Suvemängudega sai selleks korraks mu hooaeg läbi. Kuna hamstringid pole juba väga pikka aega lubanud pikemaid otsi teha, siis sügisjooksudele ja mujale mul kahjuks seekord asja pole. Otsustasin, et edaspidi võistlen ainult siis, kui olen vormis või päriselt väga tahan. Järgmisel päeval sõitsime Berliini kontserdile ning mõned päevad hiljem kui tagasi kodus olin hakkas mul magu valutama. Hea, et vähemalt kodus, mitte reisil, muidu oleksin poja jaoks elamuse ära rikkunud.Kulus veel paar päeva, ilmad läksid heaks ning siis tekkis võimalus massiga rannavõrkpallile uuesti peale lennata. Sellest mängust ei saa mul vist kunagi küllalt. Mängisime esimesel kahel päeval 3-4 tundi ning kolmandal viis tundi intensiivselt. Järgmisel hommikul veel sprinditrenn otsa. Õhtul nihverdasin ennast jälle võrguplatsile, kuid ei. Vasaku põlve kohalt siseküljelt oli nii valus, et ei suutnud normaalselt hüpata ega muidu järske liigutusi teha. Ei aitanud ka see, kui proovisin ennast soojaks teha. 10 minutit hiljem andsin alla ning liipasin koju.
Olin omale suure järsu koormuse tõusuga hankinud võrkpalluritele üsna tüüpilise nelipealihase kõõluse vigastuse. St mul arstlikku diagnoosi pole, kuid kuskil 90-95% kindlusega omale selle diagnoosi andsin. Milles vigastus täpselt seisneb ei tea, kuna sinna sisse ei näe. Nähtavat paistetust ega verevalumit pole, samuti pole ka struktuuuris mingit auku näha. Minu jaoks on peamine valu punkt, kui peeglist paremat põlve vaadata ning kujutada, et tegemist on 12-tunnise kella sihverplaadiga, siis asub see kella ühe juures. Täpselt enne seda kohta, kus kõõlus sukeldub põlvekedre alla, et sealt teekonda sääreluu suunas jätkata. Sealt kiirgab valu vahepeal ka mujale, aga sõrmega surudes on üks valu punkt väga konkreetne - kõõluse sisemine serv. Ilmselt on seal mingid pideva koormusega tekkinud struktuurikahjustused. Missugused täpselt ei tea, kuna ma juba kirjutasin, et ma ilma aparaadita sinna sisse ei näe. Ilmselt mitte väga suured.
Mis see mulle tähendab? Joosta ei saa ja hüpata ka ei saa (vähemalt mitte haige jalaga), isegi raskusega kükke ja väljaasteid ei saa teha. Marko küsis mult pealkirjas oleva küsimuse ja ma ei teadnud. Vastus: jalgrattur. Tõepoolest, rattaga saan sõita. Alguses on natuke valus, pärast enam pigem mitte ja järgmisel päeval ei ole ka valusam. Tundub, et rattasõit vähemalt ei ärrita kõõlust. Äkki isegi soodustab paranemist. Teen ka muid nõmedaid tüüpilisi harjutusi selle vigastusega nagu seinakükk (hetkeseisuga minuti korraga 3-5 korda päevas). Jõusaalis sain treenida päris mitmete harjutustega. Tundus, et näiteks jõutõmme, nordic glute-ham ja hip thrust olid isegi üsna mugavad, kuid järgmisel hommikul lonkasin korralikult. Arvan, et süüdlane võis olla soojendusharjutus. Tagurpidi kõndimine 15% kallakuga jooksulindil on super põlvede tugevdamise harjutus, kuid akuutse vigastusega ilmselt liiga karm. Teen homme testi, kas see harjutus välja jättes olukord paraneb või mitte. Muidu on vigastuse viies päev ja mingi sprint või hüppamine tunduvad praegu mägede taga. Loodan parimat ja kohaldun jooksvalt. Igal hommingul annan kõõluse valule hinnangu (nii öine kui ka hommikune) ning vastavalt sellele kohaldan treeningprogrammi. Kui asjalood lähevad hästi, siis järgmised katsetused oleks pikem rattasõit (poolteist tundi), rattaintervallid, väljaasteküki hoid, kergema kaaluga power snatch/clean ning kerge lühike sörk. Millal ma nendeni jõuan? Äkki mõneni paari päeva pärast, äkki läheb nädalaid või kuid. Täna küsiti mult, et millal jälle võistlen? Vastasin, et ei tea, hakkan planeerima kui terveks saan. Positiivsest küljest saavad mu tagareied nüüd lõpuks ometi väga põhjaliku taastusravi ilma, et ma neid isomeetriliste põrutustega retsin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar