neljapäev, 20. august 2026
Janari jooksukool edasised plaanid.
neljapäev, 13. august 2026
Vingeim eales - Balti meistrivõistluste esikolmikus
Võistlusele eelnevad paar nädalat olid üsna vastupidised sellele, missugused nad olema peaks. Lasin asja teadlikult lappama. Lappama lasin seoses oma frustratsiooniga kehakaalu üle (ühel hommikul avastasin, et kaalun 80 kilo). AI-le andsin küll igasugu pilte ja mõõtmeid ning ta arvas, et olen päris lihaseline ning rasvaprotsent on vaid 13-14. Sellegipoolest mõtlesin, et pean kogu seda massi kaasa vedama. No nii palju ma ennast kokku võtsin, et tõmbasin võistlusteks ennast tagasi 78 peale. Teine ja peamine oli see jätkuv frustratsioon tagareite üle ning seetõttu ma lausa nautisin muu spordi tegemist, mis mu jalgu valutama ei pannud. Viimasel kolmel nädalal jooksin väga vähe - kindlalt alla 5 km nädalas. See-eest mängisin pea iga päev 2-4 tundi rannavõrkpalli. Iga hommikut alustasin longates ja valutava õlaga, kuid õhtuks oli jälle seis selline, et ajasin pundi uuesti kokku. Ei aidanud sellele kaasa ka superilmad ning poiste soov mängida. Sugulasi peab ju aitama.
Mõtlesin, et savi - lähen käin võistlustel ära, niikuinii sealt midagi ei tule, saan mingi arusaama ja kogemusel. Lisaks olen toeks oma treenitavatele.
Esimene purakas oli 100 meetrit. Reaktsioon koos esimeste sammudega oli 4, kogu ülejäänud draiv uimane käkerdamine ning 30 meetri juures olin esimesest kahest mehest juba mitu meetrit maas. Lauri küll karjus enne lõppu et ma sammu ei venitaks. Ei mäleta, kas ma reageerisin või mitte aga neljandalt mehelt libisesin viimase 30 meetriga eest ning videost tundub, et lähenesin veidi esimestelegi. Aeg pettumustvalmistav 13.31. Sellegipoolest andis ta kahe jooksu peale Baltikumi arvestuses kuuenda ning Eesti arvestuses pronksmedali - esimene tiitlivõistluste medal elus teenitud, mis sellest, et tundsin, et üsna teenimatult teenitud.
Peaproov tuli kolm ja pool tundi hiljem. Vahepeal käisin kuskil pargis Crossainti ja Cappucinot nosimas. Viskasin pilgu ka stardiprotokollile peale. Olin paigutatud kolmandale rajale, olulise asjana märkasin, et Heiki Pruul (mees, kellele kaotasin siseestikate 100s meetris) stardib minu kõrval neljandal rajal. Lauri Tanner kuskil väljaspool, ehk õnneks tema, kui teoreetiliselt kiireima mehega peaks mul igasugu interaktsioon puuduma. Teisi ei tundnud.
400 meetril, kus on stardi sujuvus olulisem, kui esimeste sammude plahvatus, kasutan konservatiivsemat pakkude asetust, kui näiteks 100 ja 200 meetri puhul. Mõlemad pakud on aste laugemad (esimene ja teine asetus teise ja kolmanda asemel) ning joonest kuskil 10 cm kaugemal võrreldes maksimaalsprindiga, mil tunnen, et olen kohe-kohe üle joone kukkumas.
Start oli normaalne ning olin võtnud omale kindla eesmärgi mitte püüda Pruuliga vahet esimeses kurvis tasa joosta. Proovisin lõdvestuda nii palju kui sain ning liikusin gramm-grammi haaval talle lähemale. Tagakurvi sisenedes oli meie vahe umbes kaks meetrit. Minust rada sissepoole oli veel lätlane umbes 4-meetrise vahega, ehk olime kolmekesi üsna võrdses seisus, aga nüüd hakkas võistluse raske osa.
Ega ma sealt muud väga ei mäleta peale selle, et oli tõsine pingutamine ja proovisin kurvi teist poolt vajutada. Sellest sain aru, et kui kurvist välja tulime oli Lauri kuskil ees püüdmatus kauguses, mina teisel kohal ja vähemalt 1-2 konkurenti päris lähedal. Kuna jalad tahtsid hakata vaikselt lukku minema, siis proovisin keskenduda kadentsi tõstmisele veidi lühema sammuga. Finišis oli hea tunne, et ära kestsin ning tundus, et vähemalt sama rõõmus oli Lauri oma esimese ning minu teise koha üle. Embasime, andsime teistele patsu ning jäin aega ootama. Tõepoolest, kui ta lõpuks tuli, sain aru, et olin võtnud võistlusest maksimumi ning täitnud oma kauaaegse unistuse joosta 400 meetrit alla minuti. See ei olnud mitte 59.98, vaid koguni 58.95 - paremat poleks osanud tol päeval tahta. M45 nii avatud Baltikumi, kui eestikate medalid vajasid aega, mis alla minuti. Minu hõbemedalid olid sellel võistlusel kenasti välja teenitud.
58.95 oli parem, kui oleksin osanud unistada. Enamusele kogu aasta treeningust oli jätnud pitseri hamstringi lihaste kõõluste krooniline vigastus, mis lubas mul reaalselt joosta kordades vähem, kui ma olin harjunud. Tagantjärele mõeldes oleksin võinud 2025 jooksu mõneks ajaks nurka visata ja ainult oma vigastustega tegeleda. Joosta poole aasta jooksul vaid 5-10 km nädalas ning viia oma 400m rekord kahe katsega 1:02.40-lt 58.95-le. Tegelikult ma seda distantsi otseselt ei treeninudki.
Teiseks väga suureks võiduks olid minu treenitavate saavutused. Koos medalisaagiga kõikidel võistelnud põhiliikmetel 1-2 isiklikku rekordit. Olla veteranide vanuses tasemel ja järjepidevalt rekordeid parandada näitab, et meie klubis tehakse asju õigesti.
Link jooksu videole: https://www.youtube.com/watch?v=CBL-avhnb0g
kolmapäev, 5. august 2026
Parimate saavutuste nimekiri
Vahelduseks tore teha järjekordne kokkuvõte, kus ma proovin meenutada, et mida ma siis olen suutnud oma 13 spordiaasta jooksul saavutada. Alustasin tõsisema individuaalspordiga alles 33 aastasena (aastal 2013). Tore on näha, et poodiumikohad hakkasid tõsisemalt tulema alles peale 6 aastat tõsist sportimist ning samuti on ka mitmed rekordid tehtud just 40+ vanuses. Sisendab ehk lootust inimestesse, kes pole enam esimeses nooruses.