Kevadine selgushetk

 Miks tasub võistelda ka siis, kui ma tean, et ma pole vormis? Selleks, et võimalikult täpselt mõista hetkeseisu ning sellest tulenevalt panna paika plaan, kuidas puudujääke parandada. Olgem ausad, elu esimeste Eestikate 800 meetrit ei kukkunud absoluutselt nii välja nagu ma seda vaimusilmas oleksin tahtnud näha. Kuna koos minuga jooksis ka klubikaaslane Riho, kelle treeningutega olen ma samuti väga hästi kursis, siis oli analüüsi teha väga lihtne.

Meil mõlemal on puudujääke aeroobes jooksu üldvastupidavuses. Olukorra teket soodustas erakordselt külm talv, mille tõttu ei jooksnud ma õues peaaegu meetritki vaatamata sellele, et sisehallis rügasin tööd nagu loom. Selline rütm põhjustas olukorra, kus mul olid väga head jooksu tehnilised ja kiiruslikud võimed, kuid südameveresoonkonna ning lisaks võimekus taluda jooksust tulenevat spetsiifilist stressi pikaajaliselt olid nõrgad. Sarnased tulemused olid ka Rihol: korralik isiklik rekord 200-meetri jooksus ning detsembriga samaväärne 800-meetri jooks. Erinevalt minust (kelle aeg 7 sekundit kehvem) tegi Riho aeroobset tööd rohkem suuskadel ning tema aeroobne võimekus oli detsembris ka minu omast oluliselt madalam.

Aeroobse võimekuse ärakukkumist tundsin ma tegelikult juba jaanuaris. Pikkadel lõikudel kas puudus areng või ei suutnud ma neid vajaliku tempoga lõpuni joosta. Kahjuks ei osanud ma õigeid põhjuseid leida ning hinnata nende mõju 800-meetri jooksule. See, et ma polnud kehaliselt valmis 1000-meetri pikkuste intervallide tempot tõstma oli tegelikult selle tagajärg, et mul puudus oluline tugisüsteem, milleks on regulaarsete rahulike jooksude tegemine ning ka pikk jooks. Samuti ei tajunud ma seda, kui tähtis on aeroobne tase kiire 800 meetri läbimiseks. Talvel jooksin ma läbi keskmiselt 20-25 kilomeetrit nädalas. Tegin küll toetamiseks rattatrenni, kuid selle maht ja intensiivsus ei olnud aeroobse võimekuse hoidmiseks piisav (keskmiselt tund aega korraga pulsiga 120-130. Oleksin pidanud sõitma kas kõrgemate pulsiväärtustega (umbes 135) ning samuti sisse võtma 2-tunniseid sõite.

Kuhu edasi? Edasi on lihtne. Õnneks lähevad ilmad aina soojemaks ning seetõttu on lihtsam aeroobsest taandarengust välja tulla. Vastus on lihtne: rohkem aeroobset mahtu ning rohkem joostes. Arvan, et alla 50 kilomeetri nädalas ma lihtsalt väga hästi ei toimi - isegi mitte keskmaadistantsidel.

Teine samm pakkudelt, kes leiab tehnika vea?

Vastus foto all olevale küsimusele. Näha on korralik aktiivne kätetöö. Väga hea kere nurk (järsum kui 45 kraadi), ei ole puusast kallutatud, jalg on tõukel lõpuni välja sirutatud. Vea leiab, kui vaadata vasaku jala kõrgust maapinnast. Tõukefaasis peaks sprinteri jalg tõusma maapinna suhtes minimaalselt, minul on ta tõstetud ilmselgelt liiga kõrgele. Osad tippsprinterid lohistavad esimesel sammul varvast maas, et minimeerida jala tõstmist.