Vaatamata kõikidele tagasilöökidele oli August üllatavalt tegus kuu. Jooksin kokku sellise viimase aja keskmise tubli 250 km (juulis ei saanud isegi 150 kilomeetriga hakkama). Sõitsin kuskil 12 tundi ratast. Mobiilsuse ja jõusaalis rassimisege tegelesin rohkem kui kunagi varem. No mis sa ikka muud nii väga vigastatuna teed, eriti kui motivatsioon on kõrgel? Igal juhul kui ma vaatam kontektsi kõige selle ümber, siis paremini poleks vist isegi saanud. Oli intensiivne ja stressirikas reis. Kuidagi ei võinud ette näha, et hangin sealt vigastuse kuhugi, kus pole seda väga ammu olnud. Samas taastusravi on siiani olnud väga edukas ja olen suutnud kõike koormuste ja lisaharjutuste (ka külmapakid käivad asja juurde) manageerida.
Nüüd jooksen 40 kilomeetrit nädalas. Sinna juurde rattal lisakardiot ning loomulikult jooksjale sobivaid jõuharjutusi. Näiteks viimane peale kahte järjestikust intensiivset jooksupäeva nägi välja selline:
4 x 3 Power Clean (rebimine rinnale) 50 kg fookus kiirusele ja tehnikale, mõõdukas raskus.
3 x 5 Jõutõmme, kontrollitud keskmine raskus 80 kg
3 x 8 Lõuatõmme
3 x 8 Astumised keskmisele kastile. Kiire jõuline samm, kontrollitult tagasi.
3 x 8 Hip thrust. Kontrollitud, puusa sirutusel tuharad kokku suruda.
Kerelihased (jalatõsted rippes, plangud)
Umbes kahel järjestikusel päeval saan teha jooksutrenni (isegi intensiivset), siis on vaja vahele päevaks jooksupuhkust ning neljandal päeval on jälle kõik hästi.
Edasi läheb nüüd nii, et üldpildis peaks treeningkoormused olema mõõdukad. Proovin veel sügisel aeg, ajalt mõnel võistlusel osaleda. Sealt edasi proovin keskenduda Omega kiiruse distantsidele. Võistlus, mis toimuvad detsembris sisehallis. Kavas on seal 60, 200, 800 ja 3000 meetrit. Ideaalis võiks ma ära joosta 60, 800 ja 200. Neljandat ala ilmselt samal päeval enam ei jõuaks, aga kes teab - pulli peab ju saama.
Noblessneri jooks 10km
See oli selline habemega jooks, kus ma lõpuni ei teadnud, kas ma starti lähen ja kas ikka lõpetada suudan. Kirjas ju ometi olin. Suutsin siiski mõlemat. Mis siis pani loobumismõtteid mõlgutama? Eks neid oli mitu. Mul ei meeldi eriti võistelda, kui ma tean ette ära, et vorm on kehva. peale kehva vormi olin ma igapidi vigane ometi ka ju. Mõtlesin, kas sellise ühtlaselt kiire tempoga mu kõõlused asfaldil 10 km üldse vastu peavad. Trennidest vähemalt 6 x 1,5 km läbi mõõduka valu pidasid. Lisaks hakkas päev varem mul alaselja parem külg valutama. Ma ei tea, kas sellest, et tõstsin ämma aidates biojäägi ämbreid natuke valesti ja tõmbasin midagi ära või olin külma tuule või millegi muu tagajärjel närvipõletiku omale hankinud. Igasugu kere keeramine, pikem istumine ning istumisest püsti saamine tekitas vaeva ja viletsust. Laupäeva hommikul hakkasin juba varakult võimlema, et selga soojaks ja liikuma saada. Leidsin kapist Voltaren geeli, millega ennast määrisin. Ei olnud üldse nagu reklaamis, kus vanainimene sai hoobilt terveks. Mulle tundus esiti, et mitte midagi ei muutunud. Poole tunni pärast tajusin, et midagi vist ikka mõjus.
Kuna ilm oli talumatult kuum, siis soojenduseks väga ei sörkinud. Küll aga panin ekstra rõhku harjutustele ja kiirendustele, et oma puusad ja pöiad korralikult liikuma saada. Intervallstardi formaat mulle iseenesest meeldib. Iga kaheksa sekundi tagant lasti umbes 10 jooksjat rajale ning loeb kiibi aeg. Rahvast oli palju ja ette trügima ei läinud. Silma järgi võisin rajale minna kusagil 100 või 200 esimese startija vahel. Oma laine jätsin kohe selja taha ning kuskil pooleteise kilomeetri peal olin enamikest oluliselt aeglasematest müüdas ning uute selgade püüdmine muutust järjest aeglasemaks - tempod olid sarnased. Esimesed kaks kilomeetrit tulid 3:55 kanti. Kui maikuus pidin Raplas esimestel kilomeetritel pidureid peal hoidma, et alla 3:40 ei jookseks, siis Noblessneris tundus kõik raskem ning juba teise kilomeetri lõpuks olin peast nii soe, et otsustasin kuni lõpuni kella mitte vaadata. Kui isiklikku rekordit ei ole võimalik niikuinii mitte mingi valemiga joosta, siis pole mõtet ennast ka rajal tappa. Mõtlesin, et teen tugeva tempojooksu enesetunde järgi ning tuleb, mis tuleb.
Selles mõttes oli ikkagi tore, et minust keegi mööda ei läinud, aga ise sain vähehaaval selgasi edasi püüda. Ilmselt startisid kõik tugevad jooksjad palju varem. Ilmselt kuumast, aga kuskil seitsmenda kilomeetri peal lendas inimestel kork pealt ära ning siis hakkasid ka need seljad, kes muidu üldse lähemale tulla ei tahtnud palju suuremal kiirusel vastu liikuma. Avastasin, et võistelda on palju mõnusam, kui ei pane omale mingit hirmsat kohustust teatud aega joosta. Salamisi lootsin, et äkki on lõpus keegi, kes tahaks minuga trenni mõttes finišisprinti teha. Ja leidsingi vabatahtliku - Siim Savila. Aitähh Siim! Tegid lõpu põnevamaks.
Aeg tuli võistluse kohta aeglane 40:28, kuid tugeva tempo trenni kohta kõiki tingimusi arvestades täitsa hea. Koht 19 enam kui 400 osaleja seas näitab, et võistlustingimused polnud just lihtsamate killast. Minu jaoks oli suureks võiduks see, et ahilkad pidasid vastu. Tekitasid küll ebamugavust, aga mitte konkreetselt valu. Taastusravi ja väiksem jooksukoormus on oma mõju avaldanud.
Murdsin ühtlasi ka ühe järjepidevuse. 11 aastat järjest ei olenud ma 10km jooksu võistlustel läbinud distantsi aeglasemalt kui 40 minutit. Peaasi, et see nüüd harjumuseks ei saaks.
kes palju Zwifti kasutanud. see tunneb kohe selle koha ära
no ikka, klassikaline fish,chips ja õlu ning kohal oli nii sugulasi kui sõpru
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar