TSVK 100 ja 200
Mõned asjad on tulnud liiga ruttu ja liiga kergelt. Tegemist on küll vanemate meestega, kui Eesti mõttes oma vanuse täielike tippudega (kõikidel ehtivad vanuseklasside Eesti rekordid). Numbreid vaadates poleks ma osanud uskuda, et kui mind pannakse esimest korda järgmiste meestega joonele, siis suudan neid edestada. Jutt käib kahesaja meetri jooksust ning Valeri Zhumadilovist (jaanuar), Ülo Randarust (märts) ja nüüd viimati Andrus Mutlist (juuni).
TSVK võistlus isiklikus mõttes Kohilas ei läinud superhästi. Tulin teisipäeval Hollandist Ye (Kanye West) kontserdilt. Kolm tundi und, varane lennureis peale kontserdiõhtut ning samal õhtul vaevaga kangutatud staadionitrenn niikuinii ootusi suurelt ei tõstnud. Kuna HRV oli juba pikemat aega tuksis, siis puhkasin paar päeva. 100m jooksus sain esimest korda laseriga mõõdetud numbri (13.16) ning 200 meetris 15 sajandikku isiklikule rekordile allajäänud tulemuse. Kuna võistlustingimused olid head, siis jäi veidi kripeldama. 200m jooksus tuli endast kiiremate meestega rinda pista ning seetõttu ma midagi üle viimase koha ei lootnud, kuid Andrus Mutli edestamine distantsil oli maasikas. Tõsiselt heameelt tegid klubikaaslase Eliise korralikud isiklikud rekordid nii 100 kui ka 1500 meetri jooksus.
gängiga Kohilas (vasakult Pille, Riho, Eliise, Lauri, Janar ja Salome)
siin on fookust, Mutlist möödumise hetk
Kuidas see vabamalt võtmine käibki?
Suve tuleb ikka nautida ka ning teha suviseid tegevusi. Ega see nüüd päris YOLO pole, et söön ja joon mida tahan ja trenni teen, millal tahan. Otsustasin, et sellel hooajal ei ole ma nii hirmsasti jooksu tulemustele orienteeritud. Peamine eesmärk on üldiselt areneda ja jalad terveks saada. Võin ju läbi valu pressida, nii et tuld lööb silmist ja viinme päev on ukse ees, kuid mingeid M50 Eesti rekordeid sellisel juhul kindlasti ei sünniks. Muide vahepeal juhtus see, et Eesti M50 800m rekord viidi Tobrelutsi poolt tänase seisuga kättesaamatu alla kahe minuti piiri. Tänase seisuga oleks realistlikum juba 200 ja 400 püüdma minna. Ühesõnaga treenin nii, et mul on kindlalt paigas mõned ankrud, milleks on 2-3 kvaliteetset jooksutrenni või -võistlust. Sealt edasi on juba vabam, aga minimaalselt peab olema 2 jõutrenni. Jõutrennid on nüüd vähem jooksuspetsiifilised, kuna vähemalt heade ilmade tõttu liikusin välijõusaali ja hakkasin rohkem nn. "streetworkoutiga" tegelema ja loodetavasti õpin suve jooksul 1-2 uut trikki. Lisaks olen väga painlik igasugu võrkpalli ja rannatennise initsiatiividele, sest head ilma ja superväljakut tuleb maksimaalselt kasutada. Pealegi on see peale jõusaalitreeningute võimalus teha asju koos oma pojaga.
Kiili rattakross
Vinge võistlus kohalikul metsarajal. Mulle väga meeldis rajakorraldus, kus singlid vaheldusid laugema sõiduga laastul või murul (ei pidanud kogu aja juurikate otsas rappuma). Ilm oli sombune ning rada vihmast märg, mis mulle isegi sobis, kuna sadulaposti probleemide tõttu olin pidanud võtma raskema, kui siiski keerulistes tingimustes kergemini juhitava ratta.
Tulemus oli selline, et ega ma paremat ei väärinudki. Kolmandat korda olin aasta jooksul rattaga maastikul ning 6 km eraldistardis sõitsin välja kokkuvõttes kümnenda, kuid vanuseklassis (M40-50) alles kuuenda koha. Igas muus vanusegrupis oleksin olnud poodiumil. 17.2 km /h keskmist raskel rajal jäi vaid 15% alla parimatele. Regulaarse treenimisega oleksin võinud kindlasti poodiumil olla, kuid asjalood on nagu nad on ja valikuid peab tegema. Iseenesest super võistlus ja nautisin pea igat hetke.
Vaela küla jooks 4.7 km.
Tavaolukorras poleks seda teinud, aga kuna Marko oli korraldaja, siis võtsin omale kohustuse kohalikku spordielu ja klubijooksjaid oma osalusega toetada. Ma ei tea, kas Riho oli antud otsuse üle õnnelik. Loodan, et oli. Klubijooksjaid oli vähem, kui oleks võinud olla, aga eks kesksuvised tegemised võtavad oma. Minu grupis on ikkagi pigem elukogenud inimesed kellel ametid, pered ja muud hobid.
Kuna olin oma jalgade tervise ja aeroobse võime osas väga skeptiline, siis ei läinud ka mitte midagi otseselt püüdma. Veel oli rada sel aastal erakordselt raske oma enam kui kahe kilomeetripikkuse värske puiduhakkelõiguga, kus tuli joosta nagu soos ja tempo kukkus meeletult.
Teadsin, et Raido Raspel on pikal maal must tänavu oluliselt parem, siis võtsin omale sihiks maksimaalselt teine koht koju tuua, ehk haakisin ennast teise veteranjooksja taha. Enne kolmandat kilomeetrt lasti mind grupi ette tööd tegema, mis sobis mulle ideaalselt, sest sain dikteerida täpselt sobivat tempot. Teades oma kiirust, siis M40+ pikamaajooksus kiirema lõpuga mehi eriti pole ja kui on, siis neid tean nägupidi.
Kuigi jooks oli väsitav, siis väga kannatama ei pidanud ning Rihoga tõime finišikiiruse toel sujuvalt poodiumi teise ja kolmanda astme koju. Teistel klubilistel Salomel lühikese distantsi hõbe ning Triinul pika distantsi kuld. Ehk võtsin maksimaalse, mis sellest olukorrast võtta sai.
parim kink mulle pikamaajooksus on lasta mul endal grupi ees sobivat tempot kerida.
Kahjuks on Hummal selle ära kräkkinud
seda meest Euroopas väga lavale ei lasta. Kunsti nautimiseks peab
vaeva nägema
