neljapäev, 18. juuni 2015

Juuni tegemised - avaveest temposõiduni

Ilmaga on meil läinud juunis enam-vähem sama rida nagu märtsis, aprillis ja mais. Ainus vahe on selles, et õhtud on pikemalt valged, ehk saab hiljem jooksma minna. Magada saab hästi kuna vaatamata valgusele päike hommikuti ja õhtuti niikuinii ei paista. On ühtlaselt pilves ja tuuline. Joosta on isegi täitsa hea, pole liiga kuum. Peab ainult lootma, et paduvihma kätte ei jääks. Need vähesed päikeselised momendid, mis on olnud olen proovinud suunata rattasõitu. Ja seda ei ole palju - tunduvalt vähem kui lootsin või plaanisin.

Filter TT

Pirita etapp oli ainult 10 kilomeetrit pikk, künklikum ja mägisem kui Tabasalu. Kui kohale jõudsin, siis vihma kallas. Jalad muutusid hoobilt märjast lirtsuvateks. Tahtsin oma asja kiirelt ära teha ja koju põgeneda. Soojendust ei teinud. Kuigi rada oli lühem, siis tingimused tänu kurvidele ja küngastele olid raskemad kui Tabasalus. Sõitsin kiiremini, aga oh üllatust - enamus sõpru sõitis veel nobedamalt. Seekord sain vähemalt 100 hulka (86). Ma pole ka just eriline sprinter, pikemad distantsid on rohkem minu teema. Alles hiljem sain teada, et hilisemad tulijad said kuiva ja päikesega sõita - muutlik see ilm meil siin.

Elus juhtub ikka üllatavaid asju. Ma poleks uskunud, et ma kunagi oma endise klassiõe mehega ratta temposõidus paarissõitu tegema hakkan. Igal juhul tegin Kristerile selle ettepaneku ning mõeldud-tehtud ja koos rajale. Kuna Kristeri eelmise Jüri etapi aeg (26,3 km) oli 43:34, siis oli minu seekordne "nõudmine", et peame alla 42 minuti sõitma. Sõitsime alla 41 minuti ning kuigi arvestades Kardoni tandemi eelmist Jüri TT aega oleks pidanud see meile nende üle võidu andma, siis seekord olid nad ennast poolteist minutit veel kiiremaks tuuninud, ehk saime neilt ikkagi pea 40 sekundiga kaela. Muidu oli paarissõit lahe ja rada läks palju kiiremini kui üksi. Oli orgunni ja teineteise motiveerimist. Lisaks võib Kerli mulle aitähh öelda, et ma ta mehe vähemalt selleks õhtuks "kooma" sõitsin ning ta sai rahus oma asjadega tegeleda ilma, et mees teda tüütaks. Eks sellel alal saaks palju parandada kuna me polnud omavahel kokku harjutanud.

Kuna kell läheb kinni teise mehe järgi, siis sai finišis jala sirgu

Pärast nelja etapi kolme parema tulemuse arvesse võtmist reastume me sõpradega nii:
1. Kardon
2. Mina
3. Krister
4. Laivo

Aga vahed on meil üli väikesed ning ühe sõiduga võivad need seisud pea peale pöörata. Loodan, et need inimesed ikka loevad mu blogi ja lajatavad järgmistel kordadel täiega. Üllatav on jah, et iga kord kui ma teen paremini teevad nemad veel paremini. Järgmiseks korraks teen nii, et seadistan oma kella 40 km/h peale nii, et iga kord karjuma hakkaks kui kiirus alla selle langeb :D

Esimest korda järves

Käisin TriSmilekatega õues ujumas. Elus esimest korda kalipsoga ja nii kaugel kaldast. Triathlon Estonia vajas promomaterjaliks kummiülikondades mehi ning läksime neile appi, mis viis meid Tammemäe järvele. Niikuinii tuleb sinna kui mitte varem, siis Poolraudmehe võistluseks uuesti kohale minna. Tegime siis filmimise jaoks neid asju, mida vaja ning vähemalt mina üritasin filmilindil võimalikult "professionaalse triatleedi" muljet jätta.

Proovin siis võimalikult ausalt kirja panna, mis tunne on peale poolt aastat basseinis ujumist esimest korda avavette minna. Esimene asi oli see, et õues oli jahe ja vesi oli külm (16-17). Kohe alguses oli soojuse jaotus kehal kuidagi harjumatu - kere on soojas, käelabad ja pea külmetab. Käte ja pea külmetus kaob õnneks 10 minutiga ära. Põhja vaadates ei näe eriti midagi peale madalamas kohas vetikate, mis must kinni krabada tahavad. Küljele hingamine on ka nii viivuks, et peale taeva seal midagi muud näha pole. Ette vaatamiseks on vaja pead tõsta, mis on jube tüütu ja väsitav. Kui selle ära unustasin, siis avastasin, et teised on must juba 40 meetrit eemal paremal või vasakul. Teine variant oli see, et ujusin pidevalt teistele otsa. Veel oli see probleem, et jaheda tõttu hakkasin kohe jalgade ja kätega kõvasti tööd tegema. 150m kaldast avastasin järsku, et kops on täitsa kinni. Õnneks on kalipsoga see päästev asi, et ka minusugune kivi saab ennast selili pöörata nii, et suu ja nina jääks vähemalt vee pinnale. Ühesõnaga raske kirjeldada, aga parajalt hirmus ja väga erinev basseinis ujumisest.

 Käed ja jalad - "tuulesujumisest" ei tulnud mul eriti midagi välja,
kaotasin eesolijad kiirelt.

Võtame kurvi, ma olen ilmselt reaalsuse
huvides kaaslasele selga ujunud

Veest välja joostes - ainus koht, kus
ma olen nagu "kala vees"

Kokkuvõttes ujusime veidi üle kilomeetri, mis oli mulle esimeseks korraks täitsa piisav. Loodan, et Triathlon Estonia sai meist kasutatavat video- ja pildimaterjali. Tänud klubist Toomasele, kes seda asja orgunnis ja vahepeal järves uurimas käis, et kas ma ikka veel elus. Suurim avaveekatsumus tuleb 4. Juulil Emajõel (1,5 km) Tartu Mill triatloni raames. Loodan, et saan enne seda vähemalt ühe korragi mustavalt tumedat vett vaatamas käia. Oleks palju abiks.

Lõpetuseks grupipilt

Samal ajal kodus...













esmaspäev, 8. juuni 2015

Läbimurret ei ole, ... ja mõned numbrid jooksutehnika kohta

Täna jooksin Raplas. Ootused olid kõrged. Ilm ei olnud nii hea kui eelmisel aastal (liiga tugev tuul), alustasin liiga kiirelt (esimene kilomeeter 3.30), kolmanda kilomeetri lõpuks olin täiesti kinni. Inimesed tiksusid must mööda. Alles seitsmendaks kilomeetriks olin ennast niipalju kogunud, et suutsin jälle kohti parandama hakata. Kokkuvõttes 68.s koht ajaga 39:04 (rekordiparandus kahe sekundiga). Positiivsest küljest veel niipalju, et eelmisel aastal oli vähem jooksjaid ja jäin napilt esisajast välja, sekord siis kindlalt sees.

Lõpuspurt (ma taga kollases särgis)

Aga mure on selles, et läbimurret ei ole. Kolme tunni alistamise piir Tallinna Maratonil septembris on väga kahtlane. Ma ütleks 30/70. Minut ja nelikümmend sekundit kümne kilomeetri distantsil aastaga minu tasemel on väga tavaline areng - mitte midagi erilist. Ma olen üli motiveeritud, aga on inimesi, kes on aastaga teinud suurema arenguhüppe kui mina. Mida nad tevad paremini? Ok ma lohutan ennast sellega, et poole aastaga olen jõudnud ujumises nullist sellisele tasemele, et ujun kilomeetri 21 minuti ja 33 sekundiga (jah see on mu värske rekord) ja sõidan jalgrattaga kiiremini kui ma oleks lootnud. Äkki olen pidanud sinna natuke jooksu pealt lõivu maksma? Nii 30-40 sekundit 10 kilomeetri kohta? Äkki olen lihtsalt üle treeninud?


Nüüd numbrite juurde. Kuna mul õnnestus pere eelarvet jälle "targasti" investeerida, siis on mul nüüd üliäge uus triatloni kell (Garmin Forerunner 920XT), mis näitab igasugu vahvaid numbreid. Kuigi ma tavaliselt enda ärritamiseks võistlustel vööd ei kanna, siis täna mõtlesin katsetamise huvides selle omale külge panna. Saab võistluse kõrvalt veidi analüüsi teha. Trennide kohta on mul andmeid küll, aga võistlustelt nende asjade kohta napib.

Distants: 10 km - selline hea kannatamise distants, kohe algusest tempo peale.

Aeg: 39:04 - tagas 649 inimese seas 68. koha.

Kadents: 186 sammu minutis - Eliitjooksjad jooksevad keskmiselt 180-190 sammu minutis. Jooksen samas rütmis, aga lühema sammuga.

Sammupikkus: 1.36 m - Kui rütm ja tehnika on käes, siis ilmselt sõltub see jooksja kaalust (kergem lendab paremini), lihaste jõust ja vastupidavusest, mingil määral ka painduvusest, eeldusel, et üle astuma (overstriding - samm venitatakse ebaefektiivselt pikaks jalalaba ettesirutusega, tekib pidurdusmoment) ei hakka. Ehk siis eliit, kes jookseb minuga samas rütmis teeb seda pikema sammuga, sealt tuleb ka kiiruse vahe. Kohe ka vastus kuidas saada kiiremaks. Kaal kergemaks, säärelihas vastupidavamaks.

Keskmine vertikaalvõnge: 8.7 cm. - näitab kui palju inimene üles ja alla jooksu ajal võngub. Väiksem võnkumine on efektiivsem, energia on suunatud rohkem edasiliikumisele ja vähem üles-alla. Minu näitaja on veidi parem kui keskmine, aga siin on ikkagi üsna palju arenguruumi. Võiks olla umbes 7 cm, parimatel on see alla 6,7. Usun, et selle näitaja parandamine võiks olla väga oluline just maratonidistantsi jaoks.

Pinnakontakti aeg: 194 ms - Kui vähest aega on jalg tõukel maapinnaga kontaktis. Väga hea näitaja, eliidi tasemel.

Pulss: keskmine 183, max 188 - ma ei teadnud, et ma nii kõrge pulsiga suudan 10 km joosta. Kindlalt üle anaeroobse läve. Sellest ka võistlusel kehv enesetunna ning lõpupoole suure pingutusega kaasnevad külmavärinad.

Training effect: 5.0 overreaching - Jah, treeningul kunagi nii pikalt sellise pulsiga ei tee.


 kes ei teadnud, siis sellisena näitab Garmin
Connect neid uusi numbreid

Kuidas nende numbrite põhjal kiiremaks saada. Vastuseid on palju, aga toon kolm olulist (just seoses eelnevate numbritega)
1. Kaal kergemaks (1,5 tundi enne jooksu starti oli 73.1). 69 kilo pealt jookseks vähemalt minuti kiiremini.
2. Anaeroobne lävi paremaks (sisuliselt madalama pulsi juures suurem kiirus).
3. Vähem üles-alla võnkumist (sellise kadentsi ja pinnakontaktiga võiks see number parem olla)

Vähemalt on mul need numbrid võistlusolukorras teada ning saan jälle edaspidi pulsivöö koju jätta ja võistelda enesetunde järgi. Loodetavasti lastakse mul nüüd Tartu Mill triatlonini neli nädalat rahulikult treenida ja ei pea võistlustega oma keha liialt koormama.