25. Aprillil loodi Londonis uus standard maratonijooksus. Nii Sebastian Sawe kui ka Yomif Kjelcha jooksid ametlikul võistlusel esimest korda ajaloos maratoni alla kahe tunni. Roger Bannisteri lugu teavad ilmselt enamik jooksjaid. Enne, kui Bannister esimest korda miilijooksus nelja minuti piiri alistas usuti, et see on võimatu. Mõni nädal pärast Bannisteri saavutust joosti see aeg uuesti üle ja siis üha uuesti ja uuesti. Tänapäeval pole alla nelja minuti võimekuse mõtet suurvõistluste medalit loota nii miili kui ka väga populaarse 1500 meetri jooksus (sellisel juhul kuskil 3:43 vms).
Eks ma olen selle kolmeteist aasta jooksul, mis ma vastupidavusspordiga tegelenud olen olnud korduvalt olukorras, kus ma tunnen, et ma olen natuke vana. Ei taastu enam nii hästi või mõni vigastus ei parane iseenesest. Garminil on huvitav mõõdik - Fitness age (minu füüsiliselt võimekusel põhinev vanus - umbes nii võiks seda tõlkida). Ma ei tea, kuidas seda täpselt arvestatakse, aga paberil (Garmini programmis) on see nii, et kuni jaanuarini oli mu fitness age 37 aastat ning siis kukkus nädalatega 40 peale, kuhu ta jäigi. Ma ei tea, kas ma saan selle mõõdiku järgi veel kunagi olla noorem kui 40, aga ma tunnen ennast nüüd tõesti vanemana. Kohe selgitan, kuidas.
Minu uus standard on pragmaatilisem ja ilmselt käib rohkem kokku nii loomuliku vananemise kui ka sellega, et jooksuharrastusega on tegeletud armutust juba 13 aastat. Erinevaid probleeme on olnud, kuid 13 aasta jooksul olen esimest korda olukorras, kus tundub, et pean oma jooksuplaani korrigeerima pikemaks ajaks, kui vaid mõni nädal. Varasemast tuleb meelde juba oma kümmekond aastat tagasi talvel põetud plantarfastsiit, millest sisuliselt jooksin läbi (mõningase koormuse vähendamisega), mullune hilissuvine achillese kõõluste ülekoormus, mis ei lubanud mul juba registreeritud maratonistarti minna ning mitmed nädala-paariga lahenenud jäsemete alaosa probleemid. Oli veel üks pikaajaline õlavigastus, mis pani mitmetele jõuharjutustele piiri peale, kuid jooksmist ei seganud üldse.
Probleem iseenesest ei ole midagi uut. Juba 2024 sügisel kurtsin, et parema jala tagareis ei taha koostööd teha. Omegakiirusel jooksin tookord teibitult. Otsuse tegin sellise, et midagi eriti ei muuda ning loodan, et ajapikku keha kohaneb. Läkski üllatavalt hästi. Aastaga viisin 800m jooksu rekordi 2:32 pealt alla 2:15 nig muuhulgas parandasin teisi isiklikke rekordeid kuni distantsini 10 kilomeetrit. Arvake, mis tahate, aga 45-aastasena olles juba 12 aastat tõsiselt jooksuga tegelenud on see kõva sõna. Igasugune neljakümnendates isiklike rekordite parandamine on omaette saavutus iga inimese poolt, kes juba kolmekümnendate alguses tõsiselt jooksnud.
Kuni 2025 sügiseni tegi mulle vahepeal tuska just parem hamstring, kuni selle hetkeni, mil pimedas mudas vasakut vigastasin. Sealt alates annavad mõlemad jalad vaheldumise tunda, pigem vasak isegi rohkem ja parem vähem. Lõpliku otsuse probleemiga tegeleda võtsin vastu Aprilli lõpus, mil päev enne Vaela Jüriööjooksu käisin metsas sörkimas. Alus hea, kuid kolmandal kilomeetril tempo kukub ning iga samm teeb haiget. Paar päeva varem, kui jooksime staadionil 8 x 200m keskmiselt 32.5 sekundiga probleeme ei olnud. Ehk mõjub eelkõige koormuse kestus, mitte jooksukiirus. Ebaharilik nähtus, mida on mõnes allikas nimetatud sprinteri paradoksiks. Paradoks just selles mõttes, et pea iga jooksuga tegelenud inimene saab aru, kumb on koormavam, kas joosta trennis kokku 4 kilomeetrit 6:15 tempoga kilomeetri kohta või pausidega 1600m tempoga, mis kilomeetri kohta teeks 2:42? Minu veidra vigastuse puhul toimib see vastupidi.
Kuna ma tahaks sellest suvest midagigi välja võtta ning jätkuvalt hoida oma M50 unistust käeulatuses, siis tuli võtta ette raske otsus. Kuni selle hetkeni, mil ma ei ole vähemalt 10 päeva järjest tagareites vigastust tundnud on treenimiseks ja võistlemiseks järgmised reeglid:
1. Nädalas maksimaalselt kaks jooksutreeningut. Lisaks teen jõudu (2-3 korda nädalas) ning kahel kuni kolmel korral sõidan jalgrattaga.
2. Võistluste pikkus, kus osalen on maksimaalselt 1 kilomeeter.
Eestis on tänapäeval üsna häid võimalusi. Kui ma kuskil sõidus ei ole, siis peaksin saama 7-8 starti sellegipoolest suve jooksul teha. Alati võib juhtuda ime ning vigastus taandub juba suve jooksul. Ma küll väga sellesse ei panusta, kuid alati on lootus, et vigastus taandub. Kui see peaks juhtuma, siis hakkan mõnest kilomeetrist rahulikust jooksust uuesti pihta ning loodan oma kilometraaži uuesti vakselt üles ehitada. Riskide võtmise aeg on läbi. Samuti loodan vähemalt kuupikkuse jooksupausi sel sügisel teha. Viimase kolmeteistkümne aasta jooksul olen ma vaid korra üle nädala jooksust eemal olnud ning see oli ka sundpuhkus seoses operatsiooniga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar