobsest mahust. Jalgratturi või tõsise triatleedi jaoks pole see mingi distants, aga mulle käib küll.

Muu: 15 tundi, millest 8 tundi jõudu, ülejäänu aja mobiilsus ja jooksuharjutused.

Kokkuvõttes nagu näha 170km joosta kuus on köömes, kuid reaalselt panustan ma väga palju lisaks jooksutehnikale, jõule ja mobiilsusele ning samuti jalgratta pealt tulevale olulisele lisakardiole. Nagu ma kirjutasin sügisel: tähtis pole palju joosta, vaid saabuda jooksuhooaega eelkõige tervelt. Loodetavasti pole ka vorm halvenenud. Mina arvan, et tänase seisuga peaksin olema suvel võimeline nüüd juba vanu rekordeid ületama. Märtsi viimase päeva kehakaal, keda huvitab on 74.5 kg.

10 aasta spordi bucketlist

 Paneme aga nimekirja kokku, siis on huvitav 10 aasta pärast vaadata, mis tehtud sai.

1. Maraton alla kolme tunni. Ma olen juba vist oma 100 aastat lubanud selle ära teha, aga näe füüsilised võimed pole kohe mitte kuidagi lasknud sel juhtuda. See oli üks mu maailma kõige esimesi eesmärke (esimene oli kolm ja pool tundi), kui tõsisemalt jooksma hakkasin.

2. 10 km joostes alla 35 minuti. Arvan, et selle eesmärgi puhul on vaja 50% tööd ja 50% õnne. Olenemata sellest, kui usinalt vihun ei pruugi seda kunagi juhtuda. Lihtsalt tundub, et geneetika ja vanus hakkavad piire seadma.

3. Lühikesed jooksud, mis plaanis kahe aastaga ära teha. 100m alla 12 sekundi, 200m alla 25 sekundi, 400m alla minuti, 800m alla 2:15 ja 1000m alla 3 minuti, 1500 alla vie minuti. Sisetunne ütleb, et kaks või kolm peaksin olema sel aastal võimeline murdma. Millegipärast tundub, et need võiks olla 400, 1000 ja 1500.

4. Viis eestikate vanuseklassi medalit, millest vähemalt üks on kuldne. Siin ma jätan otsad lahti, kuna ma veel katsetan, ehk lasen distantsidel iseennast valida. Tähendab seda, et katsetan distantsidega 60 meetrist 3000 meetrini ja keskendun sinna, kus kõige rohkem perspektiivi on. 

5. Raudmeheks saamine. Siinkohal jätan otsa lahti, millal see peaks juhtuma, aga soov on korra elus see pull läbi teha. Tulemus polegi niivõrd tähtis, kuigi tean, et praegu suudaks seda päris hea ajaga teha. See eesmärk on nüüd täiesti erinev minu muudest eesmärkidest, kuna ta nõuaks seda, et ma sõidaks natuke jalgrattaga ja ujuks, aga mis kõige tähtsam ma peaks omale sobiva jalgratta hankima. Kogu projekti maksumus võiks olla ca 5000 Eurot (enamus sellest ratta hind), millest ma siis pärast kuskil 3,5k peale ratta müüki uuesti tagasi saan. Sellise pika sõidu peal võiks olla TT ratas, kuna ei tahaks sinna enam kui viieks tunniks tiksuma jääda.

Teine tsükkel algab

Nädal tagasi, 10. märtsil täitus mu elus pool planeeritavast elueast. Olen endale pähe võtnud, et kavatsen elada tervena (või siis suhteliselt tervena 90 eluaastat). Nüüd jõudsin justkui hästi pika maratonijooksu tagasipöördeni. Registreerisin oma kiibi ära, pöörasin ümber ja hakkasin tagasi stardi poole lippama. Ehk tagasi sinna, kust alustasin.

Mis see teine tsükkel on ja kui kaua ta kestab. Hästi suures pildis olen otsustanud juba ammu jagada oma vastupidavussporditee kaheks suureks perioodiks. Miks see poolitamine just praegu. Juba ammu olen mingil põhjusel avastanud, et vastupidavussportlased üldjuhul on võimelised arenema ja olema väga head (mitte täitsa tipus) juhul kui nad enamikke asju õigesti teevad kuskil kuni 55-nda eluaastani. Pärast seda kahjuks tahes-tahtmata hakkavad asjad rohkem allamäge minema. Kuna 10 on ilus number, siis mõtlesin, et miks mitte ei võiks selle viimase põneva perioodi pikkus olla täpselt kümme aastat. Mis ma pärast seda teen, kes teab. Äkki olen segane vanamees, kes ei suuda jätkuvalt vanaks saamisega leppida ning laseb ringi mööda kõikvõimalikke võistluseid? Vanuseklassi medaleid on sel juhul ju kerge korjata sest konkurendid on enamikus kõrvalt kadunud. Äkki hakkan nagu mu vend soovitas rahulikult matkama ja näiteks puhtalt iseenda jaoks jõutrenni tegema. Äkki hakkan ärimeheks või hoopis joodikuks, kes teab?

Esimene tsükkel algas mul 12 aastat tagasi kevadel, mil hakkasin esmakordselt teadlikult jooksmist treenima. See "teadlikkus" oli alguses muidugi väga puudulik ja pärast oli ta õhinapõhine. Tegin liiga kiirelt liiga palju ja keerasin sellega palju asju enda jaoks tuksi. Õppimise jaoks oli see esimene tsükkel vinge. Peale selle, mida ei tohi teha õppisin ma näiteks ujuma (pea nullist kohe mitmeid kolomeetreid jutti ja avavees), õppisin sõitma nii eraldistardi kui ka maastikurattaga (ja veel päris kiiresti). Treeneriks õppisin ka. Pabereid ei teinud, kuid 7-8 aastat praktikat nii gruppide kui ka üksiktreenijatega. Lisaks kursuseid ülikoolidest ning tuhandete lehekülgede kaupa teaduslikku materjali. Kokkuvõttes õppisin treenimist, õigesti toitumist, inimeste juhendamist ning muuhulgas sain sinapeale rattasõidu erinevate distsipliinidega, kõikide tuntud ujumisstiilidega, sellega, mida teha jõusaalis selleks, et parandada erinevate spordialade võimekust jne., ehk üks suur-suur õppeperiood kokkuvõttes.

Avastasin, et harrastusjooksja saab oma lae enam-vähem kätte umbes nelja kuni kuue aastaga. Oma siiani kehtiva poolmaratoni ja maratoni rekordi tegin ju juba 2017 aastal, 2019 aastal tegin isiklikud 5 ja 10 km jooksus ning umbes tol ajal olid ka parimad jalgratta eraldistardisõidud (4 aastat algusest). Sealt edasi lihtsalt rohkem treenides või tavapärast mudelit (2 intervall- või tempotreeningut ning üks pikk nädalas) kasutades on väga keeruline edasi areneda. Süsteem tuleks palju peenamaks ajada. Toetav jõutreening - nii vigastusi ennetav kui ka plahvatuslikku jõudu ja tasakaalu arendav. Samuti toitumise ning treeningu ja taastumisega õige majandamine.

Väikese kannapöördena jooksin 2024 ja 2025 isiklikud rekordid nii 100, 200, 400 kui ka 800 meetri peal (vanus 44 eluaastat). Põhjus on ilmselt selles, et ma polnud varem veel tõsiselt neid distantse proovinud. Samas annab see julgust, et ka peale 40 eluaastat on võimalik päris huvitavaid asju veel spordis teha. Kui novembris sprintimisega alustades tundus kõrgetel kiirustel jooksmine kehale väga võõras ja imelik, siis tänapäeval on pikamaajooksult sprindile üleminek väga loomulik ja aju ka ragistama ei pea, et kuhu ja kuidas ma neid jalgu panen. Teadupärast on ju sprindi- ja pikamaatehnika täiesti erinevad asjad.

Kuidas nüüd kõik see eelnev kokku võtta. Kui esimene 12-aastane tsükkel oli õppimise ja arenemise periood. Ehk igasugu baasi loomine. Tekitasin võimsa kardiobaasi, tugeva kere, mis lubab suurte koormustega pingutada. Nüüd algas küpsustsükkel, kus annan oma võimetele viimast lihvi ning proovin korjata vanuseklassi medaleid ja poodiume nii palju kui võimalik. 45-aastasena ei julge absoluudist enam väga unistada, aga kui vahepeal tuleb mõni üllatus siis miks ka mitte - võtame vastu. Enam ei ole vaid trenn, vaid on toitumine (kehakaalu tulemustele optimeeritus), jõutreening (ehitatud üles vastavalt personaalsetele vajadustele) ning samuti proovin rõhku panna rohkem õigele taastumisele ja mobiilsusele.

Mõned eesmärgid 2025 aastaks? Kuna mind on üks vigastus pikalt närinud, siis pean ütlema, et proovin võtta seda, mida keha lubab. Kui lubab, siis on eesmärgid järgmised: joosta järjekordsed isiklikud rekordid distantsidel 100st meetrist kuni 5000 meetrini. Täiesti kindlana on kavas 200, 400, 800, 1000 meetri rekordiparandus ja ka 1500 ootab 5 minuti alistamist. Eks palju oleneb sellest, mis võistlusi ja kus kohas pakutakse. Hetkel on nii, et märtsis pole varem selliste aegadega 1000m intervalle jooksnud. Tunnetuslik 5 km tempo 3:41 / km. Ka jalgrattasõidus, mida olen teinud vigastuse tõttu üsna arvestavas mahus ütleb Garmin, et tegemist on väga hea vormiga. Eks näis, mis elu toob, proovin jagada siin blogis jooksvalt. 

Veebruar - liigume õiges suunas

Loomulikult nagu ikka lendab igasugu kaikaid kodaratesse, kuid suures pildis tundub, et järjepidev süstematiseeritud tegevus ja plaani jälgimine tekitavad vaikselt eduelamusi.

Mis on hästi?

1. Jooksmine

Juba teine ca 100 kilomeetrise mahuga kuu, mis teeb vaevu 25 km nädalas. Jah enamus on küll kvaliteet ning sinna lisandub väga palju jooksu abistavaid harjutusi ni jõusaalis, kaldteel, matil ja muidugi tartaanil. Jooksumaht mingit enesekindlust ei loo, kuid põhjuseid miks see nii on on olnud mitmeid. Peamine on vigastustega toimetulek. Pean tunnistama, et mu proksimaalse hamstringikõõluse seisun on kuu jooksul oluliselt paranenud. Enam ammu ei ole olnud trennis tunnet, et pean kuidagi kompenseerima. Jah tunnen teda aeg-ajalt trennivälisel ajal või suure liikumisulatusega harjutusi tehes, kuid erinevalt detsembrist ei tunne, et see mind rajal pidurdaks. Loomulikult on mõistlik jätkata samal suunal, ehk kuulata oma keha. Teha taastamist abistavaid jõuharjutusi ja ka ärritunud kõõluse puhul mitte kohe järgmisel päeval jooksma minna. Iseenesest on veider, et olen jooksjana pannud 3/4 ajast tegevustesse, mis ei ole otseselt jooks, kuid see toimib, sest iga lisatreeningu eesmärk on olnud tugevdada kas kõõluseid, lihaseid, parandada kardiot või liikuvust. Pikemate lõikude (800-1600m) tempo 3:45 / km, mis tundus detsembris korralik kangutamine on üha enam naturaalsemaks muutunud. Kui vorm püsib, siis minu puhul 3:45 sisehallis tähendab 3:35-3:40 asfaldil. Üldjuhul seda, mida jooksed talvel sisehallis on kerge suvel asfaldil ületada.

Ka sihitava 800m võistlustempo (2:55/km) on jooksurütmi ja sammude osas tänu pidevale kordamisele normaliseerunud. Kui vahepeal joosta 800 ringe 30 sekundiga, siis 35 sekundit tundub juba täitsa timm. Muuhulgas jooksin ühe trenni viimase intervallina oma 200m detsembri võistlusaja sekundiga üle. Uus aeg 28:55 (mõõdetud stopperiga) pole väsimuse pealt enam üldse nii hull. Loomulikult enne 26 sekundi alistamist ma rahule ei jää, kuid kiiremad ajad tulevad ilmselt kusagil, kus 200m sisse jääb vaid üks, mitte kaks kurvi.

Väike isikliku rekordi parandus õnnestus veel 400m jooksudistantsil. Tegime klubis testvõistluse. Kuna kedagi mind tempoga surumas polnud, siis jäi ehk osa reservist kasutamata, kuid 1:02.43 on ikkagi isiklik rekord ca poolesekundise ajaparandusega. 44-aastaselt pole üldse paha. Kuna teine ring jäi esimesele alla kahe sekundiga, siis ei saa ka tempovalikule midagi ette heita. Õhku nagu oli, aga jalad olid viimasel sajal meetril justkui makaronid. Usun, et kui natuke harjutada, siis välistaadionil, kus vaja nelja kurvi asemel joosta kaks on ka minuti piir tänavu alistatav.

Võib olla natuke negatiivsema külje pealt jah üldine jooksumaht annab natuke soovida ning tekitab hetkel veel ebakindlust. 200 km kuus koos muude treeningliikudega tekitaks ehk rohkem julgust varbad ka 5 ja 10 km distantsil joonele lükata. 

Teise takistusena on ilmnenud probleem lindil jooksmisega. Nimelt paneb see tegevus mul alaselja valutama. Ei tea, kas probleem on selles, et lindil muudan kuidagi oma jooksutehnikat. Ilmad paranevad ja varsti saan oma rahulike jooksudega vast 100% õues olla. Kõik oleneb sellest kui tihti esineb teedel jää all ja vesi peal kombot.

Kokkuvõttes on igasugused trendid ikkagi jooksmist arvestades suunaga üles.

2. Jalgrattasõit

Garmini järgi on mu rattavorm tõusnud samale tasemele, mis eelmisel kevadel, mil ma nägin meeletut vaeva Wahoo Systmiga treenides. Sel aastal olen seda kasutanud vaid mõõduka koormusega risttreeninguks jooksule. Olen sõitnud Rouvys nii vabas vormis, kui ka mõne treeningplaani. FTP olen programmis hoidnud teadlikult alla oma võimete, kuna tahan et treeningud oleksid kergemad ning seetõttu saaksin jätta rohkem ressurssi just jooksurajale.

Samas paneb see olukord mind tõsiselt kaaluma seda, et äkki ikka peaks suvel mõne maastikumaratoni sõitma. Eks näeb, kas siis kui see aeg reaalselt kätte jõuab isu ikka on.

Seda jooksu osa ei tasu väga tõsiselt võtta, kuna Garmin oskab seda ainult õuetingimustes ja pulsivööga korralikult hinnata.

Käis ka üks purakas ja tegelikult ei ole ka mingit kindlust selles osas. Nimelt lõpetas mu kallis siseratas Tacx Neo ühel hetkel funktsioneerimise. Lihtsalt ei tulnud enam hooratast taha ja midagi ei aidanud. 10 päeva põdesin ja otsisin lahendusi (garantii sai eelmisel aastal läbi). Peale mõningat sudimist sain ta siiski tööle, kui tellisin igaks juhuks mõned tööriistad ja varuosad, kuna arvan, et see süsteem toimib hetkel "niidi otsas." Pakun, et kui asi lendab, siis mu doktor Google abiga remont peaks toimima kaheksal juhul kümnest. Kui ikka P***s on, siis on siseratas minu jaoks nii kõva teema, et tuleb suurem investeering ikkagi lõpule viia. Peaaegu ostsin Wahoo Kickr Bike ära. Hea, et Neo korda sain. Kaks suurt ratast keset tuba oleks juba probleem. Eriti olukorras, kus Anneli ega Tristan ei näita üles mitte mingit huvi rattasõidu vastu.

3. Kehakaal

Veebruari esimestel päevadel võtsin vastu otsuse, et nüüd on viimane aeg hakata ennast võistluskaalu ajama. Teades ennast sai mulle selgeks, et mingit tõsist resultaati ma ilma kaloreid lugemata ei saavuta. Võtsin appi mobiiliraneduse. Vaatasin ära hunniku ülevaateid, ning otsustasin, et mulle peaks sobima MyNetDiary. Sobiski - hakkasin kiirelt kaalu kaotama. Alguspunkt 79 kilo peal. Eesmärk mitte nii ambitsioonikas 73 kg augusti keskpaigaks. Eesmärk oli tagasihoidlik kuna ei tahtnud kaotada midagi oma võimest treenida. Ilmselt olen oma elustiililt ikkagi tunduvalt aktiivsem kui äpp arvas. Esialgsest ca 2100 päevasest kalori eelarvest sai peale paar iganädalast korrektsiooni ca 2550. Kahe ja poole nädala pärast oli kaal kukkunud juba 76 kilo tuuri ning eesmärgi kuupäeva nihutasin juba juunisse. Energiat on jätkuvalt kõigeks, kohati isegi rohkem (ju sellest, et söön vähem kräppi). Ainus, mis raskeks muutus olid jõutreeningud (va lõuatõmme). Igasuguste suurte raskuste tõstmisel on nädalast nädalasse tunne nagu ma oleks kangile kettaid lisanud, kuigi tegelikult ei ole. Mingist raskuste lisamisest juttu ei saa olla. Hea, kui olemasoleva jõu taseme säilitada suudan.

4. Õlaliiges

Kuna õlaliigesest on pidevalt juttu olnud, siis on mõistlik ka teda kajastada. Trend on samuti positiivne, kuid vajab jätkuvalt koormuste manageerimist. Mängime üsna tihti Tristaniga virtuaalreaalsuses poksi mängu (Thrill of the Fight 2). Tegemist on reaalselt väga intensiivse kardioga. esimestel kordadel tegi vasakhaakide löömine mulle korralikult haiget. Nüüd saan lüüa kõiki lööke, ainult öösiti võib tunda kerget valu või ebamugavust. Terveks ennast ei tunnista, kuid jällegi trend positiivne.

5. Treeningmahud kokku

Kuritegu oleks seda osa lisamata jätta.

Jooks: Veebruaris jooksin ca 120 km, ehk 30 kilomeetrit nädalas. Proovisin anda jalale aega paranemiseks hoides sellegipoolest kogu kardio ja muude harjutuste taseme kõrge, et õigel hetkel teha õige lülitus.

Jõud ja mobiilsus: ca 20 tundi. Panen tõesti sinna oluliselt rohkem rõhku, kui 99% tavapäraseid vastupidavusalade harrastajaid (jooksjad, triatleedid, ratturid jne).

Ratas: 460 km, 35 ja pool tundi. Rattatrennid läksid veidi pikemaks ning vorm tõusis meeletu kiirusega.

sport on mind kuidagi Kiili valla "tegijate" hulka toonud

viimasel sisevõistlusel oli meid hõredamalt, aga head purakad saime kirja ikka.

Meestest oli edukam Heiko ja naistest Piret 

(nagu ikka korraldajana jooksin väljaspool arvestust)