Kui mu Stravat jälgida, siis ei saa üldse aru, mida see vanamees, kes omast arust tahab keskmaal veteranide mesitriks saada siin alates juulist korraldab. Lahmib täiesti suvaliselt. Reaalsus on see, et teen keerulises olukorras omast arust parimat, mis teha annab. Juuli alguses vigastasin staadionil päkka. Juuli keskel vigastasin meeste laagris labajalga ja kohe peale seda läksin Itaaliasse. Itaalia kuumuses jooksin seal kus sain ja nii palju kui sain. Väga ei saanud, sest oli kuum ja muu koormus oli juba päris suur. Peale Itaaliat oli vorm halb, kuid sain jalad alla.
Augustis käisin viieks päevaks Londonis. Suures hirmus, et üldse ei saa oma võistlusteks ettevalmistatud võtsin jooksuasjad kaasa. Kuna Londoni kesklinna liiklus on nagu ta on (liiga kallis, aeglane ja mõlemat korraga), siis sai igal päeval 20 km tuuri jala käidud. Jooksin paaril hommikul ka, aga ilmselt tänu pidevale kõmpimisele ja jalgadel olemisele hakkasid ahilkad valutama. Pressisin 7 km kuidagi ikka ära, kuigi vastik oli. Keskkond oli ilus (Regent park ja Primrose hill), aga jalad ei toiminud.
Kui tagasi tulin, siis esimese tugeva trennina tegime 7 x 600m ja 4 x 200m. 600-meetrised purakad olid rasked, aga AI analüüs ütles, et tegelikult on kõik veel alla 18 minuti 5 km püüdmiseks kehas olemas. Järgmisel päeval ahilkad jälle jooksu ei kannatanud. Sõitsin rattaga. Vaatasin, et korraks nädala jooksvaks saadud üle 70 km mahust oli saanud 30. Selge, seekordne maraton tuleb olematu nädalase jooksumahuga. Mul ei ole ruumi riskimiseks.
Kolm päeva enne võistlust tegin enesetunde järgi staadionil 3 x 1500m. 4,5 km peal olin isiklikust rekordist 20 sekundit maas. Otsustuskoht, kas minna ikkagi võistlema, et saada hea kannatamise treening ja veel üks kogemus või löön käega ja hakkan uue hooaja peale mõtlema? Otsustasin, et võistlema ei lähe, vaid proovin uuesti ühe pikema jooksu teha. Vähemalt on mingi sanss, et need kõõlused paranevad enam-vähem ära. Pikk jooks ei tohiks olla nii lõhkuv kui 5 kilomeetrit maksimaalset pingutust staadionil naelikud jalas.
Vale! Teisipäeval läksin pikka jooksu tegema. Esimesed kilomeetrid - vau, achillese kõõluseid ei tunnegi. Alates kolmandast kilomeetrist lukustan tempo kuskil 5 minuti peale kilomeetri kohta. Viiendal kilomeetril hakkan tundma ebamugavust vasakus kõõluses ning seitsmendal paremas. Lihtsalt ebamugavus, ei mingit valu. 12 kilomeetri pealt tõstan tempo all 4:50. Veel 5 km minna ja siis otsa veel kolm alla 4:30 kilomeetri tempoga ja tehtud. Aga ei, kuskil 15 kilomeetri peal muutub mu vasaku jala ebamugavus valuks. 17 kilomeetri peal läheb valu nii teravaks, et mõtlen - kui ma veel mõne kilomeetri jätkan, siis lõhkeb seal all midagi. Lasen jala sirgeks ning kooserdan peaaegu 7 min/km tempoga koduukseni. Külmutan paiste läinud kõõlust ja mõtlen, mis nüüd siis saab. Valu ei lase öösel hästi magada. Hommikuseid tegevusi alustan longates. Panen kuulutuse klubilehele üles: "Kes tahab poole hinnaga maratonile"? Leian soovija ning vähemalt on meel kerge. Midagi ei lähe otseselt raisku. Olen elu jooksul õppinud, et tervis ja järjepidevus mängivad alati üle üksikud meeletud pingutused ja võimalikud vigastused. Edukaks võistlemiseks on vaja vastavat treenitust ja tervist. Kui kumbagi ei ole, siis peaks ju otsustamine vähemalt lihtne olema.
Sel aastal juhtus nii, et kogu supehästi alanud hooaeg kokkus kokku juulis, kui hakkasin reisima. Lihtsalt mõned asjad koos ei toimi - ükskõik, kui väga me tahaksime. Mõned külakad ja värgid proovin nüüd muidugi enne lund ära joosta, aga jumal teab, kas need jalad kannatavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar