Lühidalt sellest, missugusse auku või seisu ma sattusin.
Kogu Itaaliajärgne nädal läks aia taha. Kuskil kolm päeva võttis selleks, et magu jälle korralikult tööle saada, kuid selle keskelt hakkas juba uus mure pihta - mingi külmetus- või viirushaigus. Ilmselt olime kas reisul või siis tagasilennul viirustega pihta saanud (ka Keira haigestus). Öösiti ja hommikuti valutas kurk, pea oli enamiku ajast uimane ja energiat ükskõik mille tegemiseks oli liiga vähe. Nii läks uue nädalani välja. Vajaliku töö ja trennid tegin ära, kuid kõike vähema energiaga ja justkui ennast jõuga läbi lohistades. Mõnel päeval olin nii väsinud, et pidin kaheksale öötunnile veel juurde magama. Mingil veidral põhjusel tegin 50 jooksu ja sadakond rattakilomeetrit. Lisaks jõutrenni, mis reiepealsed mitmeks päevaks tuld sülitama pani.
Juuli oli selles mõttes nagu juba eelnevalt räägitud pealtnäha puhkusekuu. Mis sellest, et välja ei puhanud ja vana reievigastus on ka alles. Juulis võistlustele ei jõudnud. Jooksin vaid kuskil 25 km nädalas (no kaks nädalat olin vigane või poolvigane). Rattaga sõitsin rohkem, kui suviti tavaliselt (mingi 250km). Uus ratas vajas ju sõitjat. Mõned korrad tegin jõutrenni. Palju ei saanud, sest olin ju kodust eemal. Kui palju ma taandarenesin?
1. Jõutreeningul natuke kindlasti, sest 10% kergemad raskused tundusid üsna rasked, aga see tuleb kiirelt tagasi. Hetkel pole need numbrid olulised, sest kuni võistlushooajani kannab jõutreening ainult toetavat funktsiooni.
2. Aeroobne võimekus kindlasti langes, sest mahud olid väikesed. Tunneksin ennast väga ebakindlalt hetkel, kui peaksin võistlema distantsil, mis on pikem, kui 5 kilomeetrit.
3. Kiiruslikud võimed võisid isegi säilida, kuna tegin tugevaid mäkkesprinte. Selle hind on ilmselt ka see, et see parema jala tagumine pool on samas seisus, mis ta oli enne puhkust. Segab, aga manageeritav.
Kuidas ma ei läinudki soovitud võistlusele
Veel neljandal augustil oli plaan Kohilas 600 meetri peal võistelda. Viiendal augustil hakkasin oma otsust üle vaatama. Kui ma võistlen, siis saan selge pildi oma kiiruslikest võimetest, ilmselt saan ka hea aja ning loomulikult isikliku rekordi, sest ma olen kindel, et kui midagi alles on, siis on see just kiirus ja purakas. Negatiivse külje pealt pean ma täna jälle puhkama ning ka neljapevaks plaanitud laktaadiläve trenn saab sellest võistluselt negatiivselt mõjutatud. Kuna pingutus on täpselt sinna kõige ohtlikumasse tsooni, siis on suur võimalus, et parem tagareis on järgmistel päevadel väga halvas seisus. Kui ma ei võistle, siis saan täna teha pika jooksu, mis oleks väga vajalik arvestades minu ca kuu aja pärast toimuvat olulisemat 5 km ja maratonivõistlust. Lisaks on mul olulisemalt väiksemad vigastusriskid ning neljapäevane laktaaditrenn saab olema samuti korraliku kvaliteediga. Jällegi oluline võttes arvesse hooaja lõpu eesmärke. Oleks ma täiesti terve, siis ei tekiks küsimustki. Läksin pikale jooksule, ehk jätan lahti võimaluse 18 minuti alistamiseks 5 km jooksus augusti lõpus.
2013, mis hakkas valesti minema.
Peale selle, et täitus 33 eluaastat sain jooksmise näol omale uue vahva sportliku hobi. Lisaks ka GPSiga töötava kella, mis andis võimaluse mu trenne ja võimeid paremini hinnata. Oli küll tänapäevaga võrreldes väga primitiivne, kuid 2013 aastal midagi palju-palju erakordemat, kui Garmini järjekordne Fenix või 9-seeria traitlonikell, mis sulle kõikvõimalikud tervise ja spordi ja puhkusega seotud detailid nina alla toob. Tahe heaks jooksjaks saada oli suur ning hakkasin ka mina kõikvõimalikke jooksuraamatuid ammutama ning lisaks igasugu informatsiooni internetist. Kõik Runnersworldi artiklid lugesin näiteks läbi.
Kuna olin juba 33, siis ainus viis konkurent üle mängida oli treenida veelgi targemini, toituda veelgi paremini ja teha igasugu muid tegevusi.
Esimene lollus, mille kallale läksin olid teatud asjad minu jooksutehnikas. Just need asjad, mille kallale ei tohiks minna, aga ajad olid teised ja jooksuteadus oli ka teine. Usun, et olin vähemuses nende hulgast, kes päriselt ja jõuliselt sekkusid oma jooksukadentsi ning hakkas vägisi päkale maanduma. Forsseerisin seda, mida tegid maailma parimad aafrika jooksjad tempodel alla 3 minuti kilomeetri kohta. Kuna kellad tol ajal kadentsi ei mõõtnud, siis tegin seda manuaalselt, lugemisega. Ühesõnaga üks igavene peavalu ja forsseerimine, mis oleks võinud täiesti olemata olla, sest tulemuseks tuli see, et muutusin hoopis aeglasemaks ja tekkis imelikke vigastusi. Võib-olla aeglasemaks ei muutunud, aga kiire areng jäi kindlasti pikemaks perioodiks seisakusse, mis sellest, et tegin ka teise suure vea.
Teine lollus oli seotud treeningmahtudega. Jooksin esiti ca 30 kilomeetrit nädalas ning arenesin jõudsalt. Teadsin, et pikamaajooksus otseteid ei ole, aga arvasin millegipärast, et Mina saan süsteemi üle mängida. Kuna lugesin juba siis, mida tippjooksjad teevad, siis hakkasid kohe silma nende treeningmahud. Mõtlesin, et pean ka hästi ruttu palju rohkem kilomeetrid jooksma, muidu pole lootustki.
Võtame loogiliselt. Kõikide treeningteooriate alus on progressiivne ülelaadimine. See tähendab seda, et koormusi tõstetakse vähehaaval järk-järgult. Minul oli aga vaja ruttu-ruttu 80 või saja kilomeetri peale nädalas jõuda. Kuidas ma muidu varsti 160 või 200 jooksen nagu õiged profid? Lisaks tuli ka intervalltrenne juurde lisada. Seda kõike muidugi põhitöö kõrvalt, sest mina kindlasti olen eriline ja suudan.
Mis selles mõtlemises valesti on? Järk-järguline koormuste tõstmine ning organismi adaptsioon uute koormustega on see, mis tekitab arengu. Minnes 30 kilomeetri pealt koheselt 80 peale nädalas põhjustab järgmist:
1. Väga suur vigastuste risk - mul lihtsalt vedas, et neid nii vähe oli ja organism enam-vähem mõistlikult perioodil need seljatas.
2. Ületreening, ehk adaptsiooni asemel võib tekkida hoopis tagasiareng. Keha ei tule enam koormusega toime. Otsa saavad toitained, vitamiinid, keha ei suuda parandada pidevalt tekitatud lihaskahjustusi. Jooksja ei pruugi olla võimeline olla kvaliteetselt ja kiiresti enam olulistes trennides jooksma. Lisaks on igasugune muu seltsielu peale jooksu pehmelt öeldes kurb (nadi tervis, olematu energia, pidev kehv enesetunne).
3. Arenguastmete vahelejätmine. Väga oluline point. Kui ma arenesin 30 kilomeetriga nädalas, siis miks jätta arele jätkuv areng 35, 40, 60 kilomeetri peal ja hüpata kohe 80 peale. Kuhu mul on sealt edasi minna? Kui ma alistasin 45 minutit 10 kilomeetri peal 35 kilomeetriga nädalas, siis oleksin vabalt alistanud targalt treenides 40 minutit 50 kilomeetriga nädalas ning samme, mida järgmisena ette võtta oleks olnud väga palju. Kui va vaatan nüüd oma spordi ajalugu, siis palju olulisi arenguhüppeid olen teinud just pigem perioodidel, kus treeningkoormus on mõõdukas, mitte suur. Mäletan väga hästi kui tegin algajate FTP kava Zwiftis. Enamus ajast tundus täiesti mõttetu nühkimine (40 min aeroobses tsoonis). Arvasin, et siit küll midagi ei tule. Kuu aja pärast oli tulemuseks üks suuremaid FTP tõuse ajaloos üldse. Sinna kõrvale olen teinud perioode, kus treenin ennast peaaegu surnuks ning võimekuse muutus kuuga on pea olematu. Kui mitu Tallinna maratoni olen ma osalemata jätnud või alla võimete teinud, kuna Augustis tunnen, et ei jõua enam tavapäraste kiirustega joosta?
Mina enam ajas tagasi minna ei saa. Küll aga saan teistele treenijatele anda paremaid juhiseid, kuidas tuleb õigesti toimetada, et olla terve ja tuleks tulemusi. Mõtteviis, et trenn on seda parem, mida hullemini ma ennast ära väsitan on jooksu vaatevinkis täielik jama. Siin on hea lõpetada tsitaadiga Steve Magnessilt: "Pikamaajooksu tulemuste maksimeerimiseks tuleb teha nädalas kaks rasket trenni ning kogu ülejäänud aeg täita rahuliku jooksuga, mida on täpselt nii palju, et sellest suudab keha veel taastuda."
väike rattamatk Umbrias Itaalias
maaliline Arrone kindlus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar