Võrreldes varasemate aastatega sain õue võistlema alles päris hilja. Jätsin vahele sinilillejooksu, kohalikud ravajooksud, Kohila 3000m jne. Esimeseks proovikiviks valisin Kohila staadionisarja 800 meetrit. Eks ma läksin sinna võistlusele väga suure ebakindlusega. Samas oli ka natuke "perversset" uudishimu teada saada, kuidas nii väikese nädalakilometraažiga üldse võistelda annab.
Tegelikult oli Erkil õigus, kes väitis, et ma teen väga palju trenni. Teen küll, aga lihtsalt ei jookse eriti kilomeetreid ja kui jooksen, siis korraga vähe, aga vähemalt kiiresti. Aprillis jooksin kokku 72 km, Mais siiani 50 km. Selle eest sõidan rattaga (vahepeal kohalikul maastikuringil aja peale või võistlen Rouvys) ja tõstan jõusaalis raskusi. Ka staadionil tegelen väga palju tehnika, hüpete jpm-ga. Ehk teen hulgaliselt musta tööd, mis peaks jooksu toetama.
Ilm oli super. Kui õhtul soojendusjooksu alustasime puhus jäine tuul. Järsku aga lajatas päikese välja ja ka tuul pani vehkat. Sellise leitsaku lõi üles, et pidin juba rahulike liikumisharjutuste ajal ennas maikaväele võtma. Vähemalt ei tohiks täna see küll takistuseks olla, et lihaseid soojaks ei saa.
Kokku oli kuus jooksu. Minu oma koosnes üheksast mehest. Peaaegu kõik vanad tuttavad näod. Kui mõni eriti kõva erand (Tanner ja Taur) välja jätta, siis puhas kuld - Eesti m40 ja 50 veteranide paremik. Mehed, kes 10+ aastat hingega teinud ja võistelnud. Stardipaugu järel olin natuke ebalev, sest mingit plaani mul otseselt polnud. Suurel staadionil ei ole stardijärgne positsioonimäng oluline, saab vabalt mööduda ka kurvides. Istutasin ennast vaikselt seitsmendaks. Mõtlesin, ega nad seal liiga aeglaselt niikuinii ei alusta ja vajadusel on ruumi veits reageerida. Eks ta natuke harjumatu oli esimese ringi lõpus, sest sihtisin veidi kõrgemat kohta, kuid kui ma reaalselt nägin, et esijooksja on vaid 10 metrit eespool, siis on ju kõik kontrollitav. Kuna tasemed olid väga võrdsed, siis joosti nagu olümpial, esimene ring kõik see mees ühes pundis (va üks, kes vigastuse tõttu kuskil 200 meetri peal rajalt maha astus). Hoidsin sama positsiooni, minu ees Raspel, Hummal ja Kivi ning nende ees paar noorukit.
Kuskil 500 meetri peal hakkab reaalsus lajatama ning distantsi jõhkruse eripärad jõuavad grupile teravalt kohale. 800 meetri võistlustel on kõikidel ainult üks otsus, üks käik - kui see valesti teha, siis uut võimalust ei anta. Tagasirge lõpus hakkasin sujuvalt tempot suruma ning tõusin neljandaks. Kuna tundus, et minu jooksus praeguses seisus kolmandast kohast paremat positsiooni püüda ei anna, siis kolmandast mehest möödumise jätsin tagakurvi lõppu. Eks ta jube oli ja viimased 80 meetrit tuli võidelda hirmus suure laktaadiga ning juba hakkasin vaikselt kahetsema. Aga ei, teised olid samamoodi hädas ning oma jooksust tulin välja parimaga, mida sellel hetkel ilmselt võtta andis. 1:17.30 oli praegust olukorda arvestades täitsa asjalik - elu teisena hea tulemus ju. Polegi kunagi sellel distantsil mõlemat ringi nii võrdsete aegadega lipanud.
Uuesti saab proovida 15 juuli kanti. Niikaua tuleb kõvasti trenni teha ning 2:15 alistamiseks tuleks järgmisel korral julgemalt peale minna ja loota veelgi paremat.
