Dr. Novitski Jooksuhaigla talv 2026/27

 Tahtsin kirjutada klubilistele talviseid trenne rohkem lahti ning kuna FB's on see ruum piiratud ning artiklitel võib-olla komme kaduma minna, siis otsustasin selleks kasutada oma blogiruumi. 14 aastat ning siiani on kõik veel ilusti alles.

Sprinditalv

Järgmist 6-7 kuud võib tõesti hakata sprinditalveks kutsuma. Liigume täielikult üle sprinditreeningutele. Standardprogrammiga saab ajad paremaks distantsidel 60 - 800 meetrit. 800 tuleb 400 vastupidavuse pealt. Trenn ei ole küll 800-spetsiifiline, kuid 400 vorm võib sellele kaasa aidata. Esialgu keskendume rohkem startidele ja lühematele juppidele. Oleme sisetrennides teinud näiteks 4 x 20m pakkudelt pluss 3 x 150 in-out või 3 x 40 kelguga ning juba on mitmeid isiklikke rekordeid purustatud (vahetus muuhulgas naiste liider). Lähiajal hakkame tegema ka lühikesi lõike maksimaalkiirusega. Hooaja jooksul pikendame vähehaaval kiiresti joostud distantse. Esialgu käib kõige juurde väga palju tehnika, plüomeetria ja jõuharjutusi.

Sprindile keskenduma innustas mind klubi suur medalisaak Eesti meistrivõistlustel (9) pärast eksperimentaalset segatalve (sprint ja pikk maa segamini). Lihtsalt enamik medaleid kukkus meile sprindidistantsidelt, mitte pikalt maalt. See näitas mulle kätte tegeliku suuna, kuhu peame edasi minema.

Kaugushüpe

Kaugushüpe on soovijatele programmis sees ning ideaalselt sprindiga kombineeritav. Kui hüppekast on meie trenni keskel vaba, siis asendan osa sprindijooksust soovijatel hüppeharjutustega (teised jooksevad). Kellel soov, tasub alati sisehalli hüppamiseks sobivad jalanõud kaasa võtta. Kui ei ole spetsiaalset hüppenaelikut, siis sobib pikamaajooksu naelik (mitte integreeritud naeltega ja sprindinaelik on samuti keelatud) või kõvema tallaga jooksutoss (Alphafly sugustega paluks mitte).

Mis saab pikamaajooksjatest?

Põhiprogramm on küll sprint, kuid see ei tähenda, et meiega koos ei saa pikamaatrenni teha. Jõu ja tehnikaharjutused toimivad mõlematel samamoodi. Mul on alati trennis kaasas programm pikamaajooksjatele. Kui on soovi ja viitsimust mõnikord üksinda 1000 või 800 meetri intervalle laduda samal ajal kui teised rõõmsalt maksimaalkiirusega lühikesi juppe jooksevad, siis võite julgelt trennis edasi käia.

Aga mulle meeldivad külajooksud

Jah, külajooksud kipuvad olema lõbusad 3-5 kilomeetrised sutsakad tavapärasemast rahulikumas keskkonnas ja konkurentsis, kus on võimalik medaleid ja karikaid võita inimestel, kellel mujal tase seda ei võimaldaks. Mulle muide meeldivad need ka väga. Kui teha maikuuni tugevat sprinti, siis on täitsa võimalik teha sobivaid muutusi treeningplaanis nii, et külajooksud tuleksid korralikult välja ja sprindikiirust ei kaotaks. Sprindikiirus on täitsa säilitatav ühe tugeva sprinditrenniga nädlas ja muul ajal võib rohkem aeroobsele keskenduda. Oluline, et mõne külajooksu asemel ei kukuks kõiki Harjumaal toimuvaid pikamaavõistlusi läbi jooksma. Võimalik on esineda külajooksudel päris hästi ja ka mõni medal võita sprindikiirust kaotamata, kuigi Hummalile vist päris ära ei teeks.

Hans-Kristjan - hõbedane raudpoiss

 Üle 10 aasta tagasi mainisin mõnel korral oma väikeseid sugulasi: Tristanit, Marlonit ja Hans-Kristjanit. Korraldasin neile mudilastele pisikesi duatloni ja triatloni võistluseid kogupikkusega tugevalt alla kilomeetri. Oli nii naeru kui ka nuttu, aga kõigile oli see vahva seiklus. Ehedalt on meeles, kuidas Tristan hooga võrkaeda sisse sõitis või kuidas Marlon ja Tristan korraga metsatõusul siruli olid, kui väntamise jaks otsa sai. Meenub ka see, kuidas viiemeetrises plastikbasseinis 10 otsa ujumist triatloni esimese alana tehti.

Nüüd on poisid suured ning kõik on leidnud oma alad. Marlonist on saanud tõsine korvpallur, kellel ka laste Eesti meistrivõistluste kuld kapis, Tristan on läinud jõu- (juba napilt 15-aastaseks saanuna surus rinnalt 100 kg) ja taipoksiteed. Hansust sai vahepeal nuurteklassi tippujuja.

Hiljuti juunis küsis 18 aastaseks saanud Hans mult abi elu esimeseks poolraudmehevõistluseks valmistumisel. Minu triatlonifilosoofia on väga lihtne: kui inimene on triatlonis üsna algaja ning ei pea midagi spetsiifilist arendama, siis lasen ma tal enamik mune visata rattasõidu korvi. Miks just sinna? Esiteks juhul kui inimene ei maadle sellega, et kuidagi 1,9 km ära ujuda, siis ilmselt ei ole tal võimalik mõne kuuga eriti paremaks ujujaks saada. Eriti veel Hansu puhul, kes ujus näiteks Otepää triatlonil välja päeva parima aja. Teiseks kestab rattasõit kõige kauem ning loob väga olulise põhja sellele, missuguses seisus triatleet teise vahetusalasse saabub. Olen küllalt näinud tippjooksjaid triatlonil, kes on oma põhialaks nii kustunud, et vaevu suudavad finišisse komberdada. Siinkohal on veel väga oluline see, et rattasõidu asend saaks sportlase tagumiku ja selja jaoks võimalikult mugavaks. Jooksu puhul sellist asja ei eksisteeri. Kolmanda põhjusena tekitab suur jooksukoormus üsna suure riski vigastusteks, kuna triatlonitreeningutest on inimene juba nii väsinud, et koormusvigastused on kerged tulema. Parem joosta vähem, aga kvaliteeti.

Paningi siis Hansu sisuliselt pikalt ja tugevalt sõitma. Pikad sõidud kuni kolm tundi ning pooltel sõitudel olid sees intervallid planeeritud võistluspulsiga või kiiremini. Mida paremaks ratturiks ta saab, seda kergem on ka joosta - kardio areneb niikuinii. Panin ka teda tihti jooksma kohe peale rattasõitu, kuid kilometraaž oli väga piiratud. Kui rattal sõitis ta vahepeal üle 90 kilomeetri, siis rohkem kui 7 km peale ratast ma tal sõita ei lasknud ja üldse pikim jooks oli vist eraldiseisev 15 km. Tavalised jooksud otse rattalt olid 4-5 km tempodega, mis kiiremad, kui võistlusel plaanis. Ujumise kohta selgeid juhiseid ei andnud peale selle, et 2-3 korda nädalas võiks käia ja krooli ujuda.

Tasuks peale eduka lõpetamise Hans-Kristjanile Eesti Meistrivõistluste vanuseklassi (18-19) hõbemedal Poolraudmehe distantsil. Kuna nii noored tavaliselt nii pikki triatlone ei tee, siis osalejaid oli vaid 8, kuid edukas lõpetamine ise on juba üksinda kiitust väärt. Võitja jäi 40 sekundi kaugusele. Usun, et kui Hans oleks sõitnud eraldistardirattaga oleks võinud kogu aeg olla mõni minut kiirem ning kindlasti piisav kuldmedaliks. 2026 aasta kõigele vaatamata olnud minu jaoks vaieldamatult edukaim nii isiklike saavutuste kontekstis, kuid eriti just treenerina.

Hans kuskil 10 km ratta peal. Foto tase on nagu 2013 kui blogi tegema hakkasin.

veel õudsama kvaliteediga kuvatõmmis finišist, võite ette kujutada, et suudate

 tablool nime välja lugeda

Kuidas nimetatakse vigastatud jooksjat?

 Suvemängudega sai selleks korraks mu hooaeg läbi. Kuna hamstringid pole juba väga pikka aega lubanud pikemaid otsi teha, siis sügisjooksudele ja mujale mul kahjuks seekord asja pole. Otsustasin, et edaspidi võistlen ainult siis, kui olen vormis või päriselt väga tahan. Järgmisel päeval sõitsime Berliini kontserdile ning mõned päevad hiljem kui tagasi kodus olin hakkas mul magu valutama. Hea, et vähemalt kodus, mitte reisil, muidu oleksin poja jaoks elamuse ära rikkunud.Kulus veel paar päeva, ilmad läksid heaks ning siis tekkis võimalus massiga rannavõrkpallile uuesti peale lennata. Sellest mängust ei saa mul vist kunagi küllalt. Mängisime esimesel kahel päeval 3-4 tundi ning kolmandal viis tundi intensiivselt. Järgmisel hommikul veel sprinditrenn otsa. Õhtul nihverdasin ennast jälle võrguplatsile, kuid ei. Vasaku põlve kohalt siseküljelt oli nii valus, et ei suutnud normaalselt hüpata ega muidu järske liigutusi teha. Ei aitanud ka see, kui proovisin ennast soojaks teha. 10 minutit hiljem andsin alla ning liipasin koju.

Olin omale suure järsu koormuse tõusuga hankinud võrkpalluritele üsna tüüpilise nelipealihase kõõluse vigastuse. St mul arstlikku diagnoosi pole, kuid kuskil 90-95% kindlusega omale selle diagnoosi andsin. Milles vigastus täpselt seisneb ei tea, kuna sinna sisse ei näe. Nähtavat paistetust ega verevalumit pole, samuti pole ka struktuuuris mingit auku näha. Minu jaoks on peamine valu punkt, kui peeglist paremat põlve vaadata ning kujutada, et tegemist on 12-tunnise kella sihverplaadiga, siis asub see kella ühe juures. Täpselt enne seda kohta, kus kõõlus sukeldub põlvekedre alla, et sealt teekonda sääreluu suunas jätkata. Sealt kiirgab valu vahepeal ka mujale, aga sõrmega surudes on üks valu punkt väga konkreetne - kõõluse sisemine serv. Ilmselt on seal mingid pideva koormusega tekkinud struktuurikahjustused. Missugused täpselt ei tea, kuna ma juba kirjutasin, et ma ilma aparaadita sinna sisse ei näe. Ilmselt mitte väga suured.

Mis see mulle tähendab? Joosta ei saa ja hüpata ka ei saa (vähemalt mitte haige jalaga), isegi raskusega kükke ja väljaasteid ei saa teha. Marko küsis mult pealkirjas oleva küsimuse ja ma ei teadnud. Vastus: jalgrattur. Tõepoolest, rattaga saan sõita. Alguses on natuke valus, pärast enam pigem mitte ja järgmisel päeval ei ole ka valusam. Tundub, et rattasõit vähemalt ei ärrita kõõlust. Äkki isegi soodustab paranemist. Teen ka muid nõmedaid tüüpilisi harjutusi selle vigastusega nagu seinakükk (hetkeseisuga minuti korraga 3-5 korda päevas). Jõusaalis sain treenida päris mitmete harjutustega. Tundus, et näiteks jõutõmme, nordic glute-ham ja hip thrust olid isegi üsna mugavad, kuid järgmisel hommikul lonkasin korralikult. Arvan, et süüdlane võis olla soojendusharjutus. Tagurpidi kõndimine 15% kallakuga jooksulindil on super põlvede tugevdamise harjutus, kuid akuutse vigastusega ilmselt liiga karm. Teen homme testi, kas see harjutus välja jättes olukord paraneb või mitte. Muidu on vigastuse viies päev ja mingi sprint või hüppamine tunduvad praegu mägede taga. Loodan parimat ja kohaldun jooksvalt. Igal hommingul annan kõõluse valule hinnangu (nii öine kui ka hommikune) ning vastavalt sellele kohaldan treeningprogrammi. Kui asjalood lähevad hästi, siis järgmised katsetused oleks pikem rattasõit (poolteist tundi), rattaintervallid, väljaasteküki hoid, kergema kaaluga power snatch/clean ning kerge lühike sörk. Millal ma nendeni jõuan? Äkki mõneni paari päeva pärast, äkki läheb nädalaid või kuid. Täna küsiti mult, et millal jälle võistlen? Vastasin, et ei tea, hakkan planeerima kui terveks saan. Positiivsest küljest saavad mu tagareied nüüd lõpuks ometi väga põhjaliku taastusravi ilma, et ma neid isomeetriliste põrutustega retsin.

tõenäoliselt parim koola - ja ikka Berliinis

kas see on kõige kuulsam koht linnas?