kolmapäev, 18. märts 2026

Veteranide Eestikad, ehk jätkuvalt augus, aga küll ma välja ronin

 Milles see augus istumine siis seisneb ka? Ei jõua vajalikke aegasi trennis välja joosta. Väga ei aita ka kaasa viimasel ajal üha tugevamini tunda andev tagareie tendoniit, mis väljendub jooksutrennis tuntavas ebamugavuses või valus reie tagaosas põhiliselt kanni juures. Vaid mõnikord kolib ta omadega põlveõndla juurde. Parema ahilkaga on ka vahel probleeme, kuid sellega on mul kergem hakkama saada. Mõlemal juhul tegelen taastusraviga, kuid paraku võtab see kõik aega ning kuu või vähemaga siin kindlasti suurt läbimurret oodata ei tasu.

Intervallide jooksmisega on nii, et poole kilomeetri plaanile kaotan keskmaa rütmis kuskil viie sekundiga ja 200m juppidel sekundiga. Jah saaks kiiremini ka joosta, aga siis poleks see enam lõtv ja kontrollitud. Mis see aegades tähendab? No viiesajal meetril kuskil 5 sekundit (1:25) ning kahesajal kuskil sekund (33,5). Pikemal maal on lihtsalt raskem rütmi hoida ning osa kiiruskadu tekib tehnika lagunemisest.

Hirmus kiusatus oli sellises seisus veteranide sisemeistrivõistlustest loobuda. Samas otsustasin ikkagi asja ära teha trenni ja distsipliini kasvatamise mõttes. Alati ei pea rajale minema hea vormi ja rekordimõtetega. Lisaks on jälle põhjust kerget trenninädalat teha, mida mu keha hädasti vajab.

Vaatasin, et nüüd on viimane aeg ka kehakaal paika timmida. 78 kg tähendab seda, et kuskil 3-5 kg tuleks sealt nüüd vaikselt maha loksutada, et suveks hea minek saada. Kui varem alustada, siis ei ole nii suurt energiakadu (paari kilo kaupa kuu jooksul ei anna väga tundagi). Talvel muidu toitumisega kaalu teemat väga ei forsseerinud, kuna siis on vähem segajaid (üks asi vähem, mille pärast muretseda) ja kergem lihtsalt trennile ja kõigele muule keskenduda.


Veteranide sisemeistrivõistlused

Vaatan registreerunute asetusi prognoosi järgi. 200 meetri jooksus olen 8/13 ja 800 meetri jooksus olen 4/9. Kuigi lõpparvestuses on kõik vanuseklassid koos ning seetõttu on seda raske prognoosida ütleb kiire arvutus, et 200 meetris medališanšši pole ning 800 peal on väike võimalus juhul kui kõik peaks superhästi õnnestuma. Tavaliselt seda muidugi ei juhtu. Kuna kõige tugevamad konkurendid (3 tk) 800 meetri distantsi peal on umbes minu vanused, siis peaksin neid reaalselt edestama.

Mis tegelikult juhtus? Kuna Laurit ründas eelmistel päevadel kõhutõbi, siis 800 meetris ta starti ei tulnud. See andis mulle võimaluse sihtida üldarvestuses teist ning peale kalkulaatorit kolmandat kohta.
Minu ülesanne oli lihtne: jälgida Heiki Pruuli ning edestada teda finišis. Stardis oli kaheksa meest korraga. Esimene tõrge tekkis kohe peale starti. Ees läks nagu planeeritud Danel Taur, tema taga Heiki Pruul, kuid seejärel pressis meie vahele veel Heiko Kraubner. Kuna nägin, et Pruul hakkab meilt eest ära libisema, siis pidin juba esimesel sirgel Heikost möödumiseks järsu kiirenduse tegema. Esimese ringi lõpetasime alla 33 sekundi, kuid mingil põhjusel ütles juba siis keha, et see pole tempo, millega vastu pean. Teise ringi lõpuks oli meie vahe juba üle viie meetri ning jalgades ei olnud mitte mingit tunnet, et kuskilt üldse lõpuspurti võtta oleks. Nii ma siis veeresin suure vaevaga lõpuni ajaga, millest viimati olin aeglasem detsembris 2024. Ajaga, mis napilt alla 2:22 olin üldarvestuses kolmas, kuid peale vanusegruppide kalkulaatorit medalilt väljas (neljas). Kolmanda koha jaoks oleksin pidanud jooksma 2:16-ga. 

Kuigi oleksin tahtnud nüüd pettununa koju minna tuli misioon lõpuni ära teha. Tiimikaaslased Riho ja Lauri olid ju ka ometi 200 meetri starti minemas. Esimesene oli võistlustules Riho, kes jooksis ilusa isikliku rekordi, saades sellega esimest korda 28 sekundi piirist jagu.

Mina olin teises jooksus vaid kahe konkurendiga. Mõlemad must paberil veidi kiiremad. Mõtlesin, et teine koht oleks igati kordaminek. Ilmselt kuna tegemist oli päeva teise võistlusega oli mu start veidi uimane. Esimese sirge lõpuks sain siiski niipalju hoogu üles, et tagakurvi minnes sain aru: kui ma nüüd korralikult pressin, siis võin siit isegi esimesena välja tulla. Olen seda korduvalt öelnud, et sisehalli 200-meetri jooksu võtmekoht on tagakurv. Kui kurvist esimesena väljusin, siis käis peast mõte läbi: tulebki ära. Ajaks täpselt 27:00 (väike rekordiparandus), ning oma jooksu esimene.

Viimases ehk kiireimas jooksus osales ka Lauri, kes oma teise kohaga kuidagi rahule ei jäänud. Pärast tulemuste ümberarvutamist vanusekoefitsendi järgi oli Lauri kolmas, Riho viies ja mina kuues kolmeteist osaleja hulgas. Vähemalt midagi head võistluselt kaasa viia.

Riho jooks: https://www.youtube.com/watch?v=uakpyCZSmtU
Minu jooks: https://www.youtube.com/watch?v=YUUB-hgTF_U

Mõned on öelnud, et kas ma ei võiks proovida puhtalt sprinteriks hakata. Mõte on ahvatlev ning usun, et ma suudaksin puhta sprindi treeninguga regulaarselt Eestis poodiumitel olla. Samas ei taha ma seda teha, kuna peaksin selleks liiga palju sildu põletama. Enam kui kümme aastat tõsist kardiotreeningut läheks vett vedama. Mul kaoks võime korralikult kohalikel võistlustel osaleda. Sprindivõistlusi kuigi on ei ole neid veteranidele just väga palju.

vasakul mitmetes vanuseklassides sprindi rahvusrekordeid omav Ülo Randaru


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar