40 km alla tunni ja siis uuesti

Tõepoolest, laupäeval Triathlon Estonial tiimi nimel paugutades õnnestus esimest korda rattal läbida 40 kilomeetrit alla tunni (kusagile 56 ja 57 minuti vahele) ning siis tegin ma seda sama asja uuesti. Väidetavat oli ujumise osa 1.9 km asemel pigem 2.1 kanti. Pireti korralik sooritus (36:13) tõi mulle vahetuse teise / kolmandana (ujujad olid paarisekundise vahega). Kuigi viimasel kümnel kilomeetril hakkas jõud raugema ja kiirus kukkus alla 40 km/h õnnestus siiski vahetus Akele üle anda turvalise 15 minutise edumaaga teiste ees. Ake tegi oma jooksu ning nii see juhtus: esimest korda õnnestus täiskasvanueas esikoht saavutada (küll meeskonnana) - ABB Spordiklubi on Triathlon Estonia poolpika distantsi võitja. Aitähh Ake ja Piret: ilma teieta poleks ma seda suutnud. Finišis oli näha, et igaüks meist andis rajal endast kõik. Keskmine kiirus Strava järgi 90 km distantsil 40.2 km/h. Ja tõesti, massaažitelgis lõi mul tagareie krampi. Ühe lolluse tegin ka. Ma ei tea mida ma mõtlesin kui 90km eraldistardile kolme joogipudeliga läksin, sest tegelikult kulus vaid üks ja pool ning kolmandat vedasin lihtsalt niisama rattaga kaasas. Kui koju jõudes ratast autolt maha tõstsin, torkasin järsku mingi terava asjaga omale valusalt küüne alla. Tagumisest rattakummist tõmbasin välja terava peenikese traadi, mis õnneks polnud sisekummini jõudnud. Muide järjekordselt polnud varukummi kaasas. Kuigi ostsin veel ühe sadulakoti, siis ka seda ei õnnestunud kuhugi normaalselt kinnitada. Mul on ISM Attack sadul, mis on toru peal viidud nii ette otsa kui võimalik.

paar fotosüüdistust toimunust

Nädal peale Otepää IM-i osalesin ka Rae Run Suvejooksul (6 km maastikku). Kuigi paar päeva varem testides oli rada väga kõva, siis möödunud äikesetorm oli ta kohati pehmeks ja libedaks teinud. Kuigi oleksin pidanud maastikutossu kasutama, siis seda ei teinud. Esimene kilomeeter möödus grupis 3:30 tuuris, sealt edasi liikusime 3:45 tempos ning järsku kolmanda kilomeetri alguses olid mul jalad täiesti tühjad. Võimalik, et süüdi oli veel võistlusväsimus või oli põhjus hoopis liiga kiires alguses. Maastikujooksud mulle üldiselt ei istu - olen varem kindlasti maininud. Nelja - viie mehe grupp kus ka Gert oli jooksis eest ära ning edasi tiksusin üksinda. Meeste arvestuses sain ajaga 22:39 seitsmenda koha, mis oli kõigest 10 sekundit aja parandust võrreldes kevadega. Selle võistluse puhul oli kõige tähtsam, et osales ka minu kaks kuud ja kümme päeva varem sünnitanud Anneli, kes jooksis naiste hulgas korraliku viienda koha ajaga 29:09, ehk ladus kilomeetreid ilusti alla viie minuti.

Treenimegi praegu mõlemad anneliga 3 + 2 süsteemis. Nädalas on sis kolm arendavat treeningut ja kaks taastavat jooksu. Arendavatest on mul esimese treeninguna lühemad lõigud staadionil (laktaadi lävi ja üle selle). Teise treeninguna on pikk struktureeritud fartlek (17-20 km), rahulikust tempost kuni laktaadi läve temponi ning kolmas treening on pikk jooks, kus olenevalt kavas olevast jooksust võib olla samuti kiiremaid lõike sees. Annelil on sarnane struktuur, aga trennid on lühemad. Peale jooksu proovin ka 1-2 korda nädalas ujuda ja ratast sõita.

Siseneme 2017 aasta hooaja kolmandasse, ehk viimasesse võistlusetappi

2016 aastal finišeeris minu vanuseklassis IM Otepääl minu ees 19 eesti meest, 2017 aastal oli see number 10. Minu ja vanuseklassi Eesti meistritiitli vahele jääb 10 tugevat meest ning 28 minutit. Nüüd on mul kaks valikut. Ma kas lepin sellega või võtan selles osas midagi ette. Kuigi sel aastal suurt käkkimist ei olnud, olen varem mitmele tuttavale öelnud, et mul on oskus pikkadel distantsidel oma tulemust ära käkkida. Eks ta nii ole, mida pikem on distants, seda pikem on õppimiskõver. Ajast rääkides kärpisin aastaga 17 minutit. 17 minutit on selline tulemus, mis nagu on ja nagu ei ole ka. Kokkuvõttes on see veidi vähem kui poolteist minutit kuus. Peale minu tegid trenni osas kõvasti tööd veel Kardon, Krister, Erko, Tanel Padar jpt. Kõik nad arenesid natuke. Minuga samaväärse arengu tegi neist vast vahest ainult Kardon. Tanelil näiteks jooks ebaõnnestus täielikult. Pole hullu, ma tegin eelmisel aastal Triathlon Estonial 2 x suurema fiasko kui sina sel aastal Pühajärvel. Tean väga täpselt mis sul juhtus - täpselt sama asi, mis mul eelmisel aastal. Lähed suure tuhinaga peale, arvad et oled palju parem kui mullu ja saad juba rattal kangi. Rattalt tuled küll maha plaanipäraselt, aga jooksuks ei jää enam mitte mingeid varusi - õppimiskõver ma ütlen. Enda puhul arvan seda, et kui 100% sellele võistlusele pühenduda, siis peab eraldi mägesi jooksma õppima. Kui muud varianti pole, siis "elevationiga" kevadel jooksulindil. Uue ajagraafiku järgi pole kümmet kuudki jäänud.

Kui palju kohti ja aega suudan järgmise aastaga võtta? Raske öelda, no tahaks vähemalt 15 minutit. Ujumine on kirstunael, Kai küsis Marko Albertilt mu tulemuse kohta, vastust võib ette aimata. No ma ei tea, sügis-talvel võtan selles osas midagi tõsiselt ette. Eks talviste testide tulemused näitavad, mis saab. No raske uskuda, et ma olen selline täielik erand, kellega ei anna mitte midagi teha. Mingid kavad mul on. Pean Vladimiriga (Fortuna pealik) ka rääkima, äkki tal mingeid ideid, mida minuga peale hakata.

Üks parimaid tsitaate, mida olen viimasel ajal lugenud on ühelt järjekordselt legendaarselt triatleedilt ja treenerilt Allan Pitman-ilt: "Inimesed ülehindavad seda, mida on võimalik saavutada aastaga, kuid alahindavad seda, mida on võimalik teha kümne aastaga." Minu arvates võtab triatloni enam - vähem selgeks õppimine sama kaua nagu vanasti võttis "baka" - neli aastat. Siis oskad juba teha, iseasi muidugi, mis tasemel, aga suuri pangesi ei tohiks enam tulla. Asju tuleb vaadata pikemas perspektiivis. Ükskõik, kuidas proovida, minust mingi suurema võistluse võitjat aastaga ei tee. Ühe aastaga on võimalik hoopis asjad ära rikkuda.

IM 70.3 Otepää narratiiv

USA Treener Maria Simone soovitab võistluse analüüsimisel vastata järgmistele küsimustele:

1. Mida ma õppisin? Kindlasti sain uusi kogemusi halva ilmaga ujumiseks. Õppisin seda, et ilmselt vajavad jalad IM Otepää jooksuks spetsiaaltreeningut (mägede).

2. Mis toimis hästi? Arvan, et pacing rattal oli seekord naelapea pihta. Samuti olid sujuvad ja kiired vahetusalad. Lisaks arvan, et oli õige otsus panna rattakingad T1 kotti. Arvan, et ka toitumine rattal oli väga hästi plaanitud (vesi + 6 geeli ühes pudelis).

3. Mille üle olen uhke? Koha ja rattaspliti.

4. Mis ei läinud hästi? Ilmselt ei olnud mul piisavalt head ujumisettevalmistust nendes tingimustes. Aeg tuli kehva kuna käelihastel ei ole piisavat vastupidavust hoida kõrget kadentsi ning olin hädas ka nägemisega, mis tingis paljude lisameetrite läbimist. Tulemuseks kehva aeg suure energiakuluga. Teine probleem oli haamri saamine jooksus. Arvan, et 5 km enne lõppu oleks pidanud võtma kohvigeeli. Lisaks puudus ettevalmistus vastval maastikul jooksmiseks.

5. Kuidas sain hakkama olukordadega, mis ei olnud minu kontrolli all? Normaalselt, ei lasknud ennast olukorrast häirida, tegin oma asja.

6. Kus on kasvuruumi? Kõiges. Jooksus on taseme tõstmine üsna keeruline ning seal on ilmselt ruumi kõige vähem. Enamus tuttvaid väidavad, et ujumises on väga palju arenguruumi ja sellele tuleks keskenduda. Usun ka et rattal annab teha aastaga ca 70% sellest arengust, mis tegin eelmisel talvel, kuigi iga uus watt tuleb aina raskemalt. Usun, et aeg 2:20-2:24 on rattaetapil aastaga saavutatav.

7. Kas tunded ja mõtted võistluse ajal olid kontrolli all, kas midagi aitas või töötas mu vastu? Väga hästi toimis esimese ringi jooksmine Mariaga. Ma ei tea, kas oleksin suutnud või pidanud ennast sundima veel kauem tempos vastu pidama. Kas see oleks olnud võimalik selles seisus? Enne jooksu oli kõik väga külm ja kalkuleeritud.

8. Kas võistluseelne planeerimine aitas või pidurdas mind? Arvan, et läks suhteliselt hästi. Pereinimesena ei ole mul kahjuks 100% võimalik välja puhata, aga usun, et antud olukorras sain normaalselt hakkama.

9. Mis oli toitumis- ja joogistrateegia, kas see toimis? Sellest on räägitud. Üldjuhul toimis.

10. Kuidas oli keskkond? Ilm, maastik, võistlus ise jne? Järves ujumiseks ilmselt peaaegu maksimaalselt ebameeldiv. Meres võib muidugi olukord veel halvem olla. Rattal tugevad tuuleiilid ning päikesega veheldusid paduvihmad. Rattarada oli ka kohati natuke ülerahvastatud. Osad inimesed sõitsid konkreetselt üksteise tuules. Jooksu ja rattaraja profiil olid rasked. Temperatuur oli võistlemiseks sobiv.

Viimase etapi sisu ning taastumine

Aega on mul 8 ja pool nädalat ning eesmärgiks maraton alla kolme tunni. Midagi teha ei ole, tuleb palju joosta. Selle nädala algus oli raske, tagareied andsid tunda viis päeva (neist kolm päeva väga intensiivselt). Teisipäevases jooksutrennis oli valus joosta kiiremini kui 6 min/km, ka vaim oli jätkuvalt kurnatud. Kolmapäeva hommikuks plaanisin seitse, aga jooksin ainult 4 km. Alles kolmapäeva õhtul sain jalad enam-vähem liikuma, kuigi natuke valus oli ikka. Vaatamata sellele, et normaalset tulemust ei oodanud oli vaja Pirita Filter temposõidus anda maksimum. Oli ju minu jaoks viimane etapp ja kiip oli vaja ära viia. Mul on see põhimõte, et kui kohale lähen ja number on peal, siis panen ikka korralikult. Seda ma ka tegin ning puhtalt tahtejõu pealt tuli rajal isiklik rekord ajaga 14:05, keskmine kiirus 42.6 km/h ning 26. koht. Järgmine aasta kavatsen seal 44 km/h keskmist välja sõita.

kannatada (panna?) on vaja, teise Kiili etapi finišini alla ühe kilomeetri

Ilma Pirita tulemust arvestamata olen sarjas kõrgel 16. kohal (peale Pirita punktide arvestust ilmselt veelgi kõrgemal). 2017 aasta sarja tulemused siis kokkuvõttes järgmised:

1. Jüri 15k / 26 / 22:03 / 40.8 kph

2. Kiili 25k / 87 / 38:45 / 38.7 kph

3. Pirita 10k / 28 / 14:08 / 42.4 kph

4. Jüri 15k / 42 / 21:53 / 41.1 kph

5. Kiili 25k / 41 / 36:53 / 40.8 kph

6. Pirita 10k / 26 / 14:05 / 42.6 kph

Pean veel taset hoidma 19. augustil toimuva Triathlon Estonia 90 km eradistardi jaoks ning pärast seda võin rahus rattavormi alla lasta selleks, et paar korralikku jooksu teha. Kui esialgu oli plaan minna 100% jooksule üle, siis tänaseks on see plaan muutunud. Selleks, et toetada oma pikaajalist arengut triatlonis ning vähendada jooksuvigastuste ohtu jõudsin järeldusele, et ma ujumisest ja rattasõidust järgnevaks kaheks kuuks ei loobu. Laias laastus on mul nüüd nädalas viis jooksutrenni, kaks rattasõitu ning kaks ujumist. Viiest jooksust kolm on kvaliteettreeningud ning kaks ülejäänut siis kerge jooks maksimaalselt 10 km. Kvaliteettreeningutest üks on Jüri staadionil lõigud, teine struktureeritud fartlek ning kolmas on pikk jooks. Kusjuures ainult osa pikkadest jooksudest on plaanis teha rahuliku tempoga. Pigem tulevad nad rasked struktureeritud ning hõlmavad lisaks Z2-le veel maratoni ja laktaadiläve temposi. Ujumised tulevad ilma kavata pigem rahulikud. Rattasõidud olenevalt ilmast kas rahulik õues ca poolteist tundi või pukil ca 1 tund intervalle. Lõppeesmärk see, et maratoniperioodi lõpuks ei kahaneks oluliselt mu võimekus ujuda ja ratast sõita. Vastasel juhul oleks oht, et lihased kohalduks ümber ainult jooksmisele, sest seda me ju ei taha.

Jänese tegi jänest, aga haamri sain mina - Ironman Otepää 2017

Jah, nii oli. Alates kolmandast-neljandast kilomeetrist võtsin Maria Jänesele sappa ning nii me oma kümme kilomeetrit koos jooksime. Ühe asja olen ma paljude võistluste jooksul ära õppinud, kui vajad raskel võistlusel tempotegijat, siis otsi sarnase tasemega naisterahvas. Mehed kipuvad võistlema, aga naised jagavad energiat väga targalt, nagu robotid. Ei mingit emotsiooni, testosterooni, vaid vaikselt kannatades tehakse töö ära. Iseenesest väga kihvt, sest jooksuvõistlustel ei saa ma tavaliselt joosta koos naisega, kes kohe-kohe saab oma vanuseklassis Eesti meistriks. Minul oli väga raske, hingamisest sain aru, et tal oli ka raske, aga tal oli kaalul ka palju rohkem kui mul. Pühajärvelt jooksime läbi veel ilusti koos - keskmine tempo rajal 4:35 min /km. Kui peaksid juhuslikult lugema sattuma, siis aitähh abi eest. Saime isegi tuntud jooksuhundi Raio piiroja kätte, kuid kolmeteistkümnendal kilomeetril sain totaalse haamri. Miks just nüüd? Oleks see viis kilomeetrit hiljem juhtunud, oleksin ennast ilusti viisaka jooksusammuga finišisse forsseerinud. Teise joogipunkti mäkke jalutasime juba Piirojaga kõrvuti.  Järgmisel päeval uurisin talt - oli oma reied rattal ära tapnud. Jah, Otepää rada ei anna armu, rattarajal murravad jõudu mäed ning tugevad tuuleiilid, üles-alla jooksurada võtab jalgadest viimasegi jõuraasu.

kuna sattusime teisele ringile minnes vestlusse, 

siis ema arvas, et jooksen kellegi tuttavaga koos

Nüüd aga kõigest ilusti algusest peale. Ehk lugu sellest, kuidas ma sinna keerulisse lõppu välja jõudsin. Eks lugeja saab hinnata ja soovi korral kommenteerida, kas oleksin pidanud midagi teisiti tegema.

Ujumine

Pühajärv võttis meid seekord vastu tormise ilmaga, vihm ja tugev tuul ning lained, nagu meres, eriti teispool saart. Sättisin ennast üsna startijate rivi tagaossa, isegi Raivo E-Tamm läks oma kolm minutit varem väravast läbi. Oli nagu eelmiselgi aastal turvalisuse huvides rulluv start. Loodus armu ei andnud ning häiritud nähtavusele ning sellele, et lained mind kursilt eemale kandsid pidin nii mõnegi lisameetri ujuma. Ka Meriliis, kes tiimis ujus kurtis raskete tingimuste üle. Igal juhul tulin veest välja plaanitust neli minutit hiljem. Tuletan meelde, et plaaniks oli sel aastal teha kogu võistlus nelja tunni ja viiekümne minutiga. Kuigi lootsin rahulikult ja sujuvalt ujuda ilma liigset energiat kulutamata, siis pidin selle asemel oma mitukümmend minutit loodusjõududega võitlema. Vähemalt saan ennast lohutada sellega, et arvatavasti ei pea niipea enam sellistes ujumistingimustes triatloni tegema.

Ujumise aeg: 41:42

Koht: 391

Keskmine pulss 152

Tänu rattaraja alguse iseärasustele panin seekord rattakingad pedaalide asemel T1 kotti. Vahetusalast väljaminek oli ülesmäge, kohe peale seda tuli keerata hotelli ette ja siis kohe uus pööre paremale. Ehk päris kaua oleks läinud aega, enne kui ma oleks saanud neid hakata kingi sõidu pealt normaalsel kiirusel veeredes jalga panema. Üldiselt sain vahetusalast nagu alati kiiresti oma asjad tehtud ning tõusin sellega 347. kohale.

Rattasõit

Toitumise kohapealt otsustasin seekord kergema lastiga minna. Ees oli aeropudel, mida sain käigupealt täita ning toru peal veepudel, kuhu kallasin kuus geeli. Maitses küll kehvasti, aga ei mingit pakenditega mäkerdamist. Esimese joogi võtsin kohe Otepääl,  jõin ja viskasin pudeli minema. Kanepi punktid jätsin vahele ning teise Otepää pudeli tühjendasin aerobaride peal olevasse pudelisse. Varukummi polnud ka peal, kuna ei saanud oma sadulakotti kuhugi kinnitada. Ehk pidin lootma sellele, et midagi seal all katki ei läheks.

ratta algus

Juba esimestel tõusudel sain aru, et sel aastal olen teisest puust. Ehk nendest, keda rajal nägin (va mõned tiimikad) keegi väga pikalt konkureerima ei jäänud. Küllap olid kiiremad poisid juba ammu enne mind veest väljas. Ka pilgud kellale tagasipöörete juures näitasid, et olen vähemalt rattaajaga graafikus. Jälgisin vaid seda, et pulsi keskmine eriti üle 155 ei läheks. Ka sõidu taktika oli sel aastal vähe teine. Sujuva sõidu asemel võtsin kõik tõusud jõuga ning allamäge tegin kergemini, seal oli rohkem rõhku heal asendil kui pedaalimisel. Sain ka pea kõik tuttavad näod kätte välja arvatud Kardoni va vigurvända. Ma ei tea mis nad sinuga seal vahepeal teinud on. Lisakindlust andis veel see, kui teisel ringil tiimi sõitvast tugevast rattanaisest Karmen Reinpõllust enesekindlalt mööda lendasin. Eelmisel aastal olid meie rollid teistpidi.

kusjuures see asend kõlbas päris hästi ka selleks,

et konkurentidest vaba jooksuga mäest alla mööda veereda

Kokkuvõttes oligi ratta peal kõik hea - hea - hea, välja arvatud mõned väikesed nüansid. See, kuidas üks priske soome tüdruk mulle laskumisel järsult ette keeras nii, et pidin pidureid raiuma. Eks neid blokkimisi oli veelgi. Inimesed võiks enne möödumist korra üle õla kiigata või siis üksinda sõites keskjoonest eemale hoida. Ka tuul ja vihm tekitasid vahepeal raskusi. Korra hakkas padukaga külm ja visiir läks uduseks. Tänu tuulele läks üks vasakpööre üsna riskantseks - ma proovin kallutada ühele poole, aga tuul surub jõuga teises suunas. Lisaks tänu tuulele või ma ei tea millele lihtsalt korra tõusul kukuti mu ees - nagu täiesti lambist. Üle õla kiigates nägin, et mees ajas ennast püsti ja hakas uuesti ratta selga ronima. Hästi läks muidugi see, et sellel korral ei ajanud kedagi rattaga alla. Raskeks tegelt eriti ei läinudki, võib olla alles viimasel viieteistkümnel kilomeetril. Aga poolraudmehe distantsi ratta lõpus peabki raskeks minema, muidu pole õige pingutus. No raske uskuda, et kui viimases lõigus Kanepist Otepääle on must ainult 25 inimest kiiremad (neist enamus profid) ma kuskil üle panin. Ehk kokkuvõttes tuli ilus sõit tõusvas tempos.

sõidud selleks korraks sõidetud

Ratta aeg: 2:28:36

Koht: 35

Keskmine pulss: 157

Rattasõiduga olin ennast tõstnud 85. kohale. Kui vahetustelki sisse hüppasin oli seal juba ees Jürgen Ligi, kes oli juba tossud peaaegu jalga saanud. Istusin talle kõrvale ja hakkasin oma asju sättima (konkurendil tuleb silm peal hoida). Kui vahetusalast välja sain hõikas juba vend raja äärest, et Ligi on 20 sekundit ees. Ma siis hõikasin vastu, et ärgu muretsegu, kohe saan kätte. Vahetusalaga tõusin 81. kohale, mis oli mul ka tolle võistluse kõige kõrgem koht. Sellega oleks võinud asi lõppeda.

Jooks

Ligi saingi peale esimest kilomeetri posti kätte. Joosta oli raske, aga mitte liiga raske. Usun, et poleks neid va paganama mägesi olnud, siis oleksin saanud ikka päris hea ajaga hakkama. Kahjuks pole minu jalad selliste asjadega harjunud. Allatulek oli reitele ikka päris karm. Toitumisplaan nägi ette vett ja kahte geeli (3,5 ja 11 km).

Selle tasemega võistlusel on esisaja hulgas ikka päris raske joosta. Ikka korralikult tuleb valu anda, sest ümberringi on ikka korralikud välejalad. Neljandast kilomeetrist läks nii nagu proloogis kirjas - kannatasin, aga hoidsin kinni. Põhiline mõte, mis alates neljateistkümnendast kilomeetrist kummitas oli: Piiroja tuleb vaateulatuses hoida, siis on kõik hästi. Nii ma siis taarusin. Üldiselt olen ma päris hea kannataja, aga seekord oli veresuhkur ikka täitsa maas. Üle kilomeetri korraga joosta ei kannatanud, sest oleks kohe-kohe oksendanud. Üle 50 meetri ei tahtnud kõndida ka, lisaks korralik peapööritus. Koolat ka ei julgenud enne viimast punkti võtta, sest mõtlesin: kõhulahtisus on viimane asi, millest sellisel hetkel unistada. Äkki oleks ikka kohvigeeli pidanud võtma? Neid pakuti toitlustuspunktides. Just kohvigeel oli Piiroja üles äratanud kui ta must ainult kaks ja pool kilomeetrit enne finišit nagu noor sälg mööda kalpsas. Muide jooksurada oli pea pool kilomeetrit pikem. Veel 21 km posti juures vaatasin, et mul üle kahe minuti aega alla viie tunni ajaga lõpetada. Reaalsus oli see, et 500-700 m tuli veel tiirutada enne kui finišikaare alt läbi sain. Vend ütles ka, et ma oli lõpus joostes ikka täielik kivinägu. Ajaga 5:00:20 olin esimene inimene, kes nelja tunni piiri alistada ei suutnud. Piiroja läbis finiši napilt pool minutit varem ning Maria Jänese poolteist minutit varem. Kokku kaotasin teisel ringil 8 kilomeetriga 8 minutit. Eraldi väärib mainimist see, et esimest korda jooksis Kardon minust triatloni võistlusel kiiremini.

ärge muretsege, härra zombi jõuab

kohe finišisse

Jooksu aeg: 1:45:04

Koht: 119

Keskmine pulss: 162

Aeg 5:00:20 andis mulle siis ca 650 startija seas 93 koha ning minu vanuseklassis (ühtlasi tugevaim) oli see siis 23-s. Tugevaim sellepärast, et igas muus vanuseklassis oleks olnud selle ajaga koht kõrgem. Kuigi ajaline plaan jäi täitmata ei tohi soorituse üle väga nuriseda, sest võrreldes muude konkurentide eelmise aasta aegadega olen teinud päris hea arengu. Järgmisel korral julgen vast kohvigeeli ka ära proovida. Lõpetuseks mõned tsitaadid, mida inimesed mulle pärast võistlust on öelnud, ainult teie pärast tasub mul seda projekti jätkata:

Kerli (endine klassiõde): "see, kui tugevalt sa rattal sõitsid, see oli üliäge"

Taivo (kaasvõistleja ja tuttav): "see, kuidas sa seda teed, innustab mind täiega"

Ema: "ma olin su üle väga uhke"

Aitähh Kristjan, et mind kohapeal jälle kogu orgunniga aitasid.

before and after, mitu kalorit kulus?