Üle 10 aasta tagasi mainisin mõnel korral oma väikeseid sugulasi: Tristanit, Marlonit ja Hans-Kristjanit. Korraldasin neile mudilastele pisikesi duatloni ja triatloni võistluseid kogupikkusega tugevalt alla kilomeetri. Oli nii naeru kui ka nuttu, aga kõigile oli see vahva seiklus. Ehedalt on meeles, kuidas Tristan hooga võrkaeda sisse sõitis või kuidas Marlon ja Tristan korraga metsatõusul siruli olid, kui väntamise jaks otsa sai. Meenub ka see, kuidas viiemeetrises plastikbasseinis 10 otsa ujumist triatloni esimese alana tehti.
Nüüd on poisid suured ning kõik on leidnud oma alad. Marlonist on saanud tõsine korvpallur, kellel ka laste Eesti meistrivõistluste kuld kapis, Tristan on läinud jõu- (juba napilt 15-aastaseks saanuna surus rinnalt 100 kg) ja taipoksiteed. Hansust sai vahepeal nuurteklassi tippujuja.
Hiljuti juunis küsis 18 aastaseks saanud Hans mult abi elu esimeseks poolraudmehevõistluseks valmistumisel. Minu triatlonifilosoofia on väga lihtne: kui inimene on triatlonis üsna algaja ning ei pea midagi spetsiifilist arendama, siis lasen ma tal enamik mune visata rattasõidu korvi. Miks just sinna? Esiteks juhul kui inimene ei maadle sellega, et kuidagi 1,9 km ära ujuda, siis ilmselt ei ole tal võimalik mõne kuuga eriti paremaks ujujaks saada. Eriti veel Hansu puhul, kes ujus näiteks Otepää triatlonil välja päeva parima aja. Teiseks kestab rattasõit kõige kauem ning loob väga olulise põhja sellele, missuguses seisus triatleet teise vahetusalasse saabub. Olen küllalt näinud tippjooksjaid triatlonil, kes on oma põhialaks nii kustunud, et vaevu suudavad finišisse komberdada. Siinkohal on veel väga oluline see, et rattasõidu asend saaks sportlase tagumiku ja selja jaoks võimalikult mugavaks. Jooksu puhul sellist asja ei eksisteeri. Kolmanda põhjusena tekitab suur jooksukoormus üsna suure riski vigastusteks, kuna triatlonitreeningutest on inimene juba nii väsinud, et koormusvigastused on kerged tulema. Parem joosta vähem, aga kvaliteeti.
Paningi siis Hansu sisuliselt pikalt ja tugevalt sõitma. Pikad sõidud kuni kolm tundi ning pooltel sõitudel olid sees intervallid planeeritud võistluspulsiga või kiiremini. Mida paremaks ratturiks ta saab, seda kergem on ka joosta - kardio areneb niikuinii. Panin ka teda tihti jooksma kohe peale rattasõitu, kuid kilometraaž oli väga piiratud. Kui rattal sõitis ta vahepeal üle 90 kilomeetri, siis rohkem kui 7 km peale ratast ma tal sõita ei lasknud ja üldse pikim jooks oli vist eraldiseisev 15 km. Tavalised jooksud otse rattalt olid 4-5 km tempodega, mis kiiremad, kui võistlusel plaanis. Ujumise kohta selgeid juhiseid ei andnud peale selle, et 2-3 korda nädalas võiks käia ja krooli ujuda.
Tasuks peale eduka lõpetamise Hans-Kristjanile Eesti Meistrivõistluste vanuseklassi (18-19) hõbemedal Poolraudmehe distantsil. Kuna nii noored tavaliselt nii pikki triatlone ei tee, siis osalejaid oli vaid 8, kuid edukas lõpetamine ise on juba üksinda kiitust väärt. Võitja jäi 40 sekundi kaugusele. Usun, et kui Hans oleks sõitnud eraldistardirattaga oleks võinud kogu aeg olla mõni minut kiirem ning kindlasti piisav kuldmedaliks. 2026 aasta kõigele vaatamata olnud minu jaoks vaieldamatult edukaim nii isiklike saavutuste kontekstis, kuid eriti just treenerina.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar