Kuu möödas sellest, kui viimati kirjutasin. Kuidas mul läinud on? Nii ja naa, ei oskagi midagi eriti arvata. Kohati on sooritus mõnes trennis paremaks läinud, kuid siis kuskil mujal kukub jälle tagasi.
Kuna midagi tuli muuta, siis märtsi keskel panin kokku oma olemasoleva treeningmudeli sellega, kuidas 1500m värske naiste maailmameister treenib. Mõte oli hea, aga: kolm staadionitrenni (kombinatsioon sprindist, erialasest vastupidavusest ja aeroobse T2 ja kõrgemate tsoonide trennist) kaks jõutrenni (suured raskused), iganädalane pikk rattasõit (2,5 tundi või rohkem) ning sinna juurde veel rahulikke rattasõite. Igaüks, kes seda loeb saab aru, et M45+ klassi mehele on seda natuke palju. Tegelikult mängisin juba mõnda aega regulaarselt rannatennist ka, mis tähendab seda, et see pidi ka kuhugi mahtuma. Hinnanguliselt pidi pooleteise tunni rannatennise koormus jalgadele (eriti ahilkad) olema sama, mis kolm tundi padelimängu. Miks ma padeliga võrdlen? Kuna see on uus rahvussport ja seetõttu saavad lugejad peas mingi seose luua. Olgu öeldud, et mina pole kunagi padelit mänginud. Anneli korra mängis ja sai kohe vigastuse. Külamees Rain mängis rohkem ning rebestas ahilka. Arvan, et see on rohkem juhus ja padel pole Raini õnnetuses nii palju nüüd ka süüdi. Teistest tuttavatest Dima kõõlus rebenes jalkaareeni kõrval ringi jalutades ja Heimaril korvpallimängus - juhtuda võib igalpool.
Uus mudel oli äge, treenida nagu maailmameister ning samal ajal saan kõik Rouvy challenged läbi sõita. Suur väsimus ming väga ei häirinudkim küll aga häiris väsimusest tingitud jätkuvalt kehva sooritus trennides. Oli ka helgemaid hetki, kus jooksingi kenasti intervalle kiiremini kui aprillis, aga mitte väga tihti. Peas näris kahtlus, et lükkan mõned nädalad veel ning vaatan, kas keha kohaneb või läheb veel hullemaks. Läks nii nagu iga targem treener oleks ennustanud - kõhus käis purakas ära ning olingi siruli.
Korrektuurid:
1. Vähem rattakoormust, nii watte kui ka tunde. Kui rattur on tugev, siis on ka madala pulsi juures mehhaaniline koormus üsna kõrge. 2,5 tundi, pulss 130 on madal, aga 200w on 200w ning lihased ja liigesed saavad selle igatpidi kätte.
2. Staadionitreeningud muutsin selliseks, et nädala keskel toimuvad kahel järjestikusel päeval ning kolmas trenn laupäeval. Lisaks on nädala teine trenn veidi kergem kui esimene. See annab võimaluse mitme taastava päevaga nädalalõpu koormusest välja tulla. Lisatingimusena see, et osalen neljapäevases trennis ise vaid siis, kui tunnen ennast täiesti tervena.
3. Füsioteraapiat rohkem ja regulaarsemalt.
Lisaks hakkab pihta võistlushooaeg. Vormi pole, aga kohalikel võistlustel tuleb ennast näidata - missioonitunde ja kohaliku spordielu soosimise jaoks väga oluline. Alati ei saa võita. Vahel tuleb asi lihtsalt ära teha ja anda rohkem võimalusi teistele. Õpilased on vahepeal jõudnud sellisele tasemele, et saame väga palju koos joosta nii sprinte kui ka pikemaid intervalle.
Pealesurutud muudatused seoses tagareitega
Tagareite kõõluste murest pole siiani lahti saanud. Otseselt võistlustel nad valu või ebamugavusega väga ei sega kuna lähen peale puhanult ning seetõttu on nende seis alati parem, kui trennides. Lisaks on abiks alati põhjalik soojendus ja adrenaliin. Ma pole muidugi ammu kusagil pikemal maal, kui 800 meetrit, võistenud. Trennidest on teada, et kõige suuremaid probleeme tekitavad just tempokamad pikemad jooksud või lõigud. Võin joosta neli kilomeetrit nii, et esimese jooksen kergelt nelja minutiga ning siis hakkavad tagareied vaikselt lukku minema. Neljandal kilomeetril on juba 4:15 tempo hoidmine paras piin.
Kui eelmisel aastal paugustasin isiklikke rekordeid kahesajast meetrist kümne kilomeetrini, siis sel aastal tean, et pean tegema väga põhjapanevaid otsuseid. Võin küll samamoodi edasi lasta ja loota, et ehk läheb õnneks. Suure tõenäosusega ei lähe ning olemasolevad probleemid aina süvenevad tasemeni, kus ma enam üldse ei saa või ei taha sammugi joosta. Teine võimalus on midagi ette võtta.
Valisin neid variantidest teise. Trenni mõttes tähendab see peale väiksema üldkoormuse seda, et jooksen ainult lühikesi juppe kiiresti või siis taastavalt ja tõesti väga aeglaselt. Sihin sel aastal rekordite parandusi vaid distantsidel 100st kuni 800 meetrini. Eks näeb, kuidas minema hakkab. Esiti piirdun vaid kahe jooksuga nädalas. Kui olukord paraneb saan kolme peale minna. Üldkardio loodan teha jalgratta peal ning lisaks tekib loodetavasti jätkuvat arengut ka jõusaalis. Laupäeval jooksen ilmselt aasta pikeima võistluse (3.8 km metsarajal). Kohalik külajooks ja Marko korraldab. Jooksen läbi, tuleb, mis tuleb.
Juba klubi sees jagatud link meie kiireimatest naistest (Katre, Anneli, Eliise)
Ning sprindi stardi harjutus, kus Kris-Teven näitab väga head pöia jäikust ja sääre nurkasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar