Lühiuudised

Sai siin Soome laeva peal mõned read igavusest kirja pandud (täiendasin täna veel paari reaga). Illustreerin oma juttu paari kalli inimese suvise pildiga.

Tervislik seis

Ei ole ma nüüd natuke aega kirjutanud, jalg paraneb, aga üsna aeglaselt. Peale jooksu või rattasõitu on tavaliselt paistetus üleval, mida siis proovin külmaga maha võtta. Üldjuhul on hommikuks täielikult kadunud. Sai siin pühapäeval, päev pärast mu venna poissmeesteõhtut, mil õnnestus alles pool kuus magama minna (pärast parajalt suurt kogust alkoholi muidugi), üks pikem rahulik jooks tehtud. Päeva alustasin kolme ja pooletunnise muruniitmisega, mille tagajärjel ilmselt tänu ebatasasele kohati pehmele maapinnale läks pindluukõõlus üsna valusaks. Ilmselt tõmbasin selle ka oma toonase väljaväänamisega ka ära. Tuli jälle teipida, ning jooksmisel ta valu ei teinudki. Üllataval kombel ei tundnud enne 20 kilomeetrit mitte mingit väsimust. Kokku sai 28,5 km täitsa mõnusalt ühe jutiga läbitud. Tempo oli 5:12 ringis.

Poolmaratoni rekord

Kuna Rakvere ööjooks mu plaanidesse ei sobinud, siis otsustasin poolmaratoni proovi teha nädal varem üksinda Time Trialina. Kuna erilist ettevalmistust tol nädalal ei teinud, lihtsalt vigastus hoidis mind suuremast kilometraazist. Paar lühemat sibamist siiski läbi valu tegin. Tuli jälle võtta abiks viimasel ajal sõbraks saanud kinesioteip. Eesmärgiks võtsin tagasihoidliku alla 4:30 min / km ning auhinnaks juhul kui peaks alla 1:35 tulema pooleliitrine pudel Pepsit. Nii ma siis jooksin, parajalt kuumas õhtuses ilmas, pilk kella piidlemas ning pepsi pudel silmade ees. Tegin ühe strateegilise pange ka. Mul on vöö nelja pudeliga, neist igaüks mahutab 230ml , aga otsustasin, et hoian kaalu kokku ja lähen kahega. Liiga vähe sain juua ja lõpus kannatasin vedelikupuuduse käes. Kuni 15. kilomeetrini oli kõik täiesti normaalne, viimased kuus kilomeetrit pidin kannatama. Õnneks lõpuaeg 1:34:22 tähendas seda, et sain oma ihaldatud Pepsi, millest Anneli oli salaja juba rüüpamas käinud.

Külade teatejooks

Oli siis selline maastikuratta- ja jooksuvahetustega võistlus. Minu ülesandeks oli joosta kolm ca kilomeetrist ringi pargi ebatasasel maastikul, kus oli ka üks järsum künkast üleminek. Kuna vahepeal oli korralik padukas, siis oli see rada veel ka parajalt libe. Ehk paras paanika, kartsin oma poolvigast hüppeliigest uuesti ära väänata. Meeskondi võis olla silma järgi nii 8-10 tükki. Esimesed vahetused tegime kolmandal positsioonil. Kolmanda vahetuse rattamees tõi mulle teatepulga juba teisel positsioonil. Ma siis hoidsin sama tempot kogu raja vältel. Kuigi kolmanda koha mees tegi kohe algul ponnistuse ja võttis sappa, siis peale esimest ringi jäi ta uuesti maha ning tegelikult midagi erilist minu seisukohalt ei muutunud. Ajaks öeldi mulle 9:55, mis on küll ülihea, kuid kui arvestada rajal olnud tingimusi, siis oleks 10:55 reaalsem, mille järgi oletan, et rada oli natuke valesti mõõdetud. Ehk siis igaks juhuks oma rekordite tabelit ei uuenda.

Anneli olukord

Ta on mul siin vaikselt läbi valu proovima hakanud. Sõbranna kutsumisel õnnestus tal laupäeval ööjooksul osaleda ning see oli olnud esimene kord pärast kahte kuud kui ta ei olnud mitte mingit valu tundnud. Ise ta arvas, et see võis adrenaliinilaengupärast nii olla. Iga juhul on ta nüüd powerit täis ja kaupleb, et ma temaga ca 30-kilomeetrise katse teeks. Umbes nii, et kui suudab selle ära joosta, siis paneb ennast Tallinna Maratoni põhidistantsile kirja – einoh julge tädi. Tegime siis eile selle katse ka ära pärast seda kui mul see teatekas läbi sai. Mul jalad võistlusest pehmed, tassisin jooke ja tegin 4 tunni maratoni tempot. Peale 20 km läksid Annelil puusad kangeks ja kuna keegi meile medalit ei lubanud, siis otsustasime, et jookseme poolmaratoni. Ei läinud päris 100% plaanipäraselt, aga 1:59:29 tähistas sellegipoolest Anneli isiklikku poolmaratoni rekordit. Eks siis näeb mis distantsile ta ennast lõpuks kirja paneb. Olen kindel, et kui miski uus vigastus tal jälle välja ei hüppa, siis olenemata distantsist tuleb jälle uus isiklik rekord.

Natuke dünaamikast ka

Toon kolm näidet.

• 5 km kiirusega 4:01 - 188 sammu minutis
• 21 km kiirusega 4:28 - 188 sammu minutis
• 28 km kiirusega 5:14 - 184 sammu minutis

Ehk siis olenemata kiirusest jooksen kogu aeg samas rütmis. Usun, et osa sellest on tõigal, et ma ei kuula jooksmise ajal muusikat ning tänu sellele on välja kujunenud kindel rütm. Sisuliselt tõstes jooksukiirust 25% tõuseb mu sammude hulk minutis 2% ning sammupikkus 23%. Rütm jääb umbes samaks, lihtsalt igasse sammu panen rohkem energiat.

Botased kuluvad - jee jee, ehk Adios Boost 2.0

Juba Juuni alguses avastasin, et olen oma Adizero Adios Boostidel päka välimise serva juurest välistalla ära lõhkunud. Fakt iseenesest ei ole midagi üllatavat arvestades mu koduseid treenimistingimusi. Teravate kivide kandidaate talla alla jäämiseks on lausa kilomeetrite kaupa.

Kuna asfaldil joostes on kuulda plastikuklõbinat, siis otsustasin, et vähemalt Tallinna maratoni jaoks pean uued jalanõud hankima. Oma tumesinihõbeoranžide iludustega olen siiani võistlemist jätkanud ning järjest isiklikke rekordeid purustanud. Samas nüüd on selge, et TriSmile oli viimane kord, mil nad võistlust nägid. Nimelt sai juba paar nädalat tagasi Amazonist uued võistlustossud tellitud, mis siiani kasutamata pakendis seisnud.

Adidase Adios Boosti sarja puhul on tegemist siis väga universaalsete pikamaajooksu võistlusjalanõuga. Toss on suhteliselt õhuke ja kerge, kuid samas piisavalt toestatud, põrutuskindel ja mitte nii väga madala kannaga, ehk sobib väga paljudele ning kannataks vajadusel ära ka kergema jooksja kannalemaandumise. Ja mis seal imestada, kohtab ju nii Eesti kui ka mujal maailmas toimuvate pikamaajooksu võistluste esikümnetes päris tihti just seda Adidase sarja. Vaatan, et eestlaste lembus selle firma ja mudeli osas on väga eesrindlik, küllap on siin suur roll olnud ka Sportlandi soodsatel pakkumistel, mis oh üllatust on ka muu euroopaga võrreldes soodsad olnud. Sai ka ise eelmisel aastal vooluga kaasa mindud ning nüüd siis oman sarjast juba kolmandat mudelit järjest. Alguse sai see erkkollasest Adios 2-st. Kui aus olla, siis jala jaoks on see tunnetus nende kõigi puhul sisuliselt sama olnud vaatamata faktile, et Adios Boost vahetas siis Adios 2 tavapärase EVA vahtplast vahetalla materjali oma uudse graanultehnoloogiaga valmistatu vastu välja. Adidas räägib küll palju oma Boost vahetalla materjali headest omadustes, aga mina sellest joostes küll suurt aru ei saa.

 2013 Tallinna Maratonil Adios 2-ga vanalinna kilomeetreid mõõtmas.

Jalanõu on kerge, minu oma umbes 230 grammi, mis on tunduvalt vähem kui tavapärastel treeningjooksu jalanõudel, kuid samas piisavalt palju, et võrreldes mõnede kergemate võistlusjalanõudega tunduvad numbrid üsna suured. Vabanduseks selle mitte nii ülikerge kaalu jaoks võib tuua fakti, et tossus on piisavalt põrutuskindlust ja stabiilsust pakkuvaid komponente, et jalad peaks vastu ka pikemaid võistlusi nagu maraton ja miks mitte ka mõni lühem ultarjooks.

Efektsetes toonides Adios Boostiga Rapla Selveri jooksul 10km rekordit tegemas

Disaini osas on muutusi väga vähe, Alatates Adios 2-st ei ole tallamuster praktiliselt muutunud, vahetalla materjal muutus seoses Adios Boost tulekuga ning viimase Adios Boost 2.0 puhul vahetati välja ainult pealsetes olnud plastikosad tekstiili vastu. Lisaks läks kanna ja päka kõrguste vahe millimeetri võrra minule sobivas suunas (väiksemaks). Juba juuli keskpaigast otsisin internetist häid pakkumisi mõlemale viimasele mudelile, kuna hinnad jäid enam-vähem samasse auku, siis otsustasin uut mudelit proovida ning olen väga rahul. Miks väga rahul kui sisuliselt sama toss? Jah tunnetus on ju täpselt sama, aga ma olin nimelt suurusnumbritega natuke hädas. UK 9,5 oli justkui veidi suur ning kui proovisin 9,0-i, siis oli see justkui maratoni jaoks veidi väike. Tellisin siis vastavalt webipoodide soovitusele poolpimesi 9,5-e ning see oma suuruses täpselt sinna kaardistamata auku, mida mul vaja oli, ehk eelmise mudeli 9 ja 9,5 vahele.

Tegin täna siis oma teibitud jalaga esimese proovijooksu 32-kraadises kuumuses Tegelikult jooksin ma eile ka, aga tänu algaja kogenematusele kinesioteipisin oma jala nii, et jalalaba otsesuunaline liikumine oli vägagi piiratud ning tänu suuremale koormuse langemisele põlvele läks see parajalt kangeks. Loomulikult kaapisin eilse teibi maha ja pärast mõningat Youtubes toimunud eneseharimist asendasin selle omaloomingu professionaalide tööd meenutava taiesega.

Erksavärviline Adios Boost 2.0 pärast esimest jooksu.

Tänaseks distantsiks siis 7 km, mille keskele jäi 3 km pikkune lõik tempotestiks. Jooksin seda veidi alla 4:30 km. Tahan ikka hirmsasti nädalavahetusel oma poolmaratoni "Time Triali" ära teha ning saada mõningat vastust 4:30-4:40 min/km tempo potentsiaalse sobivuse kohta Tallinna maratoniks. Ja toss oligi jalas täpselt selline nagu kaks varasemat mudelit - nii nagu internetis igalpool kirjas: kerge, hea tunnetusega kuid samas piisavalt stabiilne ja pehme. Tossu peamise negatiivse joonena tooks välja ainult hinnataseme, mis juhul kui Sportland miskit suurt -40% kampaaniat ei tee, on tõepoolest üsna krõbe. Kokkuvõttes täna olen rahul sellega, jah ma võiks teisi mudeleid ka proovida, aga ma ei oska lihtsalt midagi muud praegu tahta.

See kolmekuune putukas lubas mulle paljajalu ära teha.

SmileRun ning jätkuvalt allamäge

Kuigi kuumad suveilmad veel vähemalt mõnda aega jõudsalt jätkuvad on minu puhkused selleks aastaks kahjuks puhatud. Suuri treeningu- ja arengu ambitsioone pole ma käesoleval hooajal kahjuks siiani täitnud. Samas aasta oluliseim jõuproov Tallinna Maraton ootab mind veel ees. Pärast seda saab ehk tibusi lugeda ja öelda kas selline isetreenimise süsteem (ilma klubi ja treenerita), mida ma siin viljelenud olen on kandnud piisavalt hästi vilja või ei.

Sai siin oma eelmise postituse kommentaarides varakult rõõmustatud selle üle kui hästi mul intervallid suvekuumuses välja tulid. Samas tabas mind juba samal öösel korralik hoop. Kogu öö tundsin korralikku iiveldust, magada suutsin ehk kokku vaid neli tundi ning pidevalt olin lähedal WC-sse oksendama jooksmisele. Otsustasin mahud ja kiirused nädalavahetuseni tagasi tõmmata. Nädalavahetuseks kutsuti mind Otepääle trenni tegema ja TriSmile võistlustele kaasa elama. Plaan oli osaleda sarja esimesel võistlusel SmileRun, seal oma 5 km kiirust testida, pärast seda kohalikel küngastel vähemalt 50 km mahtu joosta. See küngastel jooksmine kahjuks ainult unistuseks jäigi.

SmileRun

Tegemist siis 5 km jooksuga Pühajärve kallastel. Stardis oli ca 28-30 kraadi sooja ning päike siras üsna kõrgelt. Teadsin veel, et küllap seal rajal mõned tõusud ikka on. Esimese pange tegin siis kui kuulsin, et esimesed kolm kohta on auhinnalised. Kuna stardis ühtegi tuttavat nägu ei olnud mõtlesin, et jooksen siis esikolmiku peale.

Käis stardipauk ja panin kolmandana ajama. Enne poolt kilomeetrit näitas kell jooksvaks ajaks alla 3:20 min/km kohta, mis on ilmselgelt liiga kiire. Tuli esimene tõus, siis teine, mis oli eriti pikk ja järsk. Möödus üks konkurent ja siis veel üks. Käis kilomeetri piiks ning kell näitas 4:00. Teise kilomeetri lõpus möödus minust veel ka üks naisterahvas (kui ma õigesti mäletan, siis oli tegemist Venemaa jooksjaga). teine kilomeeter näitas aega 4:05 ning sealt edasi ma enam oma kella ei vaadanud. Mõtlesin, et jooksen lihtsalt enesetunde järgi lõpuni. Arvasin, et küllap ma ennast peale tagasipöörde punkti kogun - olen ju sellel aastal kõikide võistluste teised pooled tugevalt jooksnud.

Tagasipöörde punktiks ei olnud vahed eesolevatega silma järgi muutunud ning ka taga ei olnud kedagi tulemas kuulda. Tuli võtta õhupall ning sellega tõestuseks, et ei lõiganud tagasi joosta. Peale õhupalli kätte haaramist olin ilmselt kuidagi liiga hajevil, et ei märganud jala alla sattunud kivi või käbi. Hüppeliigesest käis läbi tugev valujutt - olin selle korralikult välja väänanud - nii, et ei saanud esialgu jalale isegi toetada. Usun, et mu karjatust kuulis kogu vaheajapunkti neiude seltskond. Esimene emotsioon oli see, et võistlus on nüüd minu jaoks läbi. Trotsides valu proovisin oma jalga maha saada, üha uuesti ja uuesti kuni lõpuks sain longates joosta. Mingi hetk kadus ka silmnähtav lonkamine ära. Kahjuks uuesti sirgele teele jõudes oli eesolijatega vahe püüdmatuks muutunud.

Lõpupoole enesetunne paranes ning sai kiirust juurde panna. Püüdsin kinni ainukese esikümne seas oleva palliga jooksja. Enamikele oli jäänud õhupallist kätte ainult pulk, mille otsas see kunagi oli olnud. Kuigi jooksin viimase 300 meetriga talle umbes 30-40m vahe sisse, siis tänu üleüldiselt ebaõnnestunud võistlusele otsustasin seekord teha seda, mida ma ammu olen teha tahtnud. Nimelt jäin lihtsalt finiši ette seisma ja lasin enne joone ületamist taganttulija endast mööda.

Pool kilomeetrit enne lõppu (ma olen see tagumine kribu)

Lõpuprotokoll näitas mulle umbes 100 jooksja seas 9. kohta ning aega 20.05. Vaatamata kõigele olin teinud jälle isikliku rekordi. Peale selle oli finisis väga värske enesetunne ning kui rada oleks ootamatult pikendatud 5 km võrra oleksin kindlasti oma lõpupositsiooni parandanud. Pean ütlema, et kuna ma ei ole ennast lühemate distantside jaoks treeninud, siis jooksen neid ka kohutavalt halvasti. Ei ole vahet, kas distants on 5, 10 või 15 km jooksen ikka samas tsoonis, ehk kusagil piimhappe lähe ülemises otsas. Ma lihtsalt ei ole arendanud vajalikke oskuseid selleks, et joosta hästi 3 või 5 km distantse. Sügisepoole proovin ehk midagi selles osas ette võtta. Eraldi tahan ära mainida oma 6-aastase vennapoja, kes läbis elus esimest korda joostes 5km pikkuse distantsi.

Peale starti esimesest kurvist väljas.

Triatlon

Edasi läks see Pühajärve puhkus nii, et öösel tegi jalg parajalt valu ning järgmisel päeval lasin ta ära teipida. Ning tõepoolest see aitas väga palju, palju rohkem kui ma oleksin osanud loota. Kuna trenniplaanid nädalavahetuseks olid rikutud sain nüüd keskenduda rohkem enda pruuniks praadimisele, söömisele, joomisele ja triatlonivõistlustele kaasaelamisele ning tuttavaid, kellele pöialt hoida oli nii 33.3 kui ka 111 rajal. Eriti rõõmustas mind mu venna Kristjani 167 koht 4 tunni ja 21 minutiga 111 rajal, millega ta parandas nii oma koha kui ka ajarekordit. Kui ta lõpuks treenima ka hakkaks, siis võiks ta triatlonis päris kaugele jõuda. Samas süstis see võistlus ka minusse väikese pisiku ning lubasin talvel ehk ujuma õppida ja siis vähemalt läbitegemise mõttes selle raja kunagi ikkagi ette võtta. Peamiseks tegevuseks jääb aga ikka ja alati jooksmine. Hetkel on mul pooleli järjekordne raamat: "Advanced Marathoning," mille autoriks Pete Pfitzinger. Eks teen miski hetk ülevaate parimatest jooksuraamatutest, mida olen lugenud.

 Vend Kristjan 33-kraadises kuumuses isiklikku triatloni rekordit tegemas.

SmileRun lõpuprotokollile uuesti mõeldes oleks ehk õige taktikaga, ilma finišikoridoris seismata ning ennast vigastamata suutnud oma aega parandada ehk 40 sekundi võrra, kuid sellest ei oleks ikkagi piisanud kolmanda koha võitmiseks. Eks rekordeid tasub ju ikka teha nii, et neid ei oleks tulevikus liiga keeruline üle joosta. Füsioterapeut arvas, et enne neljapäeva ei tasu mul joosta, aga mis ma ikka muud teha saan kui jalad sügelevad.

Jalg laupäeva hommikul, aga kuna teist ei ole kõrvale panna, siis raske aru saada.