Üle kolme nädala olin ametlikult puhkusel. Jooksu osas liikusin vist tagasi ja terveks ei saanudki.
Esimene vigastus
Valu vasaku jala siseküljes. Ilmselt liiga palju liiga kiiret jooksu naelikutega sisekurvis. Ühe staadionitrenni lõpus tundsin valu ning järgmisel hommikul juba lonkasin. Tegin korrektuure treeningutes. Õnneks ostis Anneli tol nädalal ka uue maanteeratta, mida täiustasin omaltpoolt powermeteriga nii et mingit tuska sellest, et joosta ei saanud sellest ei tekkiud. Rattapeal ei tundnud mitte mingit valu. Kokku kulus paranemiseks nädalake, peale mida läksin sõpradega kolmeks päevaks laagerdama. Südasuve challenge 10 kilomeetril otsustasin vigastuse ja kuumuse tõttu mitte võistelda.
Teine vigastus
Teist korda sain viga nn. spordilaagris, mille juurde manustati mõõdukates kogustes spordijookse (džinni, rummi, õlut). Ja et ikka jõudu jätkuks käisid sinna juurde korralikud grilli- ja burksisöömingud. Muuhulgas korraldas üks sõpradest omamoodi viievõistluse, mille jaoks ta meid enam-vähem võrdsetesse paaridesse korraldas. Kuidas mul läks? Kuigi jäime viie tiimi seas keskmisele kohale, siis alade osas läks järgmiselt: kätekõverdused - individuaalselt teine; kummikuvise - kindlasti olin üks halvimaid; munavise - eelviimased; sangpommi rebimine - individuaalselt teine; lõuatõmbed - individuaalselt parim; köievedu - olime viimased. Põhiliselt sain ma viga mitte köietõmbes (kolm päeva valus biitseps) või sangpommi rebimises (peopesast nahk maas), vaid võrkpalli mängus. Jah mängisime päris palju tunde ka võrkpalli ning seal siis maandus üks sõpradest mulle varvastele. Ehk siis olin jälle lonkaja rollis, seekord küll hoopis paremat jalga. 800m võistlus staadionil tuli samuti ära jätta.
Itaalia
Lonkamisest polnud vaja palju muserduda, sest juba päev hiljem seadsime oma sammud lennukile. 12 päeva jooksul külastasime Roomat, mägist Umbriat ning vähem mägist, kuid mereäärset Marchet. Kui jalg jälle kandis proovisin leida ka vaikselt võimalusi jooksmiseks. Kuna majutuskohtade ümbruses läksid kõik vähegi joostavad teed väga palju vertikaali, siis tuli tegeleda põhiliselt nn mägijooksuga. Jooksin kas sprinte või VOMax intervalle. Im oli väga kuum, aga vaated olid vinged. Treenisin kokku vast viiel korral, millest kaks jooksu olid pigem rahulikud ning kolm tükki tugevad mäkkejooksud. Ka 7 km nn konservatiivne ring Umbrias tõi endaga kaasa 130 tõusumeetrit. Viimastel päevadel oleksin saanud joosta Roomas täitsa laugelt maad Tiberi ääres, aga siis olid päevad täis jalgsiretki (keskmiselt 20km päeva kohta) ning seetõttu ma lihtsalt ei viitsinud veel üheks tunniks jooksuriideid selga ajada nig kangeid jalataldu trööbata. Lisaks jooksule tegime Umbrias ka kuskil kolmetunnise mägirattamatka.
Tagasitulek on konarlik
Esimene päev tagasi ja kohe varahommikul esimene jooks. Tundus, et närvisüsteem on puhanud ja tahab joosta. Samas oli pulss tavapärasest kõrgem, mis näitab seda, et kardiovõimekus on ilmselt kukkunud. Halva uudisena tundsin jooksul oma paremat kanni ja tagareit. Ei ole see tüütus kuhugile kadunud. Lisaks hakkas lõuna kanti kõht valutama. Kuna olime reisil väga aktiivsed, siis suure pasta, pitsa ja gelatosöömise tagajärjel on lisandunud vaid üks kilogramm (ilmselt pekki). Teine litakas oli see, et kõht hakkas valutama. Jälle see stressihaigus. Midagi pole teha, aga lennupäevadel on mul alati korralik reisistress ja ilmselt siis nüüd jõudis see kohale. Mina ei tea, miks see stress tuleb. Lennukiga lendamist ma otseselt ei karda, aga lihtsalt nii on ja midagi teha selle vastu ei oska.
Arengu mõttes on viimased kolm nädalad pigem taandareng, aga eks neid perioode on ka elus vaja. Eks näeb, mis saab. Jätkuvalt hellitan lootust, et olen augusti lõpus võimeline 5km peal isiklikku jooksma ning samuti loodan Tallinna maratoniga hakkama saada. Eks tervis otsustab, mina omaltpoolt proovin oma otsustega maksimaalselt positiivsetele tulemustele kaasa aidata.
tüüpiline hotellilähedane vaade Umbrias
jah, elektrikas, sest meil ei olnud mingit soovi sõita 5km pikka tõusu
33 kraadi sees tavarattaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar