Janari jooksukool edasised plaanid.

 Omavalitsuste suvemängud Jõhvis

Kuigi lubasin sügisel nelja medalit, saime kokku hakkama kolmega. Kõik medalid tõi Eliise. Lubasin juba sügisel talle, et järgmisel aastal tood mõned medalid. Kui muu läks plaanipäraselt, siis 400 meetri kulda poleks veel nii ruttu oodanud. Mina ja Riho olime lähedal (mõlemal neljas koht 100m sprindis). Pille üllatuslikult kaugushüppe viies. Täiskasvanute klassis medaleid ei lootnud. Kuigi meil on tublid sportlased käib neile Eesti tipptase täna veel üle jõu. Kuidas see number neli tekkis? Arvasin, et Eliise on võimeline kaheks (100 meetrit ei julgenud oodata), mina, Riho ja Katre toome kolme peale veel kaks ära. Katre oli "real deal", kuid kahjuks rikkusid ta pidevad jooksuvigastused ära kõik võimalused ennast võistlusteks vormi saada. Riho sprinti uskusin ning ei pidanud pettuma. Finaalis jäi puudu vaid 6 sajandikku pronksist. Minu hooaeg läks hapuks juba varem. Krooniline tagareie tendoniit ei lubanud joosta mahtu, ega ka korralikke sprindikiiruseid arendada. Oleksin ammu pistiku välja tõmmanud, kuid klubi pärast oli vaja edasi panna. Kui on vigastus, siis hakkab keha närvisüsteem automaatselt liigutuste ulatust ja lihaskokkutõmbe kiirust pärssima. Tegelt lootsin kõigele vaatamata ikkagi seda, et äkki õnnestub ühel kahest pronks koju tuua. Kuna pidin jooksma 100 meetrit loodetud ühe korra asemel kolm (teade, eeljooks ja finaal), siis 800 meetriks ei jäänud enam midagi eriti sisse. Tempo ei olnud kõrge ning selles kohas, kus tavaliselt kiirendan kukkusin hoopis ära. Lõpuks kümnes koht ajaga 2:22. Medali oleksin saanud kolmesekundise rekordiparandusega. Vähemalt oli meie pingutustest niipalju kasu, et oma klassis osutus Kiili vald võitjaks. Selles mõttes kõik hästi, sest see oligi ju nende võistluste point, kui individuaalsed ambitsioonid kõrvale jätta.

Kiili valla kergejõustikukoondis miinus superstaar Hummal ja ilmselt mõni veel, 

pluss abitreener Lauri

Edasised plaanid ja meie põhilised sportlased

Peamine eesmärk on ikka sama: viia meid järgmisele tasemele. Selleks, et saaksin tulevaste treeningute ülesehitust planeerida otsustasin meie kõige tublimad treenijad kaardistada.

Riho

200, 100, 400m. Riho võib vahelduseks joosta edukalt distantse, mis on 800 meetrit ja ülespoole, kuid tema andekus on kindlalt sprindi peal. 200 ja 100 meetri peal on Riho vanuseklassi paremate hulgas juba täna, kuid sealt edasi jääb samm-sammult üha rphkem puudu.

Eliise

Siin peaks küsima, mida inimene ise teha tahab. Eliise on väga andekas kõikidel distantsidel 100 ja 5000 meetri vahel. Nüüd on aeg hakata otsustama ja spetsialiseeruma.

Kris

Nagu Eliise samasugune hübriidsportlane, kellel vaja otsustada, kuhu spetsialiseeruda.

Pille

60-200 meetrit. Siin ei ole mingit küsimust, ainult kiirusalad.

Salome

Salome alustas nõrga karkassi tõttu pikamajooksuga, kuid tugevama tervise toel on tast saanud täitsa tubli sprinter. Tohutud muudatused aastaga tehnikas ja jõu rakendamises kiirjooksul. Mina jätkaks kiiruse arendamisega 100 ja 400 meetri vahel.

Janar ise

Kõigepealt tuleks täiesti terveks saada. Ma ei tea siiani, milles ma kõige andekam olen, kuid kindlasti ei ole see distants pikem, kui 1500 meetrit. Ükskõik, kas ma tahan saada paremaks sprindis või keskmaal tuleks eelkõige tegeleda minu maksimaalkiirusega.

Edasine treenimine

Peale meie kuue on meil aktiivseid treenijaid muidugi palju rohkem, kuid nende regulaarne osalemine trennides jääb väga oluliselt alla meie klubi veduritele. Plaan tuleb ikka luua kõige aktiivsemate ja olulisemate jooksjate toel.

Järgmised paar kuud tegelema ühistrennides töömahu kasvatamisega (aeroobne jooks mitokondrite hulga suurendamiseks), kerelihaste treeninguga. Kuid jätkame ka jooksutehnika harjutustega. Kes tahavad rohkem sprindiga tegeleda, siis neile on kord nädalas spetsiaalsed harjutused konkreetselt horisontaalse jõurakenduse ja starditehnika jaoks.

Plaanin jooksvat arengut ka regulaarselt testida. Kui esimese 20/30 meetri kiirused on meil arenenud sinna, kuhu vaja, siis liigume edasi.

Janari jõukava näidis

Hooaja järgne aeg on parim aeg tegeleda keha nõrkade külgede ja vigastustega. Kui ei plaani võistelda, siis võib julgelt 2-3 korda nädalas jõusaalis rassida.

Antud kava on puhtalt näidis. Tegemist on minu baasperioodi kavaga, mille eesmärk on tagareie vigastuste ravimine (seetõttu palju ektsentrilist ja isomeetrilist tööd tagareie kakspealihastega), muude sprindis oluliste lihaste maksimaaljõu kasvatamine ning vähesel määral ka plahvatuslikku jõudu.

Konkreetselt inimesele sobiv kava peab arvestama tema eripäradega, milleks on tema hetketreenitus, füüsiline seis (kas on vigastusi) jne. Treenija peab olema võimeline korrektselt sooritama kavas olevaid harjutusi nii tehniliselt kui ka füüsiliselt. Power Clean ei ole kindlasti algaja harjutus. Iga treeningu ees käib alati korralik soojendus.

A-maksimaal- ja plahvatuslik jõud

1. Power clean (kangi rebimine rinnale) 4 x 6

2. Eestkükk kangiga 3 x 5

3. Rumeeniajõutõmme kangiga 3 x 5

4. Lõuatõmme lisaraskusega 3 x 5

5. Päkale tõus ühe jalaga smithi masinal 3 x 8

6. Küljeplank keretõstetega 3 x 30+30 sekundit

B-maksimaal- ja plahvatuslik jõud +tagareie kõõluste tugevdamine

1. Kastihüpped 4 x 3

2. Bulgaaria väljaastekükk kangiga 3 x 5+5

3. Hantlite surumine rinnalt kaldpingil 3 x 6

4. Nordic ektsentriline hamstringi harjutus 3 x 4

5. Hantli tirimine ühe käega pingil (DB row) 3 x 6

6. Jalatõsted rippes 3 x 10

C-neuraalne (sobib päev enne jooksutrenni)

1. Clean pull (rebimine ilma püüdmiseta) 3 x 4

2. Hüpped trapbariga 3 x 3

3. Ühe jala puusasirutus (hip thrust) 3 x 6+6

4. Palloff press 3 x 8+8

5. Puusapainutaja tõmme kaablimasinal 2 x 8

Mis teema selle kaugushüppega on

Otsustasin proovida ja vähemalt 4 inimest trennist on avaldanud soovi sellega liituda. Miks? Sobib hästi kokku sprtinditrennidega. Praegu otsin infot ja ka inimest, kes oleks valmis meile paar koolitust tegema.

Vingeim eales - Balti meistrivõistluste esikolmikus

Võistlusele eelnevad paar nädalat olid üsna vastupidised sellele, missugused nad olema peaks. Lasin asja teadlikult lappama. Lappama lasin seoses oma frustratsiooniga kehakaalu üle (ühel hommikul avastasin, et kaalun 80 kilo). AI-le andsin küll igasugu pilte ja mõõtmeid ning ta arvas, et olen päris lihaseline ning rasvaprotsent on vaid 13-14. Sellegipoolest mõtlesin, et pean kogu seda massi kaasa vedama. No nii palju ma ennast kokku võtsin, et tõmbasin võistlusteks ennast tagasi 78 peale. Teine ja peamine oli see jätkuv frustratsioon tagareite üle ning seetõttu ma lausa nautisin muu spordi tegemist, mis mu jalgu valutama ei pannud. Viimasel kolmel nädalal jooksin väga vähe - kindlalt alla 5 km nädalas. See-eest mängisin pea iga päev 2-4 tundi rannavõrkpalli. Iga hommikut alustasin longates ja valutava õlaga, kuid õhtuks oli jälle seis selline, et ajasin pundi uuesti kokku. Ei aidanud sellele kaasa ka superilmad ning poiste soov mängida. Sugulasi peab ju aitama.

Mõtlesin, et savi - lähen käin võistlustel ära, niikuinii sealt midagi ei tule, saan mingi arusaama ja kogemusel. Lisaks olen toeks oma treenitavatele.

Esimene purakas oli 100 meetrit. Reaktsioon koos esimeste sammudega oli 4, kogu ülejäänud draiv uimane käkerdamine ning 30 meetri juures olin esimesest kahest mehest juba mitu meetrit maas. Lauri küll karjus enne lõppu et ma sammu ei venitaks. Ei mäleta, kas ma reageerisin või mitte aga neljandalt mehelt libisesin viimase 30 meetriga eest ning videost tundub, et lähenesin veidi esimestelegi. Aeg pettumustvalmistav 13.31. Sellegipoolest andis ta kahe jooksu peale Baltikumi arvestuses kuuenda ning Eesti arvestuses pronksmedali - esimene tiitlivõistluste medal elus teenitud, mis sellest, et tundsin, et üsna teenimatult teenitud.

Peaproov tuli kolm ja pool tundi hiljem. Vahepeal käisin kuskil pargis Crossainti ja Cappucinot nosimas. Viskasin pilgu ka stardiprotokollile peale. Olin paigutatud kolmandale rajale, olulise asjana märkasin, et Heiki Pruul (mees, kellele kaotasin siseestikate 100s meetris) stardib minu kõrval neljandal rajal. Lauri Tanner kuskil väljaspool, ehk õnneks tema, kui teoreetiliselt kiireima mehega peaks mul igasugu interaktsioon puuduma. Teisi ei tundnud.

400 meetril, kus on stardi sujuvus olulisem, kui esimeste sammude plahvatus, kasutan konservatiivsemat pakkude asetust, kui näiteks 100 ja 200 meetri puhul. Mõlemad pakud on aste laugemad (esimene ja teine asetus teise ja kolmanda asemel) ning joonest kuskil 10 cm kaugemal võrreldes maksimaalsprindiga, mil tunnen, et olen kohe-kohe üle joone kukkumas.

Start oli normaalne ning olin võtnud omale kindla eesmärgi mitte püüda Pruuliga vahet esimeses kurvis tasa joosta. Proovisin lõdvestuda nii palju kui sain ning liikusin gramm-grammi haaval talle lähemale. Tagakurvi sisenedes oli meie vahe umbes kaks meetrit. Minust rada sissepoole oli veel lätlane umbes 4-meetrise vahega, ehk olime kolmekesi üsna võrdses seisus, aga nüüd hakkas võistluse raske osa.

Ega ma sealt muud väga ei mäleta peale selle, et oli tõsine pingutamine ja proovisin kurvi teist poolt vajutada. Sellest sain aru, et kui kurvist välja tulime oli Lauri kuskil ees püüdmatus kauguses, mina teisel kohal ja vähemalt 1-2 konkurenti päris lähedal. Kuna jalad tahtsid hakata vaikselt lukku minema, siis proovisin keskenduda kadentsi tõstmisele veidi lühema sammuga. Finišis oli hea tunne, et ära kestsin ning tundus, et vähemalt sama rõõmus oli Lauri oma esimese ning minu teise koha üle. Embasime, andsime teistele patsu ning jäin aega ootama. Tõepoolest, kui ta lõpuks tuli, sain aru, et olin võtnud võistlusest maksimumi ning täitnud oma kauaaegse unistuse joosta 400 meetrit alla minuti. See ei olnud mitte 59.98, vaid koguni 58.95 - paremat poleks osanud tol päeval tahta. M45 nii avatud Baltikumi, kui eestikate medalid vajasid aega, mis alla minuti. Minu hõbemedalid olid sellel võistlusel kenasti välja teenitud.

58.95 oli parem, kui oleksin osanud unistada. Enamusele kogu aasta treeningust oli jätnud pitseri hamstringi lihaste kõõluste krooniline vigastus, mis lubas mul reaalselt joosta kordades vähem, kui ma olin harjunud. Tagantjärele mõeldes oleksin võinud 2025 jooksu mõneks ajaks nurka visata ja ainult oma vigastustega tegeleda. Joosta poole aasta jooksul vaid 5-10 km nädalas ning viia oma 400m rekord kahe katsega 1:02.40-lt 58.95-le. Tegelikult ma seda distantsi otseselt ei treeninudki.

Teiseks väga suureks võiduks olid minu treenitavate saavutused. Koos medalisaagiga kõikidel võistelnud põhiliikmetel 1-2 isiklikku rekordit. Olla veteranide vanuses tasemel ja järjepidevalt rekordeid parandada näitab, et meie klubis tehakse asju õigesti.

edukas klubi esimese päeva lõpus vasakult: Riho, Pille, Lauri, Eliise, Janar

400 meetri esikolmik

Link jooksu videole: https://www.youtube.com/watch?v=CBL-avhnb0g

Parimate saavutuste nimekiri

 Vahelduseks tore teha järjekordne kokkuvõte, kus ma proovin meenutada, et mida ma siis olen suutnud oma 13 spordiaasta jooksul saavutada. Alustasin tõsisema individuaalspordiga alles 33 aastasena (aastal 2013). Tore on näha, et poodiumikohad hakkasid tõsisemalt tulema alles peale 6 aastat tõsist sportimist ning samuti on ka mitmed rekordid tehtud just 40+ vanuses. Sisendab ehk lootust inimestesse, kes pole enam esimeses nooruses.

Poodiumikohad

Individuaalvõistlused

Tiitlivõistlused

1. Baltikumi veteranide meistrivõistlused kergejõustikus 2026 400m - 2. koht

2. Eesti veteranide meistrivõistlused kergejõustikus 2026 100m - 3. koht

Muu

1. Viimsi poolmaraton (jooks) 2016 - 5.koht

2. Rae Valla MV ujumine 100m 2016 - 3.koht

3. Filter Temposari 2018 kombineeritud arvestus (ratas + jooks) - 1.koht

4. Vaela tervisejooks (4,2 km) 2019 - 1.koht

5. ABB Meistrivõistlused 3000 m 2019 - 1.koht

6. ABB Meistrivõistlused 1500 m 2019 - 1.koht

7. ABB Meistrivõistlused 400 m 2019 - 1.koht

8. Filter temposari jooks M35 2020 - 1.koht

9. Filter temposari jooks absoluutarvestus 2020 - 3.koht

10. Paekna järve jooks (3,6 km) 2021 - 1.koht

11. Vabaõhumuuseumi triatlon 2021 - 1. koht

12. Nõmme õhtutriatlon 2022 - 1. koht

13. Kiili valla krossijooksu karikas 2023. M40 - 1.koht

14. Vaela Jüripäeva jooks 2023. - 1.koht

15. Kiili valla krossijooksu karikas 2024. M40 - 1.koht

16. Kõrgessaare jaanijooks 2024 9.2 km - 2.koht

17. Vaela küla jooks 2024 4.7 km M40 - 1.koht

18. Kiili staadioni rekordi jooks 2024 1 km M - 3.koht

19. Kiili staadioni rekordi jooks 2024 400m M - 1.koht

20. Stebby unistuste jooks virtuaaljooks 5 km M 2024 - 1.koht

21. Vaela küla jooks 4.7 km 2025 M40 - 2.koht (üld 2.)

22. Kangru jooks 4.6 km M40 2025 - 1.koht

23. Vaela küla jooks 4.7 km 2026 M40 - 1.koht (üld 4.)

Teatevõistlused

Võistkondlikud / Teatevõistlused

1. Triathlon Estonia 70.3 meeskondlik (ratas) 2017 - 1.koht

2. Viimsi basseinitriatlon meeskondlik (ujumine ja jooks) 2017 - 2.koht

3. Telia triatlon 2018 (sprint - ratas + jooks) - 2. koht

4. Kiili valla mängud teatejooks 2019 - 2. koht

5. Rae valla mängud teatesprint 2019 - 3. koht

6. Kiili valla mängud teatesuusatamine 2022 - 1.koht

7. Kiili valla mängud rattakross 2024 - 1.koht

Mõned rekordid ajalises mõttes

Triatlon

1. Ironman 70.3 - Triathlon Estonia 2018 - 4:44:54

Jooksmine

1. 100 m TSVK Tallinn 2026 - 13.13 (käsiajaga olen paaril korral minevikus teinud 12.9)

2. 200 m Eesti sisemeistrivõistlused veteranidele 2026 - 27.00

3. 400 m - Baltikumi meistrivõistlused M45 2026 - 58.95

4. 800m - Omegakiirus 2025 - 2:14.94

5. 1000 m - Kiili staadioni rekordi jooks 2024 - 3:09

6. 1500 m - Kohila pikamaajooksusari 2025 - 4:48

7. 5 km - Filter Kiili 2019 - 18:04

8. 10 km - Rapla Selveri suurjooks 2025 - 37:20

9. Poolmaraton - SEB Tallinna Sügisjooks 2017 - 1:24:25

10. Maraton - Tartu Linnamaraton 2017 - 3:11:28

11. Pikim jooks - Laulasmaa Ultra 2016 - 63,3 km

Ratas

Eraldistart (back to back, ei ole allatuult):

1. 25 km distants (Filter Kiili 2018) - 41,8 km/h

2. 90 km distants (Triathlon Estonia 2017) - 40,2 km/h

Ujumine

1. 100 m - Rae valla MV 2017 - 1:25:55 

2. 1500 m - üksinda basseinis 2017 - 29:44

2. 1900 m - avavees Triathlon Estonia 2018 - 39:59

Nullpunktist üles

 Nullpunktis - kuidas ma 800 meetri jooksus revanši võtsin

Arvutasin välja, et 15. juulil jääb mul aasta tähtsaima võistluseni (Suvemängud) täpselt kuu aega. Kuna vorm on olnud viimasel ajal ligadi-logadi, siis otsustasin, et see on mu nullpunkt, ehk kõige madalam punkt, kust ma nüüd täpselt kuu ajaga ennast maksimaalselt üles ehitan. Tegelikult ehitan vaid kolm nädalat, sest juba kaheksandal Augustil on Eesti meistrivõistlused veteranide kergejõustikus.

Võistlusele saabusin seekord otse igaastasest meeste laagrist. Arvestades kolme suhteliselt kehvasti magatud ööd, rummi, džinni, viskit, õlut ning meeletut lihaõgimist ei saa öelda, et ma just suure entusiasmiga starti asusin. Loomulikult ei puudunud meeste laagrist ka oma 10 tundi intensiivset võrkpallimängu ning isegi jooksmas käisin suure kuumuse, pohmelli ja täis kõhuga (ei olnud mugav). Otsustasin joosta eelkõige sellepärast, et oma nullpunkt täpselt paika saada (tahtsin teada kui halb on halb), sõpradele võistlusel seltsiks olla ning anda kehale korralik šokk - nüüd hakkame alles treenima.

Juhtus nii, et oma 9 mehe jooksus olin ma 2:17 prognoosiga esimese asetusega. Samas neid, kes mulle nädal tagasi mütsi kilomeetrijooksus pähe tõmbasid oli stardis koguni neli tükki. Natuke koperdamist, käsi seljale ja võtsin sisse siserajal kolmanda positsiooni. Esimese ringi läbisime mitte paljulubava 69 sekundiga. Minu ees olid Erkki Hummal ja Reigo Roasto. Polnud mugav ja hirmus isu oli rajalt maha astuda, kuid kannatasin edasi. Energiat, et seekord kuskil tagasirgel käiku teha ei olnud. Viimasest kurvist välja tulles läks sprindiks. Nagu kilomeetri jooksus lendas kuskilt tagant välja Tauno Hang. Proovisin Reigo ja Erkki vahelt läbi pugeda, aga ei mahtunud. Pidin korraks pidurdama ja siis kaare võtma. Kõikidel oli raske, aga siin suutsin oma tugevama sprindiettevalmistuse maksma panna ning lendasin pika sammuga esimeseks. Taunost mööda veel finišikastis. Saab ka nii võita, et sprindin alles viimasel sirgel - esmakordne kogemus. Kops oli korralikult koos, kuid 2:18.37 oli sellises seisus täitsa okei tulemus. Sain vähemalt oma viimase võistluse totaalse hävingu rehabiliteeritud. Esimest ja võib olla ka viimast korda jooksin sellel distantsil kaks võrdset ringi.

Ülipõnev lõpp, mis jäi seekord kahjuks filmimata. Ilmselt ootsin mingit fiaskot, aga läks vastupidi. 

see foto on tehtud küll nädal varem enne 1000m starti, aga siin ilusti olemas kõik need 4

 tugevat onu, kellelt nädal hiljem sain 800m peal revanši. Kõige vasakul on Tauno Hang

ja Reigo Roasto, kaks suuremat esiplaanil vasakult Marek Tõnismäe ja Erkki Hummal.

TSVK sprint seekord ei õnnestunud

Osalejaid oli vähe ning vaatamata sellele, et kuskilt ei olnud kange või valus ei tulnud seekord mitte mingit pauku. 200m jooksin ajaga 27:43 - aasta halvim. Ilmselt oli süüdi kas eelmise päeva liiga punnitatud sprinditrenn või siis see, et polnud lõpusirgel konkurenti, kelle vastu viimane välja panna. Jooksin Kaido Heeroga kahekesi, kuid ta läks juba alguses piisava vahega ette.

klubilised juuni sprindivõistlustel, vasakult Kris-Teven, Janar

Eliise ja Lauri.

Nüüd on jäänud veel mõned nädalad treenida. Otsustasin, et staadionil keskendume seekord vormi forsseerimise asemel puhtalt kvaliteedile ja kiirusele. Ehk plaan on teha mitte väga pikki intervalle andes kehale nende vahel piisava puhkuse. Ülikõrget laktaati oleme viimastel kuudel surunud päris palju, nüüd oleks vaja samm saada teravaks, kergeks ja lõdvaks.

Janar! Mis asja sa nüüd omast arust teed

 Käisin jälle Kohilas võistlemas. Distantsiks 1000m. Aeg alla kolme minuti kripeldas juba ammu. Usun, et jaanuaris oleksin selle puusalt ära lasknud. Siis oli süsteem, oli jooks, ratas ja sihipärane jõutreening. Pühapäeval jooksin 7 km, tagareied valutasid pea terve maa. Ma ei tea, miks ma mõtlesin, et 1000m jaoks peaks mõne jooksukilomeetri alla saama. Jalad ei andnud ka järgmistel päevadel rahu, lisaks kehvem enesetunne. Nagu oleks mingi viirus, aga palavikku pole. Lihtsalt käin kogu aeg pissil ja kõht pidevalt lahti. No vahet pole, jooksin ju alles kehva tunde pealt 800m ajaga 2:17 - no see 3 minutit peaks ju iisi olema?

Oma jooksus olin ennast üles andnud kiireima (2:58) ajaga, ehk läksin starti kindlate võidumõtetega. Planeerisin ennast jooksma umbes kahesaja meetri kaupa 35 sekundiga. Muidugi eeldasin, et ei pea isegi gruppi vedama. Keegi kiirem ikka ette läheb. Millegipärast kogu see seltskond mõtles sama, mis mina. Las keegi teine teeb tempot ja siis lõpus vaatame. Algul olin üksi ees, siis oli üks väike poiss, kes kiirendas nii ebaühtlaselt et lasin ta eest ära. Peale 200 meetrit olime jälle koos ja pidin tast kurvis mööda minema - vennike kukkus täitsa ära. Natuke sain seda gruppi lohistatud, kuni tuli kuskil 350 pealt Hummal, kes vaatas, et tema enam rohkem jokutada ei taha - õigesti tegi. Kuigi mul oli omast arust ilgelt mugav tempo, siis sain aru, et kui ma nüüd kohe Hummali kiirenduse vastu võtan olen enne finišit täiesti lukus, ehk loivasin edasi. Nii loivates läks veel paar meest mööda. Kui ma veel 300 meetrit enne finišit mütlesin, et kerin ennast nüüd vaikselt uuesti etteotsa, siis 200 enne lõppu hakkasin grimasse tegema ja õlgu kehitama. Ma ei saanud aru, mis minu kehaga toimub. Igasugune koostöö keha ja aju vahel puudub - kops, jalad, närvisüsteem: mitte miski ei toimi normaalselt.

Nii ma siis üle finišijoone rullisin ajaga 3:12... Arvestades võitja Hummali aega 3:05 oleks ma pidanud vähemalt oma jooksu tuimalt kotti panema. Isegi palju kehvema tasemega olen korduvalt 3:03 jooksnud.

Mis on vaesti? Ma nüüd tegelt ei tea, aga hakkan oletama.

Ma pean jooksuvõimet teritama, aga reaalselt sunnin keha õppima rannatennist, võrkpalli, muscle-uppi. No kuskohast see paganama ressurss jooksu tulema peaks, kui ma panen kõik mingite muude asjade peale huugama?

Ma arvan, et nii lihtne see asi ongi.

Viimased neli nädalat enne tähtsaid võistlusi saavad olema väga süsteemsed - ma ei kurna ennast liigselt võistluste mõttes ebaoluliste teemadega. Muscle-up las ootab sügist.

Võtame vabamalt ja naudime suve

TSVK 100 ja 200

 Mõned asjad on tulnud liiga ruttu ja liiga kergelt. Tegemist on küll vanemate meestega, kui Eesti mõttes oma vanuse täielike tippudega (kõikidel ehtivad vanuseklasside Eesti rekordid). Numbreid vaadates poleks ma osanud uskuda, et kui mind pannakse esimest korda järgmiste meestega joonele, siis suudan neid edestada. Jutt käib kahesaja meetri jooksust ning Valeri Zhumadilovist (jaanuar), Ülo Randarust (märts) ja nüüd viimati Andrus Mutlist (juuni).

TSVK võistlus isiklikus mõttes Kohilas ei läinud superhästi. Tulin teisipäeval Hollandist Ye (Kanye West) kontserdilt. Kolm tundi und, varane lennureis peale kontserdiõhtut ning samal õhtul vaevaga kangutatud staadionitrenn niikuinii ootusi suurelt ei tõstnud. Kuna HRV oli juba pikemat aega tuksis, siis puhkasin paar päeva. 100m jooksus sain esimest korda laseriga mõõdetud numbri (13.16) ning 200 meetris 15 sajandikku isiklikule rekordile allajäänud tulemuse. Kuna võistlustingimused olid head, siis jäi veidi kripeldama. 200m jooksus tuli endast kiiremate meestega rinda pista ning seetõttu ma midagi üle viimase koha ei lootnud, kuid Andrus Mutli edestamine distantsil oli maasikas. Tõsiselt heameelt tegid klubikaaslase Eliise korralikud isiklikud rekordid nii 100 kui ka 1500 meetri jooksus.

gängiga Kohilas (vasakult Pille, Riho, Eliise, Lauri, Janar ja Salome)

siin on fookust, Mutlist möödumise hetk

Kuidas see vabamalt võtmine käibki?

Suve tuleb ikka nautida ka ning teha suviseid tegevusi. Ega see nüüd päris YOLO pole, et söön ja joon mida tahan ja trenni teen, millal tahan. Otsustasin, et sellel hooajal ei ole ma nii hirmsasti jooksu tulemustele orienteeritud. Peamine eesmärk on üldiselt areneda ja jalad terveks saada. Võin ju läbi valu pressida, nii et tuld lööb silmist ja viinme päev on ukse ees, kuid mingeid M50 Eesti rekordeid sellisel juhul kindlasti ei sünniks. Muide vahepeal juhtus see, et Eesti M50 800m rekord viidi Tobrelutsi poolt tänase seisuga kättesaamatu alla kahe minuti piiri. Tänase seisuga oleks realistlikum juba 200 ja 400 püüdma minna. Ühesõnaga treenin nii, et mul on kindlalt paigas mõned ankrud, milleks on 2-3 kvaliteetset jooksutrenni või -võistlust. Sealt edasi on juba vabam, aga minimaalselt peab olema 2 jõutrenni. Jõutrennid on nüüd vähem jooksuspetsiifilised, kuna vähemalt heade ilmade tõttu liikusin välijõusaali ja hakkasin rohkem nn. "streetworkoutiga" tegelema ja loodetavasti õpin suve jooksul 1-2 uut trikki. Lisaks olen väga painlik igasugu võrkpalli ja rannatennise initsiatiividele, sest head ilma ja superväljakut tuleb maksimaalselt kasutada. Pealegi on see peale jõusaalitreeningute võimalus teha asju koos oma pojaga.

Kiili rattakross

Vinge võistlus kohalikul metsarajal. Mulle väga meeldis rajakorraldus, kus singlid vaheldusid laugema sõiduga laastul või murul (ei pidanud kogu aja juurikate otsas rappuma). Ilm oli sombune ning rada vihmast märg, mis mulle isegi sobis, kuna sadulaposti probleemide tõttu olin pidanud võtma raskema, kui siiski keerulistes tingimustes kergemini juhitava ratta.

Tulemus oli selline, et ega ma paremat ei väärinudki. Kolmandat korda olin aasta jooksul rattaga maastikul ning 6 km eraldistardis sõitsin välja kokkuvõttes kümnenda, kuid vanuseklassis (M40-50) alles kuuenda koha. Igas muus vanusegrupis oleksin olnud poodiumil. 17.2 km /h keskmist raskel rajal jäi vaid 15% alla parimatele. Regulaarse treenimisega oleksin võinud kindlasti poodiumil olla, kuid asjalood on nagu nad on ja valikuid peab tegema. Iseenesest super võistlus ja nautisin pea igat hetke.

Vaela küla jooks 4.7 km.

Tavaolukorras poleks seda teinud, aga kuna Marko oli korraldaja, siis võtsin omale kohustuse kohalikku spordielu ja klubijooksjaid oma osalusega toetada. Ma ei tea, kas Riho oli antud otsuse üle õnnelik. Loodan, et oli. Klubijooksjaid oli vähem, kui oleks võinud olla, aga eks kesksuvised tegemised võtavad oma. Minu grupis on ikkagi pigem elukogenud inimesed kellel ametid, pered ja muud hobid.

Kuna olin oma jalgade tervise ja aeroobse võime osas väga skeptiline, siis ei läinud ka mitte midagi otseselt püüdma. Veel oli rada sel aastal erakordselt raske oma enam kui kahe kilomeetripikkuse värske puiduhakkelõiguga, kus tuli joosta nagu soos ja tempo kukkus meeletult.

Teadsin, et Raido Raspel on pikal maal must tänavu oluliselt parem, siis võtsin omale sihiks maksimaalselt teine koht koju tuua, ehk haakisin ennast teise veteranjooksja taha. Enne kolmandat kilomeetrt lasti mind grupi ette tööd tegema, mis sobis mulle ideaalselt, sest sain dikteerida täpselt sobivat tempot. Teades oma kiirust, siis M40+ pikamaajooksus kiirema lõpuga mehi eriti pole ja kui on, siis neid tean nägupidi.

Kuigi jooks oli väsitav, siis väga kannatama ei pidanud ning Rihoga tõime finišikiiruse toel sujuvalt poodiumi teise ja kolmanda astme koju. Teistel klubilistel Salomel lühikese distantsi hõbe ning Triinul pika distantsi kuld. Ehk võtsin maksimaalse, mis sellest olukorrast võtta sai.

parim kink mulle pikamaajooksus on lasta mul endal grupi ees sobivat tempot kerida. 

Kahjuks on Hummal selle ära kräkkinud

seda meest Euroopas väga lavale ei lasta. Kunsti nautimiseks peab

vaeva nägema

Kohanemisraskused uue reaalsusega

 Kui olin natuke "puhanud" ja energiat laadinud, siis sõitis jälle katus ära. Hakkasin omale ette kujutama, kuidas ma tegelikult paranen ning väike ebamugavus tagareites tuleb lihtsalt ära kannatada. Küll keha kohaneb ja laseb mul jälle "piirideta" joosta. Ühel hetkel oli olukord nii talumatuks muutunud, et tegin sama otsuse uuesti - ma pean võtma ette muutused, vastasel juhul võin igasugu tulemuste tegemise sel aastal ära unustada. Kuidas ikka teeb tuska see värk - alles eelmisel aastal korjasin kõikidelt kohalikelt võistlustelt kui mitte esikohti, siis poodiumi kohti ikka. Nüüd jäävad mulle ainult mingid kõrgetasemelised staadionivõistlused. 

Puhkamine ka ei sobi. Ma olen ennast aastaid defineerinud eliit-harrastusportlasena. Eliit tuleb sellest, et ma treenin ja toitun nagu proff. Või siis seda toitumise asja pigem kujutan ette - tegelikkuses jäävad koogid ja kommid pidevalt ette ning rändvad ilma igasugu kõhkluseta otse suhu. Pole julgenud isegi kaalul käia paar nädalat. Mais korra käisin, siis olin 77,5 kg. Pole hea tulemus, aga pole ka päris pekirulliks keeranud, kuigi ma kardan, et liigun vaikselt selles suunas. Tegelt on mul mõistusega üldse väga kehvasti. Kui mitte toitumishäire, siis vähemalt häiritud toitumine. Liiga palju mõtteid käib toidukordade ümber ning kaalunumbril on suur mõju eneseidentiteedile. Mis ma siis tegin või kuidas ma mitte midagi ei teinud? Neljapäeval ja reedel ei teinudki midagi. Natuke jalutasin ja see oli kõik. Laupäeval tegin sprinditrenni. Kuna staadion oli hõivatud, siis treenisime mäe peal. Sprindid mäkke olid üllatavalt teravad. Puhkamine vist aitas. Õhtul mängisin rannatennist. Pühapäeva hommikul tegin jõutrenni ning kuna magasin vist kehvasti, siis tundub, et rohkem ei teinud mitte kui midagi. Ja nii läks see edasi veel esmaspäeval ja teisipäeval. Täiesti null treeningut. Tegin kõike teadlikult ja pidasin vastu. Anname kehale korraliku reseti ja siis alustame otsast uue programmiga.

muhedate mõmpsikutega Paunküla metsades elektrirataste matkal

Kohila 400 meetrit

Kuna teisipäeval oli veel tütre sünnipäev ja mingite toitudega ma pidurit ei pannud, siis ei saanud ma hommikul enam üldse sotti, kas ma olen tugev harrastussportlane või suvaline kontori paks. Viimased 13 aastat oleks justkui elust kustutatud. Üldse on nüüd identiteedi leidmisega raske. Inimene defineerib ennast läbi tegevuse. Kui ma olen sportlane, siis teen trenni. Kuna ma aga trenni ei tee, siis pole ka sportlane. Kes ma siis olen?

Igal juhul kõik kaardid panin sellele, et äkki ma olen puhanud ning närvisüsteem on terav ja värske. Vähemalt on ilm kuum ja sprintimiseks igati sobilik. Korra sai 400 jaoks trenni ka tehtud, kui eelmisel kolmapäeval jooksin 3 x 200 meetrit kohutavalt halvasti - mitte ühtegi ei saanud isegi alla 31 sekundi.

Staadionil oli neli rada ning jookse oli kokku 17, mis tähendas, et sain endale sarnaste võimetega sportlaste vastu ennast proovile panna. Ilmselt olin liiga värske ja vetruv, et ei tajunud pingutuse astet, ehk jooksin nagu Donald Trump. Minu valduses oli siserada, lendasin stardist nagu sprinter ning juba avakurviga tõusin teiseks. Arvasin, et siit tuleb kerge võit. Jooksen veel hetkel esikohal püsiva teisel rajal jooksva noore poisi järel ning tagakurvis kustutan ta ära. 200 meetri peale jõudsin mugavalt 28 sekundiga. Veel 250 peal arvasin nagu Trump ikka, et kõik kaardid on minu käes. Kui 60 meetrit oli joosta olid jalad järsku lukus ning viimasel viiel meetril kukkusin koguni kolmandaks. Tasuks isiklik rekord 1:00.34. Vaid kolmandik sekundist jäi puudu minuti alistamisest. Suvi on pikk ja korra saan vast ikka veel seda distantsi proovida. Hetkel on M50 Eesti rekord Andrus Mutli käes ning mul on neli aastat aega selle kuue sekundiga veel tegeleda.

Minu jooks: Link

Välishooaja avalöök polnudki nii hull, kui kartsin - tegelt isegi täitsa okei

 Võrreldes varasemate aastatega sain õue võistlema alles päris hilja. Jätsin vahele sinilillejooksu, kohalikud ravajooksud, Kohila 3000m jne. Esimeseks proovikiviks valisin Kohila staadionisarja 800 meetrit. Eks ma läksin sinna võistlusele väga suure ebakindlusega. Samas oli ka natuke "perversset" uudishimu teada saada, kuidas nii väikese nädalakilometraažiga üldse võistelda annab.

Tegelikult oli Erkil õigus, kes väitis, et ma teen väga palju trenni. Teen küll, aga lihtsalt ei jookse eriti kilomeetreid ja kui jooksen, siis korraga vähe, aga vähemalt kiiresti. Aprillis jooksin kokku 72 km, Mais siiani 50 km. Selle eest sõidan rattaga (vahepeal kohalikul maastikuringil aja peale või võistlen Rouvys) ja tõstan jõusaalis raskusi. Ka staadionil tegelen väga palju tehnika, hüpete jpm-ga. Ehk teen hulgaliselt musta tööd, mis peaks jooksu toetama.

Ilm oli super. Kui õhtul soojendusjooksu alustasime puhus jäine tuul. Järsku aga lajatas päikese välja ja ka tuul pani vehkat. Sellise leitsaku lõi üles, et pidin juba rahulike liikumisharjutuste ajal ennas maikaväele võtma. Vähemalt ei tohiks täna see küll takistuseks olla, et lihaseid soojaks ei saa.

Kokku oli kuus jooksu. Minu oma koosnes üheksast mehest. Peaaegu kõik vanad tuttavad näod. Kui mõni eriti kõva erand (Tanner ja Taur) välja jätta, siis puhas kuld - Eesti m40 ja 50 veteranide paremik. Mehed, kes 10+ aastat hingega teinud ja võistelnud. Stardipaugu järel olin natuke ebalev, sest mingit plaani mul otseselt polnud. Suurel staadionil ei ole stardijärgne positsioonimäng oluline, saab vabalt mööduda ka kurvides. Istutasin ennast vaikselt seitsmendaks. Mõtlesin, ega nad seal liiga aeglaselt niikuinii ei alusta ja vajadusel on ruumi veits reageerida. Eks ta natuke harjumatu oli esimese ringi lõpus, sest sihtisin veidi kõrgemat kohta, kuid kui ma reaalselt nägin, et esijooksja on vaid 10 metrit eespool, siis on ju kõik kontrollitav. Kuna tasemed olid väga võrdsed, siis joosti nagu olümpial, esimene ring kõik see mees ühes pundis (va üks, kes vigastuse tõttu kuskil 200 meetri peal rajalt maha astus). Hoidsin sama positsiooni, minu ees Raspel, Hummal ja Kivi ning nende ees paar noorukit.

Kuskil 500 meetri peal hakkab reaalsus lajatama ning distantsi jõhkruse eripärad jõuavad grupile teravalt kohale. 800 meetri võistlustel on kõikidel ainult üks otsus, üks käik - kui see valesti teha, siis uut võimalust ei anta. Tagasirge lõpus hakkasin sujuvalt tempot suruma ning tõusin neljandaks. Kuna tundus, et minu jooksus praeguses seisus kolmandast kohast paremat positsiooni püüda ei anna, siis kolmandast mehest möödumise jätsin tagakurvi lõppu. Eks ta jube oli ja viimased 80 meetrit tuli võidelda hirmus suure laktaadiga ning juba hakkasin vaikselt kahetsema. Aga ei, teised olid samamoodi hädas ning oma jooksust tulin välja parimaga, mida sellel hetkel ilmselt võtta andis. 1:17.30 oli praegust olukorda arvestades täitsa asjalik - elu teisena hea tulemus ju. Polegi kunagi sellel distantsil mõlemat ringi nii võrdsete aegadega lipanud.

Uuesti saab proovida 15 juuli kanti. Niikaua tuleb kõvasti trenni teha ning 2:15 alistamiseks tuleks järgmisel korral julgemalt peale minna ja loota veelgi paremat.

siin on hinge, tõsised legendid, kes kümneid aastaid jooksule ja võistlemisele pühendunud. Vanusele me alla ei anna. Au on joosta selliste meestega samas stardis!

Riho on vinge vend: julge, seikleja ning ülipositiivne seltskonnahing

Janari jooks: https://youtu.be/2uQrfMOW178?is=25QnXeEalFEju5Xi

Riho jooks: https://youtu.be/HoXlxe9zTCI?is=TQbC9mFfSrBmCwL6

Ühe ajastu lõpp

 25. Aprillil loodi Londonis uus standard maratonijooksus. Nii Sebastian Sawe kui ka Yomif Kjelcha jooksid ametlikul võistlusel esimest korda ajaloos maratoni alla kahe tunni. Roger Bannisteri lugu teavad ilmselt enamik jooksjaid. Enne, kui Bannister esimest korda miilijooksus nelja minuti piiri alistas usuti, et see on võimatu. Mõni nädal pärast Bannisteri saavutust joosti see aeg uuesti üle ja siis üha uuesti ja uuesti. Tänapäeval pole alla nelja minuti võimekuse mõtet suurvõistluste medalit loota nii miili kui ka väga populaarse 1500 meetri jooksus (sellisel juhul kuskil 3:43 vms).

Eks ma olen selle kolmeteist aasta jooksul, mis ma vastupidavusspordiga tegelenud olen olnud korduvalt olukorras, kus ma tunnen, et ma olen natuke vana. Ei taastu enam nii hästi või mõni vigastus ei parane iseenesest. Garminil on huvitav mõõdik - Fitness age (minu füüsiliselt võimekusel põhinev vanus - umbes nii võiks seda tõlkida). Ma ei tea, kuidas seda täpselt arvestatakse, aga paberil (Garmini programmis) on see nii, et kuni jaanuarini oli mu fitness age 37 aastat ning siis kukkus nädalatega 40 peale, kuhu ta jäigi. Ma ei tea, kas ma saan selle mõõdiku järgi veel kunagi olla noorem kui 40, aga ma tunnen ennast nüüd tõesti vanemana. Kohe selgitan, kuidas.

Minu uus standard on pragmaatilisem ja ilmselt käib rohkem kokku nii loomuliku vananemise kui ka sellega, et jooksuharrastusega on tegeletud armutust juba 13 aastat. Erinevaid probleeme on olnud, kuid 13 aasta jooksul olen esimest korda olukorras, kus tundub, et pean oma jooksuplaani korrigeerima pikemaks ajaks, kui vaid mõni nädal. Varasemast tuleb meelde juba oma kümmekond aastat tagasi talvel põetud plantarfastsiit, millest sisuliselt jooksin läbi (mõningase koormuse vähendamisega), mullune hilissuvine achillese kõõluste ülekoormus, mis ei lubanud mul juba registreeritud maratonistarti minna ning mitmed nädala-paariga lahenenud jäsemete alaosa probleemid. Oli veel üks pikaajaline õlavigastus, mis pani mitmetele jõuharjutustele piiri peale, kuid jooksmist ei seganud üldse.

Probleem iseenesest ei ole midagi uut. Juba 2024 sügisel kurtsin, et parema jala tagareis ei taha koostööd teha. Omegakiirusel jooksin tookord teibitult. Otsuse tegin sellise, et midagi eriti ei muuda ning loodan, et ajapikku keha kohaneb. Läkski üllatavalt hästi. Aastaga viisin 800m jooksu rekordi 2:32 pealt alla 2:15 nig muuhulgas parandasin teisi isiklikke rekordeid kuni distantsini 10 kilomeetrit. Arvake, mis tahate, aga 45-aastasena olles juba 12 aastat tõsiselt jooksuga tegelenud on see kõva sõna. Igasugune neljakümnendates isiklike rekordite parandamine on omaette saavutus iga inimese poolt, kes juba kolmekümnendate alguses tõsiselt jooksnud.

Kuni 2025 sügiseni tegi mulle vahepeal tuska just parem hamstring, kuni selle hetkeni, mil pimedas mudas vasakut vigastasin. Sealt alates annavad mõlemad jalad vaheldumise tunda, pigem vasak isegi rohkem ja parem vähem. Lõpliku otsuse probleemiga tegeleda võtsin vastu Aprilli lõpus, mil päev enne Vaela Jüriööjooksu käisin metsas sörkimas. Alus hea, kuid kolmandal kilomeetril tempo kukub ning iga samm teeb haiget. Paar päeva varem, kui jooksime staadionil 8 x 200m keskmiselt 32.5 sekundiga probleeme ei olnud. Ehk mõjub eelkõige koormuse kestus, mitte jooksukiirus. Ebaharilik nähtus, mida on mõnes allikas nimetatud sprinteri paradoksiks. Paradoks just selles mõttes, et pea iga jooksuga tegelenud inimene saab aru, kumb on koormavam, kas joosta trennis kokku 4 kilomeetrit 6:15 tempoga kilomeetri kohta või pausidega 1600m tempoga, mis kilomeetri kohta teeks 2:42? Minu veidra vigastuse puhul toimib see vastupidi.

Kuna ma tahaks sellest suvest midagigi välja võtta ning jätkuvalt hoida oma M50 unistust käeulatuses, siis tuli võtta ette raske otsus. Kuni selle hetkeni, mil ma ei ole vähemalt 10 päeva järjest tagareites vigastust tundnud on treenimiseks ja võistlemiseks järgmised reeglid:

1. Nädalas maksimaalselt kaks jooksutreeningut. Lisaks teen jõudu (2-3 korda nädalas) ning kahel kuni kolmel korral sõidan jalgrattaga.

2. Võistluste pikkus, kus osalen on maksimaalselt 1 kilomeeter. 

Eestis on tänapäeval üsna häid võimalusi. Kui ma kuskil sõidus ei ole, siis peaksin saama 7-8 starti sellegipoolest suve jooksul teha. Alati võib juhtuda ime ning vigastus taandub juba suve jooksul. Ma küll väga sellesse ei panusta, kuid alati on lootus, et vigastus taandub. Kui see peaks juhtuma, siis hakkan mõnest kilomeetrist rahulikust jooksust uuesti pihta ning loodan oma kilometraaži uuesti vakselt üles ehitada. Riskide võtmise aeg on läbi. Samuti loodan vähemalt kuupikkuse jooksupausi sel sügisel teha. Viimase kolmeteistkümne aasta jooksul olen ma vaid korra üle nädala jooksust eemal olnud ning see oli ka sundpuhkus seoses operatsiooniga.

Riho (vasakul) võimas lõpuspurt Kangru jooksult, kus ma ise kahjuks osaleda ei saanud

M11 Georgia Hunter Bell - mudel paberil hea, aga kas päris elus rakendatav?

 Kuu möödas sellest, kui viimati kirjutasin. Kuidas mul läinud on? Nii ja naa, ei oskagi midagi eriti arvata. Kohati on sooritus mõnes trennis paremaks läinud, kuid siis kuskil mujal kukub jälle tagasi.

Kuna midagi tuli muuta, siis märtsi keskel panin kokku oma olemasoleva treeningmudeli sellega, kuidas 1500m värske naiste maailmameister treenib. Mõte oli hea, aga: kolm staadionitrenni (kombinatsioon sprindist, erialasest vastupidavusest ja aeroobse T2 ja kõrgemate tsoonide trennist) kaks jõutrenni (suured raskused), iganädalane pikk rattasõit (2,5 tundi või rohkem) ning sinna juurde veel rahulikke rattasõite. Igaüks, kes seda loeb saab aru, et M45+ klassi mehele on seda natuke palju. Tegelikult mängisin juba mõnda aega regulaarselt rannatennist ka, mis tähendab seda, et see pidi ka kuhugi mahtuma. Hinnanguliselt pidi pooleteise tunni rannatennise koormus jalgadele (eriti ahilkad) olema sama, mis kolm tundi padelimängu. Miks ma padeliga võrdlen? Kuna see on uus rahvussport ja seetõttu saavad lugejad peas mingi seose luua. Olgu öeldud, et mina pole kunagi padelit mänginud. Anneli korra mängis ja sai kohe vigastuse. Külamees Rain mängis rohkem ning rebestas ahilka. Arvan, et see on rohkem juhus ja padel pole Raini õnnetuses nii palju nüüd ka süüdi. Teistest tuttavatest Dima kõõlus rebenes jalkaareeni kõrval ringi jalutades ja Heimaril korvpallimängus - juhtuda võib igalpool.

Uus mudel oli äge, treenida nagu maailmameister ning samal ajal saan kõik Rouvy challenged läbi sõita. Suur väsimus ming väga ei häirinudkim küll aga häiris väsimusest tingitud jätkuvalt kehva sooritus trennides. Oli ka helgemaid hetki, kus jooksingi kenasti intervalle kiiremini kui aprillis, aga mitte väga tihti. Peas näris kahtlus, et lükkan mõned nädalad veel ning vaatan, kas keha kohaneb või läheb veel hullemaks. Läks nii nagu iga targem treener oleks ennustanud - kõhus käis purakas ära ning olingi siruli.

Korrektuurid:

1. Vähem rattakoormust, nii watte kui ka tunde. Kui rattur on tugev, siis on ka madala pulsi juures mehhaaniline koormus üsna kõrge. 2,5 tundi, pulss 130 on madal, aga 200w on 200w ning lihased ja liigesed saavad selle igatpidi kätte.

2. Staadionitreeningud muutsin selliseks, et nädala keskel toimuvad kahel järjestikusel päeval ning kolmas trenn laupäeval. Lisaks on nädala teine trenn veidi kergem kui esimene. See annab võimaluse mitme taastava päevaga nädalalõpu koormusest välja tulla. Lisatingimusena see, et osalen neljapäevases trennis ise vaid siis, kui tunnen ennast täiesti tervena.

3. Füsioteraapiat rohkem ja regulaarsemalt.

Lisaks hakkab pihta võistlushooaeg. Vormi pole, aga kohalikel võistlustel tuleb ennast näidata - missioonitunde ja kohaliku spordielu soosimise jaoks väga oluline. Alati ei saa võita. Vahel tuleb asi lihtsalt ära teha ja anda rohkem võimalusi teistele. Õpilased on vahepeal jõudnud sellisele tasemele, et saame väga palju koos joosta nii sprinte kui ka pikemaid intervalle.

Pealesurutud muudatused seoses tagareitega

Tagareite kõõluste murest pole siiani lahti saanud. Otseselt võistlustel nad valu või ebamugavusega väga ei sega kuna lähen peale puhanult ning seetõttu on nende seis alati parem, kui trennides. Lisaks on abiks alati põhjalik soojendus ja adrenaliin. Ma pole muidugi ammu kusagil pikemal maal, kui 800 meetrit, võistenud. Trennidest on teada, et kõige suuremaid probleeme tekitavad just tempokamad pikemad jooksud või lõigud. Võin joosta neli kilomeetrit nii, et esimese jooksen kergelt nelja minutiga ning siis hakkavad tagareied vaikselt lukku minema. Neljandal kilomeetril on juba 4:15 tempo hoidmine paras piin.

Kui eelmisel aastal paugustasin isiklikke rekordeid kahesajast meetrist kümne kilomeetrini, siis sel aastal tean, et pean tegema väga põhjapanevaid otsuseid. Võin küll samamoodi edasi lasta ja loota, et ehk läheb õnneks. Suure tõenäosusega ei lähe ning olemasolevad probleemid aina süvenevad tasemeni, kus ma enam üldse ei saa või ei taha sammugi joosta. Teine võimalus on midagi ette võtta.

Valisin neid variantidest teise. Trenni mõttes tähendab see peale väiksema üldkoormuse seda, et jooksen ainult lühikesi juppe kiiresti või siis taastavalt ja tõesti väga aeglaselt. Sihin sel aastal rekordite parandusi vaid distantsidel 100st kuni 800 meetrini. Eks näeb, kuidas minema hakkab. Esiti piirdun vaid kahe jooksuga nädalas. Kui olukord paraneb saan kolme peale minna. Üldkardio loodan teha jalgratta peal ning lisaks tekib loodetavasti jätkuvat arengut ka jõusaalis. Laupäeval jooksen ilmselt aasta pikeima võistluse (3.8 km metsarajal). Kohalik külajooks ja Marko korraldab. Jooksen läbi, tuleb, mis tuleb.

Juba klubi sees jagatud link meie kiireimatest naistest (Katre, Anneli, Eliise)

Ning sprindi stardi harjutus, kus Kris-Teven näitab väga head pöia jäikust ja sääre nurkasi.

jooksukooli sisehooaja viimane trenn. Vasakult: Eliise, Riho,

Katre, Kris-Teven, Janar ja Anneli

rannatennise hobi tekkis pigem poolkogemata

perekondlikel põhjustel

Kevadine selgushetk

 Miks tasub võistelda ka siis, kui ma tean, et ma pole vormis? Selleks, et võimalikult täpselt mõista hetkeseisu ning sellest tulenevalt panna paika plaan, kuidas puudujääke parandada. Olgem ausad, elu esimeste Eestikate 800 meetrit ei kukkunud absoluutselt nii välja nagu ma seda vaimusilmas oleksin tahtnud näha. Kuna koos minuga jooksis ka klubikaaslane Riho, kelle treeningutega olen ma samuti väga hästi kursis, siis oli analüüsi teha väga lihtne.

Meil mõlemal on puudujääke aeroobes jooksu üldvastupidavuses. Olukorra teket soodustas erakordselt külm talv, mille tõttu ei jooksnud ma õues peaaegu meetritki vaatamata sellele, et sisehallis rügasin tööd nagu loom. Selline rütm põhjustas olukorra, kus mul olid väga head jooksu tehnilised ja kiiruslikud võimed, kuid südameveresoonkonna ning lisaks võimekus taluda jooksust tulenevat spetsiifilist stressi pikaajaliselt olid nõrgad. Sarnased tulemused olid ka Rihol: korralik isiklik rekord 200-meetri jooksus ning detsembriga samaväärne 800-meetri jooks. Erinevalt minust (kelle aeg 7 sekundit kehvem) tegi Riho aeroobset tööd rohkem suuskadel ning tema aeroobne võimekus oli detsembris ka minu omast oluliselt madalam.

Aeroobse võimekuse ärakukkumist tundsin ma tegelikult juba jaanuaris. Pikkadel lõikudel kas puudus areng või ei suutnud ma neid vajaliku tempoga lõpuni joosta. Kahjuks ei osanud ma õigeid põhjuseid leida ning hinnata nende mõju 800-meetri jooksule. See, et ma polnud kehaliselt valmis 1000-meetri pikkuste intervallide tempot tõstma oli tegelikult selle tagajärg, et mul puudus oluline tugisüsteem, milleks on regulaarsete rahulike jooksude tegemine ning ka pikk jooks. Samuti ei tajunud ma seda, kui tähtis on aeroobne tase kiire 800 meetri läbimiseks. Talvel jooksin ma läbi keskmiselt 20-25 kilomeetrit nädalas. Tegin küll toetamiseks rattatrenni, kuid selle maht ja intensiivsus ei olnud aeroobse võimekuse hoidmiseks piisav (keskmiselt tund aega korraga pulsiga 120-130. Oleksin pidanud sõitma kas kõrgemate pulsiväärtustega (umbes 135) ning samuti sisse võtma 2-tunniseid sõite.

Kuhu edasi? Edasi on lihtne. Õnneks lähevad ilmad aina soojemaks ning seetõttu on lihtsam aeroobsest taandarengust välja tulla. Vastus on lihtne: rohkem aeroobset mahtu ning rohkem joostes. Arvan, et alla 50 kilomeetri nädalas ma lihtsalt väga hästi ei toimi - isegi mitte keskmaadistantsidel.

Teine samm pakkudelt, kes leiab tehnika vea?

Vastus foto all olevale küsimusele. Näha on korralik aktiivne kätetöö. Väga hea kere nurk (järsum kui 45 kraadi), ei ole puusast kallutatud, jalg on tõukel lõpuni välja sirutatud. Vea leiab, kui vaadata vasaku jala kõrgust maapinnast. Tõukefaasis peaks sprinteri jalg tõusma maapinna suhtes minimaalselt, minul on ta tõstetud ilmselgelt liiga kõrgele. Osad tippsprinterid lohistavad esimesel sammul varvast maas, et minimeerida jala tõstmist.

Veteranide Eestikad, ehk jätkuvalt augus, aga küll ma välja ronin

 Milles see augus istumine siis seisneb ka? Ei jõua vajalikke aegasi trennis välja joosta. Väga ei aita ka kaasa viimasel ajal üha tugevamini tunda andev tagareie tendoniit, mis väljendub jooksutrennis tuntavas ebamugavuses või valus reie tagaosas põhiliselt kanni juures. Vaid mõnikord kolib ta omadega põlveõndla juurde. Parema ahilkaga on ka vahel probleeme, kuid sellega on mul kergem hakkama saada. Mõlemal juhul tegelen taastusraviga, kuid paraku võtab see kõik aega ning kuu või vähemaga siin kindlasti suurt läbimurret oodata ei tasu.

Intervallide jooksmisega on nii, et poole kilomeetri plaanile kaotan keskmaa rütmis kuskil viie sekundiga ja 200m juppidel sekundiga. Jah saaks kiiremini ka joosta, aga siis poleks see enam lõtv ja kontrollitud. Mis see aegades tähendab? No viiesajal meetril kuskil 5 sekundit (1:25) ning kahesajal kuskil sekund (33,5). Pikemal maal on lihtsalt raskem rütmi hoida ning osa kiiruskadu tekib tehnika lagunemisest.

Hirmus kiusatus oli sellises seisus veteranide sisemeistrivõistlustest loobuda. Samas otsustasin ikkagi asja ära teha trenni ja distsipliini kasvatamise mõttes. Alati ei pea rajale minema hea vormi ja rekordimõtetega. Lisaks on jälle põhjust kerget trenninädalat teha, mida mu keha hädasti vajab.

Vaatasin, et nüüd on viimane aeg ka kehakaal paika timmida. 78 kg tähendab seda, et kuskil 3-5 kg tuleks sealt nüüd vaikselt maha loksutada, et suveks hea minek saada. Kui varem alustada, siis ei ole nii suurt energiakadu (paari kilo kaupa kuu jooksul ei anna väga tundagi). Talvel muidu toitumisega kaalu teemat väga ei forsseerinud, kuna siis on vähem segajaid (üks asi vähem, mille pärast muretseda) ja kergem lihtsalt trennile ja kõigele muule keskenduda.

Veteranide sisemeistrivõistlused

Vaatan registreerunute asetusi prognoosi järgi. 200 meetri jooksus olen 8/13 ja 800 meetri jooksus olen 4/9. Kuigi lõpparvestuses on kõik vanuseklassid koos ning seetõttu on seda raske prognoosida ütleb kiire arvutus, et 200 meetris medališanšši pole ning 800 peal on väike võimalus juhul kui kõik peaks superhästi õnnestuma. Tavaliselt seda muidugi ei juhtu. Kuna kõige tugevamad konkurendid (3 tk) 800 meetri distantsi peal on umbes minu vanused, siis peaksin neid reaalselt edestama.

Mis tegelikult juhtus? Kuna Laurit ründas eelmistel päevadel kõhutõbi, siis 800 meetris ta starti ei tulnud. See andis mulle võimaluse sihtida üldarvestuses teist ning peale kalkulaatorit kolmandat kohta.

Minu ülesanne oli lihtne: jälgida Heiki Pruuli ning edestada teda finišis. Stardis oli kaheksa meest korraga. Esimene tõrge tekkis kohe peale starti. Ees läks nagu planeeritud Danel Taur, tema taga Heiki Pruul, kuid seejärel pressis meie vahele veel Heiko Kraubner. Kuna nägin, et Pruul hakkab meilt eest ära libisema, siis pidin juba esimesel sirgel Heikost möödumiseks järsu kiirenduse tegema. Esimese ringi lõpetasime alla 33 sekundi, kuid mingil põhjusel ütles juba siis keha, et see pole tempo, millega vastu pean. Teise ringi lõpuks oli meie vahe juba üle viie meetri ning jalgades ei olnud mitte mingit tunnet, et kuskilt üldse lõpuspurti võtta oleks. Nii ma siis veeresin suure vaevaga lõpuni ajaga, millest viimati olin aeglasem detsembris 2024. Ajaga, mis napilt alla 2:22 olin üldarvestuses kolmas, kuid peale vanusegruppide kalkulaatorit medalilt väljas (neljas). Kolmanda koha jaoks oleksin pidanud jooksma 2:16-ga. 

Kuigi oleksin tahtnud nüüd pettununa koju minna tuli misioon lõpuni ära teha. Tiimikaaslased Riho ja Lauri olid ju ka ometi 200 meetri starti minemas. Esimesene oli võistlustules Riho, kes jooksis ilusa isikliku rekordi, saades sellega esimest korda 28 sekundi piirist jagu.

Mina olin teises jooksus vaid kahe konkurendiga. Mõlemad must paberil veidi kiiremad. Mõtlesin, et teine koht oleks igati kordaminek. Ilmselt kuna tegemist oli päeva teise võistlusega oli mu start veidi uimane. Esimese sirge lõpuks sain siiski niipalju hoogu üles, et tagakurvi minnes sain aru: kui ma nüüd korralikult pressin, siis võin siit isegi esimesena välja tulla. Olen seda korduvalt öelnud, et sisehalli 200-meetri jooksu võtmekoht on tagakurv. Kui kurvist esimesena väljusin, siis käis peast mõte läbi: tulebki ära. Ajaks täpselt 27:00 (väike rekordiparandus), ning oma jooksu esimene.

Viimases ehk kiireimas jooksus osales ka Lauri, kes oma teise kohaga kuidagi rahule ei jäänud. Pärast tulemuste ümberarvutamist vanusekoefitsendi järgi oli Lauri kolmas, Riho viies ja mina kuues kolmeteist osaleja hulgas. Vähemalt midagi head võistluselt kaasa viia.

Riho jooks: https://www.youtube.com/watch?v=uakpyCZSmtU

Minu jooks: https://www.youtube.com/watch?v=YUUB-hgTF_U

Mõned on öelnud, et kas ma ei võiks proovida puhtalt sprinteriks hakata. Mõte on ahvatlev ning usun, et ma suudaksin puhta sprindi treeninguga regulaarselt Eestis poodiumitel olla. Samas ei taha ma seda teha, kuna peaksin selleks liiga palju sildu põletama. Enam kui kümme aastat tõsist kardiotreeningut läheks vett vedama. Mul kaoks võime korralikult kohalikel võistlustel osaleda. Sprindivõistlusi kuigi on ei ole neid veteranidele just väga palju.

vasakul mitmetes vanuseklassides sprindi rahvusrekordeid omav Ülo Randaru

Tormiline veebruari nädal

 Auku kukkumine

Viimase vähemalt 30 aasta pikim külmaperiood mõjus vaimsele tervisele laastavalt. Ka füüsiliste tegevustega sai üle võlli pandud (rannatennise mängud niigi raskele treeningplaanile otsa). Baasperioodi viimane raskeim nädal jäi mul vahele. 15. veebruaril olin omadega totaalselt auku kukkunud. Jooksime sisehallis 3 x 300 meetrit. Selle vahemaa 50 sekundiga läbimine oli omaette võitlus. Kui mul on juba 250 meetri peal raske, siis mismoodi ma 800 jooksen? Sealt edasi jooksime 150 meetrisi juppe 400m võistlustempos. Ma pidin reaalselt võitlema, et saada aega alla 22 sekundi. Selline tunne oli, et kõik signaalid, mis kesknärvisüsteemist lihastesse tulid olid viipega, ehk tehnika lagunes. Peale pidevate pehmete kudede probleemide oli nüüd kesknärvisüsteem ka kottis. Loobusin tervise huvides viimasest intervallist.

Järgmise päeva puhkasin täielikult ning kaks päeva hiljem jooksin plaanitud kuue ühekilomeetrise intervalli asemel neli. Kuulasin keha ning ajad tulid 3:50 tuuri. Keha poleks niikuinii rohkemaga hakkama saanud. Kuu varem oleksin 10 sekundit kiiremini jooksnud.

Vaela suusasõit

Ega ma eriti tahtnud, kuid see võistlus on värskelt väljakuulutatud Kiili valla kuubiku üks osa, ehk mingid punktid tasub üles korjata. Ilm (-10) oli külm. Kuigi võistlus oli lühike, siis start hilines ning ma võitlesin suure osa ajast sõrmede ja varvaste külmumisega. Kui ma peaksin kunagi Tartu maratonil osalema, siis sealt võib mu otse kirurgiasse saata läbikülmunud sõrmi ja varbaid amputeerima.

2,5 km eraldistardi tulemus oli täpselt selline nagu ma väärisin. Inimene, kellel on algaja suusad, mida pole neli aastat määritud ning kes sõidab umbes 15 kilomeetrit aastas ei väärigi enamat. Sõitsin kuskil 3:15-20 tempos kilomeetri kohta, millega kaotasin peaaegu kõikidele sportlastele. Asja ei teinud paremaks see, et ma juba kolmkümmend meetrit peale starti siruli olin. Juhtub, kui panna kokku jõud olematu tasakaaluga. Riho meie klubist oli seekord tasemel (vanuseklassi teine). Kaks head asja siiski oli veel (peale Riho puraka muidugi). Võistlus ei olnud väsitav ning sain kuubikusse mõned punktid kirja. Nüüd võib suusad keldrisse tagasi viia.

 TSVK 

Kui paar nädalat varem olin härga täis ning tahtsin kindlasti 800 meetri peal trenni jaoks võistelda, siis lõpuks 200m võistluse kasuks otsustamine oli parim, mida ma tolles seisus teha sain. Valik, mis sundis mind päriselt puhkama. Kui tahan normaalselt sprintida, siis ei tohi närvisüsteem "kottis" olla. Peale esmaspäeva puhkasin ka reedel ning laupäeval tegin ainult 40 minutit sörki ja tehnikatrenni. Ainus terav asi oli 5 x sprinditehnikas madalaid tõkkeid.

Ma olen juba detsembrist saati, kahjuks ilma suurema arenguta, sprinditehnika kallal nokitsenud. Hoiak on endine,usu süsteemi ja treeningusse ning tulemused avalduvad ootamatult ning võivad teinekord vägagi üllatada. Lootsin saada minimaalselt eelmisest korrast (27:40) paremat aega ja parimal juhul esimest korda ametlikult 27 sekundi piiri alistada. Jookse oli palju ning paberil oli minu jooksus kirjas Valeri Zhumadilov ning Andrus Mutli. Minust vanemad mehed, kuid realseid aegu vaadates tervamad sprinterid. Mõlemad siis ka mitmeid vanuseklasside Eesti rekordeid valitsevad mehed. Stardis oli reaalselt ainult Valeri. Sprindi start oli mul mehh - ainult 4-5 sammu ja klõps püsti, aga peaks olema oma 10 sammu sujuvat ja kannatlikku surumist. Aga ei, harjutan küll regulaarselt, kuid võistlusel võtab mingi alateadlik loom võimu enda kätte ja korraldab asja ikka valesti. Ei tahtnud Valerile, kes startis minust eespool suurema numbriga real enne teist kurvi liiga suurt edu jätta. Maksimaalse kiiruse sain ehk kätte alles sirge lõpus ning siis tuli teine kurv peale. Kasutasin uut mantrat (mõtlen, et jooksen üle tuliste süte), mis tundus töötavat. Lõpusirgele tulime peaaegu koos ning siis juhtus esimest korda sellel distantsil, et tunnen, kuidas jalad lähevad lukku. Vaatan, et Valeril juhtub täpselt sama asi. Viimasele kümnele meetrile minnes oli valeri edu veel vast pool meetrit ning finišijoone ületasime korraga. Vaatasime segaduses pilkudega üksteisele otsa. Fotofiniš andis mulle sajandiksekundi kiirema aja - 27:05 (see muide vastab umbes ajale 26.6 välistaadionil).

Valeri on legend. Joosta selliselt 64-aastasena. Tõenäoliselt üks maailma parimas vormis inimesi selles vanuses. Sellel mehel on reaalselt fitnessimodelli keha, sixpack ja kõik muud jutud. See on tase.

Maasikaks oli 15 minutit hiljem peetud 800m võistlus, kus esikoha eest võitlesid pooleldi meie klubi sportlasena Lauri Tanner ning hetkel ilmselt 45+ vanuseklassi parim Danel Taur (kui ma ei eksi, siis antud alal isegi valitsev Euroopa meister). Esialgne jooksutempo (32-33s ring) oleks isegi minu jaoks mõistlik olnud. Viimasel ringil pani Lauri oma võimsa sprindikiiruse maksma ning oli seega päeva kiireim veteran.

Kuigi väga väikese marginaaliga, tasub iga rekordiparanduse eest minu vanuses rõõmustada. Lisaks sellele täiesti müstika, 2 päeva lihasvalu 200m jooksust. No see pidi arendav olema. Selle aasta eesmärk 200 meetri peal on 26.5. Loodan, et õnnestub välitingimustes see ära vormistada. Nüüd tuleb veel natuke harjutada 32-33 sekundiga ringide jooksmist ning 14 märtsil 800 ja 200 m võistlusel kõik välja panna.

pildil Eesti tugevaima M45 mehega sprindis ja keskmaal