Nullpunktist üles

 Nullpunktis - kuidas ma 800 meetri jooksus revanši võtsin

Arvutasin välja, et 15. juulil jääb mul aasta tähtsaima võistluseni (Suvemängud) täpselt kuu aega. Kuna vorm on olnud viimasel ajal ligadi-logadi, siis otsustasin, et see on mu nullpunkt, ehk kõige madalam punkt, kust ma nüüd täpselt kuu ajaga ennast maksimaalselt üles ehitan. Tegelikult ehitan vaid kolm nädalat, sest juba kaheksandal Augustil on Eesti meistrivõistlused veteranide kergejõustikus.

Võistlusele saabusin seekord otse igaastasest meeste laagrist. Arvestades kolme suhteliselt kehvasti magatud ööd, rummi, džinni, viskit, õlut ning meeletut lihaõgimist ei saa öelda, et ma just suure entusiasmiga starti asusin. Loomulikult ei puudunud meeste laagrist ka oma 10 tundi intensiivset võrkpallimängu ning isegi jooksmas käisin suure kuumuse, pohmelli ja täis kõhuga (ei olnud mugav). Otsustasin joosta eelkõige sellepärast, et oma nullpunkt täpselt paika saada (tahtsin teada kui halb on halb), sõpradele võistlusel seltsiks olla ning anda kehale korralik šokk - nüüd hakkame alles treenima.

Juhtus nii, et oma 9 mehe jooksus olin ma 2:17 prognoosiga esimese asetusega. Samas neid, kes mulle nädal tagasi mütsi kilomeetrijooksus pähe tõmbasid oli stardis koguni neli tükki. Natuke koperdamist, käsi seljale ja võtsin sisse siserajal kolmanda positsiooni. Esimese ringi läbisime mitte paljulubava 69 sekundiga. Minu ees olid Erkki Hummal ja Reigo Roasto. Polnud mugav ja hirmus isu oli rajalt maha astuda, kuid kannatasin edasi. Energiat, et seekord kuskil tagasirgel käiku teha ei olnud. Viimasest kurvist välja tulles läks sprindiks. Nagu kilomeetri jooksus lendas kuskilt tagant välja Tauno Hang. Proovisin Reigo ja Erkki vahelt läbi pugeda, aga ei mahtunud. Pidin korraks pidurdama ja siis kaare võtma. Kõikidel oli raske, aga siin suutsin oma tugevama sprindiettevalmistuse maksma panna ning lendasin pika sammuga esimeseks. Taunost mööda veel finišikastis. Saab ka nii võita, et sprindin alles viimasel sirgel - esmakordne kogemus. Kops oli korralikult koos, kuid 2:18.37 oli sellises seisus täitsa okei tulemus. Sain vähemalt oma viimase võistluse totaalse hävingu rehabiliteeritud. Esimest ja võib olla ka viimast korda jooksin sellel distantsil kaks võrdset ringi.

Ülipõnev lõpp, mis jäi seekord kahjuks filmimata. Ilmselt ootsin mingit fiaskot, aga läks vastupidi. 

see foto on tehtud küll nädal varem enne 1000m starti, aga siin ilusti olemas kõik need 4

 tugevat onu, kellelt nädal hiljem sain 800m peal revanši. Kõige vasakul on Tauno Hang

ja Reigo Roasto, kaks suuremat esiplaanil vasakult Marek Tõnismäe ja Erkki Hummal.

TSVK sprint seekord ei õnnestunud

Osalejaid oli vähe ning vaatamata sellele, et kuskilt ei olnud kange või valus ei tulnud seekord mitte mingit pauku. 200m jooksin ajaga 27:43 - aasta halvim. Ilmselt oli süüdi kas eelmise päeva liiga punnitatud sprinditrenn või siis see, et polnud lõpusirgel konkurenti, kelle vastu viimane välja panna. Jooksin Kaido Heeroga kahekesi, kuid ta läks juba alguses piisava vahega ette.

klubilised juuni sprindivõistlustel, vasakult Kris-Teven, Janar

Eliise ja Lauri.

Nüüd on jäänud veel mõned nädalad treenida. Otsustasin, et staadionil keskendume seekord vormi forsseerimise asemel puhtalt kvaliteedile ja kiirusele. Ehk plaan on teha mitte väga pikki intervalle andes kehale nende vahel piisava puhkuse. Ülikõrget laktaati oleme viimastel kuudel surunud päris palju, nüüd oleks vaja samm saada teravaks, kergeks ja lõdvaks.

Janar! Mis asja sa nüüd omast arust teed

 Käisin jälle Kohilas võistlemas. Distantsiks 1000m. Aeg alla kolme minuti kripeldas juba ammu. Usun, et jaanuaris oleksin selle puusalt ära lasknud. Siis oli süsteem, oli jooks, ratas ja sihipärane jõutreening. Pühapäeval jooksin 7 km, tagareied valutasid pea terve maa. Ma ei tea, miks ma mõtlesin, et 1000m jaoks peaks mõne jooksukilomeetri alla saama. Jalad ei andnud ka järgmistel päevadel rahu, lisaks kehvem enesetunne. Nagu oleks mingi viirus, aga palavikku pole. Lihtsalt käin kogu aeg pissil ja kõht pidevalt lahti. No vahet pole, jooksin ju alles kehva tunde pealt 800m ajaga 2:17 - no see 3 minutit peaks ju iisi olema?

Oma jooksus olin ennast üles andnud kiireima (2:58) ajaga, ehk läksin starti kindlate võidumõtetega. Planeerisin ennast jooksma umbes kahesaja meetri kaupa 35 sekundiga. Muidugi eeldasin, et ei pea isegi gruppi vedama. Keegi kiirem ikka ette läheb. Millegipärast kogu see seltskond mõtles sama, mis mina. Las keegi teine teeb tempot ja siis lõpus vaatame. Algul olin üksi ees, siis oli üks väike poiss, kes kiirendas nii ebaühtlaselt et lasin ta eest ära. Peale 200 meetrit olime jälle koos ja pidin tast kurvis mööda minema - vennike kukkus täitsa ära. Natuke sain seda gruppi lohistatud, kuni tuli kuskil 350 pealt Hummal, kes vaatas, et tema enam rohkem jokutada ei taha - õigesti tegi. Kuigi mul oli omast arust ilgelt mugav tempo, siis sain aru, et kui ma nüüd kohe Hummali kiirenduse vastu võtan olen enne finišit täiesti lukus, ehk loivasin edasi. Nii loivates läks veel paar meest mööda. Kui ma veel 300 meetrit enne finišit mütlesin, et kerin ennast nüüd vaikselt uuesti etteotsa, siis 200 enne lõppu hakkasin grimasse tegema ja õlgu kehitama. Ma ei saanud aru, mis minu kehaga toimub. Igasugune koostöö keha ja aju vahel puudub - kops, jalad, närvisüsteem: mitte miski ei toimi normaalselt.

Nii ma siis üle finišijoone rullisin ajaga 3:12... Arvestades võitja Hummali aega 3:05 oleks ma pidanud vähemalt oma jooksu tuimalt kotti panema. Isegi palju kehvema tasemega olen korduvalt 3:03 jooksnud.

Mis on vaesti? Ma nüüd tegelt ei tea, aga hakkan oletama.

Ma pean jooksuvõimet teritama, aga reaalselt sunnin keha õppima rannatennist, võrkpalli, muscle-uppi. No kuskohast see paganama ressurss jooksu tulema peaks, kui ma panen kõik mingite muude asjade peale huugama?

Ma arvan, et nii lihtne see asi ongi.

Viimased neli nädalat enne tähtsaid võistlusi saavad olema väga süsteemsed - ma ei kurna ennast liigselt võistluste mõttes ebaoluliste teemadega. Muscle-up las ootab sügist.

Võtame vabamalt ja naudime suve

TSVK 100 ja 200

 Mõned asjad on tulnud liiga ruttu ja liiga kergelt. Tegemist on küll vanemate meestega, kui Eesti mõttes oma vanuse täielike tippudega (kõikidel ehtivad vanuseklasside Eesti rekordid). Numbreid vaadates poleks ma osanud uskuda, et kui mind pannakse esimest korda järgmiste meestega joonele, siis suudan neid edestada. Jutt käib kahesaja meetri jooksust ning Valeri Zhumadilovist (jaanuar), Ülo Randarust (märts) ja nüüd viimati Andrus Mutlist (juuni).

TSVK võistlus isiklikus mõttes Kohilas ei läinud superhästi. Tulin teisipäeval Hollandist Ye (Kanye West) kontserdilt. Kolm tundi und, varane lennureis peale kontserdiõhtut ning samal õhtul vaevaga kangutatud staadionitrenn niikuinii ootusi suurelt ei tõstnud. Kuna HRV oli juba pikemat aega tuksis, siis puhkasin paar päeva. 100m jooksus sain esimest korda laseriga mõõdetud numbri (13.16) ning 200 meetris 15 sajandikku isiklikule rekordile allajäänud tulemuse. Kuna võistlustingimused olid head, siis jäi veidi kripeldama. 200m jooksus tuli endast kiiremate meestega rinda pista ning seetõttu ma midagi üle viimase koha ei lootnud, kuid Andrus Mutli edestamine distantsil oli maasikas. Tõsiselt heameelt tegid klubikaaslase Eliise korralikud isiklikud rekordid nii 100 kui ka 1500 meetri jooksus.

gängiga Kohilas (vasakult Pille, Riho, Eliise, Lauri, Janar ja Salome)

siin on fookust, Mutlist möödumise hetk

Kuidas see vabamalt võtmine käibki?

Suve tuleb ikka nautida ka ning teha suviseid tegevusi. Ega see nüüd päris YOLO pole, et söön ja joon mida tahan ja trenni teen, millal tahan. Otsustasin, et sellel hooajal ei ole ma nii hirmsasti jooksu tulemustele orienteeritud. Peamine eesmärk on üldiselt areneda ja jalad terveks saada. Võin ju läbi valu pressida, nii et tuld lööb silmist ja viinme päev on ukse ees, kuid mingeid M50 Eesti rekordeid sellisel juhul kindlasti ei sünniks. Muide vahepeal juhtus see, et Eesti M50 800m rekord viidi Tobrelutsi poolt tänase seisuga kättesaamatu alla kahe minuti piiri. Tänase seisuga oleks realistlikum juba 200 ja 400 püüdma minna. Ühesõnaga treenin nii, et mul on kindlalt paigas mõned ankrud, milleks on 2-3 kvaliteetset jooksutrenni või -võistlust. Sealt edasi on juba vabam, aga minimaalselt peab olema 2 jõutrenni. Jõutrennid on nüüd vähem jooksuspetsiifilised, kuna vähemalt heade ilmade tõttu liikusin välijõusaali ja hakkasin rohkem nn. "streetworkoutiga" tegelema ja loodetavasti õpin suve jooksul 1-2 uut trikki. Lisaks olen väga painlik igasugu võrkpalli ja rannatennise initsiatiividele, sest head ilma ja superväljakut tuleb maksimaalselt kasutada. Pealegi on see peale jõusaalitreeningute võimalus teha asju koos oma pojaga.

Kiili rattakross

Vinge võistlus kohalikul metsarajal. Mulle väga meeldis rajakorraldus, kus singlid vaheldusid laugema sõiduga laastul või murul (ei pidanud kogu aja juurikate otsas rappuma). Ilm oli sombune ning rada vihmast märg, mis mulle isegi sobis, kuna sadulaposti probleemide tõttu olin pidanud võtma raskema, kui siiski keerulistes tingimustes kergemini juhitava ratta.

Tulemus oli selline, et ega ma paremat ei väärinudki. Kolmandat korda olin aasta jooksul rattaga maastikul ning 6 km eraldistardis sõitsin välja kokkuvõttes kümnenda, kuid vanuseklassis (M40-50) alles kuuenda koha. Igas muus vanusegrupis oleksin olnud poodiumil. 17.2 km /h keskmist raskel rajal jäi vaid 15% alla parimatele. Regulaarse treenimisega oleksin võinud kindlasti poodiumil olla, kuid asjalood on nagu nad on ja valikuid peab tegema. Iseenesest super võistlus ja nautisin pea igat hetke.

Vaela küla jooks 4.7 km.

Tavaolukorras poleks seda teinud, aga kuna Marko oli korraldaja, siis võtsin omale kohustuse kohalikku spordielu ja klubijooksjaid oma osalusega toetada. Ma ei tea, kas Riho oli antud otsuse üle õnnelik. Loodan, et oli. Klubijooksjaid oli vähem, kui oleks võinud olla, aga eks kesksuvised tegemised võtavad oma. Minu grupis on ikkagi pigem elukogenud inimesed kellel ametid, pered ja muud hobid.

Kuna olin oma jalgade tervise ja aeroobse võime osas väga skeptiline, siis ei läinud ka mitte midagi otseselt püüdma. Veel oli rada sel aastal erakordselt raske oma enam kui kahe kilomeetripikkuse värske puiduhakkelõiguga, kus tuli joosta nagu soos ja tempo kukkus meeletult.

Teadsin, et Raido Raspel on pikal maal must tänavu oluliselt parem, siis võtsin omale sihiks maksimaalselt teine koht koju tuua, ehk haakisin ennast teise veteranjooksja taha. Enne kolmandat kilomeetrt lasti mind grupi ette tööd tegema, mis sobis mulle ideaalselt, sest sain dikteerida täpselt sobivat tempot. Teades oma kiirust, siis M40+ pikamaajooksus kiirema lõpuga mehi eriti pole ja kui on, siis neid tean nägupidi.

Kuigi jooks oli väsitav, siis väga kannatama ei pidanud ning Rihoga tõime finišikiiruse toel sujuvalt poodiumi teise ja kolmanda astme koju. Teistel klubilistel Salomel lühikese distantsi hõbe ning Triinul pika distantsi kuld. Ehk võtsin maksimaalse, mis sellest olukorrast võtta sai.

parim kink mulle pikamaajooksus on lasta mul endal grupi ees sobivat tempot kerida. 

Kahjuks on Hummal selle ära kräkkinud

seda meest Euroopas väga lavale ei lasta. Kunsti nautimiseks peab

vaeva nägema