Kohanemisraskused uue reaalsusega

 Kui olin natuke "puhanud" ja energiat laadinud, siis sõitis jälle katus ära. Hakkasin omale ette kujutama, kuidas ma tegelikult paranen ning väike ebamugavus tagareites tuleb lihtsalt ära kannatada. Küll keha kohaneb ja laseb mul jälle "piirideta" joosta. Ühel hetkel oli olukord nii talumatuks muutunud, et tegin sama otsuse uuesti - ma pean võtma ette muutused, vastasel juhul võin igasugu tulemuste tegemise sel aastal ära unustada. Kuidas ikka teeb tuska see värk - alles eelmisel aastal korjasin kõikidelt kohalikelt võistlustelt kui mitte esikohti, siis poodiumi kohti ikka. Nüüd jäävad mulle ainult mingid kõrgetasemelised staadionivõistlused. 

Puhkamine ka ei sobi. Ma olen ennast aastaid defineerinud eliit-harrastusportlasena. Eliit tuleb sellest, et ma treenin ja toitun nagu proff. Või siis seda toitumise asja pigem kujutan ette - tegelikkuses jäävad koogid ja kommid pidevalt ette ning rändvad ilma igasugu kõhkluseta otse suhu. Pole julgenud isegi kaalul käia paar nädalat. Mais korra käisin, siis olin 77,5 kg. Pole hea tulemus, aga pole ka päris pekirulliks keeranud, kuigi ma kardan, et liigun vaikselt selles suunas. Tegelt on mul mõistusega üldse väga kehvasti. Kui mitte toitumishäire, siis vähemalt häiritud toitumine. Liiga palju mõtteid käib toidukordade ümber ning kaalunumbril on suur mõju eneseidentiteedile. Mis ma siis tegin või kuidas ma mitte midagi ei teinud? Neljapäeval ja reedel ei teinudki midagi. Natuke jalutasin ja see oli kõik. Laupäeval tegin sprinditrenni. Kuna staadion oli hõivatud, siis treenisime mäe peal. Sprindid mäkke olid üllatavalt teravad. Puhkamine vist aitas. Õhtul mängisin rannatennist. Pühapäeva hommikul tegin jõutrenni ning kuna magasin vist kehvasti, siis tundub, et rohkem ei teinud mitte kui midagi. Ja nii läks see edasi veel esmaspäeval ja teisipäeval. Täiesti null treeningut. Tegin kõike teadlikult ja pidasin vastu. Anname kehale korraliku reseti ja siis alustame otsast uue programmiga.

muhedate mõmpsikutega Paunküla metsades elektrirataste matkal

Kohila 400 meetrit

Kuna teisipäeval oli veel tütre sünnipäev ja mingite toitudega ma pidurit ei pannud, siis ei saanud ma hommikul enam üldse sotti, kas ma olen tugev harrastussportlane või suvaline kontori paks. Viimased 13 aastat oleks justkui elust kustutatud. Üldse on nüüd identiteedi leidmisega raske. Inimene defineerib ennast läbi tegevuse. Kui ma olen sportlane, siis teen trenni. Kuna ma aga trenni ei tee, siis pole ka sportlane. Kes ma siis olen?

Igal juhul kõik kaardid panin sellele, et äkki ma olen puhanud ning närvisüsteem on terav ja värske. Vähemalt on ilm kuum ja sprintimiseks igati sobilik. Korra sai 400 jaoks trenni ka tehtud, kui eelmisel kolmapäeval jooksin 3 x 200 meetrit kohutavalt halvasti - mitte ühtegi ei saanud isegi alla 31 sekundi.

Staadionil oli neli rada ning jookse oli kokku 17, mis tähendas, et sain endale sarnaste võimetega sportlaste vastu ennast proovile panna. Ilmselt olin liiga värske ja vetruv, et ei tajunud pingutuse astet, ehk jooksin nagu Donald Trump. Minu valduses oli siserada, lendasin stardist nagu sprinter ning juba avakurviga tõusin teiseks. Arvasin, et siit tuleb kerge võit. Jooksen veel hetkel esikohal püsiva teisel rajal jooksva noore poisi järel ning tagakurvis kustutan ta ära. 200 meetri peale jõudsin mugavalt 28 sekundiga. Veel 250 peal arvasin nagu Trump ikka, et kõik kaardid on minu käes. Kui 60 meetrit oli joosta olid jalad järsku lukus ning viimasel viiel meetril kukkusin koguni kolmandaks. Tasuks isiklik rekord 1:00.34. Vaid kolmandik sekundist jäi puudu minuti alistamisest. Suvi on pikk ja korra saan vast ikka veel seda distantsi proovida. Hetkel on M50 Eesti rekord Andrus Mutli käes ning mul on neli aastat aega selle kuue sekundiga veel tegeleda.

Minu jooks: Link