Mõtted enne võistlust
Nagu olen seda varasemalt maininud, siis minu viimase aasta treeninguid iseloomustab võrreldes eelmise kümnendiga väikesem treeningmaht, mis lubab teha osa trenne väga kõrge intensiivsusega. Kui varem käis kogu forsseerimine eelkõige vastupidavuse rindel, siis nüüd jääb energiat nii sprindiks kui ka puhtaks kiirusvastupidavuseks (see kõige valusam).
Kuna ma ei näe ennast enne aprilli uuesti võistlemas, siis on ka ärevus tavapärasest suurem. Ehk siis need numbrid, mis ma nüüd välja jooksen käivad minuga kaasas väishooaja alguseni. On võimalused, et detsembri lõpp on pehme ja otsustan ennast Aastalõpu jooksul testida või tahab mõni klubiline minuga jaanuaris Tartusse KEVEK openile sõitsa. Tean, et üksi minekuks ei oleks mul veel piisavalt motuivatsiooni. Tore on küll ennast testida, kuid pikk sõit libedal talvel olukorras, kus mu tase jääb poodiumist veidi allapoole ei kõneta piisavalt. Muidugi ma tean sisimas, et see Omegakiirus on vaid üks verstapost ja mu plaan on palju pikem ja ambitsioonikam, kuid iseendale tahaks kinnitust. Ma ise arvan, et olen valmis, trennid ütlevad, et olen valmis. Mulle ei meeldi kiired jooksud sisestaadionil, aga hetkel ei ole muid valikuid.
Üks oluline faktor, mida ma ise kontrollida ei saa on järjekordselt see, missugusse jooksu mind määratakse. Eelmisel aastal jooksin üksinda vanemate härrade ees. Kuna kedagi surumas ei olnud, siis tegin kogu jooksu liiga konservatiivselt.
Mõtted pärast võistlust
ehk retrospektiiv möödunud päevale. Nüüd lõpuks päev hiljem tekkis mahti kirjutamiseks. Jalad olid terve öö rahutud ja tagareied korralikus pinges. Tundub, et andsin endast eile vist kõik, vähemalt palju rohkem kui tavaliselt trennis. Magamajäämistega enne võistlusi mul pole enam ammu probleeme olnud. Nii ka seekord. Sellegipoolest ajas mind kerge rahutus juba enne kuute üles. Täna tuleb hästi joosta, sest päris võistlustele ilmselt niipea ei saa. Olid need vähesed unetunnid või hajameelsus, kuid selleks ajaks kui Lasnamäe halli jõudsin oli mul juba kolm kohvi sees. Süda tahtis puperdada ja käed väriseda.
Kuna klubikaaslane Riho osales ning samuti oli kohal juba peaaegu vana rivaal Lauri Tanner, siis läks aeg vaikselt liigutades, lobisedes ja sprinte vaadates väga ruttu sinnamaani, kus tuli jalad 800 meetri stardijoonele seada. Olime Rihoga mõlemad teises jooksus. Kuna seekord joosti sisehallis võistlust 200 meetri stardijoonelt (kaks esimest kurvi igaüks enda rajal kõik kuus rada hõivatud), siis vähemalt esimesel paarisajal meetril olid kõik konkurendid ilusti peo peal. Teadsin, et Raido Raspel peaks aja kuhugi minu kanti jooksma, ehk tark oleks teda silmas pidada. Purakas oli aga nii kõvasti sees, et platseerusin peale esimesi kurvi lätlase taha teiseks. Esimese ringi lõpus näitas kell kusagil 30 ja poole sekundi kanti - ilmselgelt liiga kiire, kang on tulemas. Lasin sammu lõdvemaks. Teise ringi lõpus olin kuskil 1:04-ga 2-3 sekundit graafikust ees, aga jalad olid juba korralikult vatti täis. Kuskil kolmanda ringi teise kurvi keskel hakkasin lõpusurumist tegema. Või siis omast arust hakkasin, sest jalad enam sõna kuulata ei tahtnud. Jõud sai liiga vara otsa ning viimasel sajal meetril vaatasin, et saaks lihtsalt jala jala ette panna. Kuigi napilt enne joont kukutati mind taganttulija poolt kolmandaks, täitsin ma oma eesmärgi tehes sellega ka ühtlasi uue isikliku rekordi: 2:14.98, vanusekalkulaatoriga ajaks kuskil 2:03.5. Lätlane oli liiga hea ning lõpuks ka poodiumil. Mulle kokkuvõttes Lauri taga viies koht. Pole paha olukorras, kus pea kogu eesti paremik kohal.
Seekord lasti mul kahe jooksu vahel napilt pool tundi puhata. Kops oli koos ja köhisin, jalad pakud. Hakkasin kiirelt ringi liikuma, et omadega täiesti lukku ei läheks. Sörkisin, venitasin, hüppasin. 200 meetri peal olide jälle rajad ilusti täis ning ümberringi noored ja Riho. Pakkudelt sain korralikult minema, kuid kuskil 100 meetri peal hakkasid noored mööda vajuma. Tunne tuttav, proovin vajutada, aga jalg pehme, nagu soos jookseks. Kops hea, aga jalad ei tee tööd. Vaatamata sellest, et ma olin meie satsis eelviimane (päeva kiireim 200) oli 27:11 nii hea aeg, et vanameister Ülo Randaru tuli mind teatetiimi kutsuma. Oleksin läinud ning tänu pikemale puhkusele suutnud seal ilmselt veelgi kiiremini liigutada, kuid kuna külalised olid tulemas, siis tuli mul heast pakkumisest kahjutundega seekord ära öelda.
Kokkuvõttes igati korralik päev. Siserajal isiklik reks vaatamata valele tempovalikule ning pärast täitsa korralik 200 täiesti sodidel jalgadel. Arvan, et värskena suudaksin sekundi kiiremini teha.
Lõpuks pean ära meinima Riho, kes võistles üle mitmekümne aasta staadionil ning jooksis nii 800, kui 200 peal 51 aastasena paremad ajad, kui mina eelmisel aastal.
sel aastal Janari Jooksukool parem, kui mullu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar