Nullpunktist üles

 Nullpunktis - kuidas ma 800 meetri jooksus revanši võtsin

Arvutasin välja, et 15. juulil jääb mul aasta tähtsaima võistluseni (Suvemängud) täpselt kuu aega. Kuna vorm on olnud viimasel ajal ligadi-logadi, siis otsustasin, et see on mu nullpunkt, ehk kõige madalam punkt, kust ma nüüd täpselt kuu ajaga ennast maksimaalselt üles ehitan. Tegelikult ehitan vaid kolm nädalat, sest juba kaheksandal Augustil on Eesti meistrivõistlused veteranide kergejõustikus.

Võistlusele saabusin seekord otse igaastasest meeste laagrist. Arvestades kolme suhteliselt kehvasti magatud ööd, rummi, džinni, viskit, õlut ning meeletut lihaõgimist ei saa öelda, et ma just suure entusiasmiga starti asusin. Loomulikult ei puudunud meeste laagrist ka oma 10 tundi intensiivset võrkpallimängu ning isegi jooksmas käisin suure kuumuse, pohmelli ja täis kõhuga (ei olnud mugav). Otsustasin joosta eelkõige sellepärast, et oma nullpunkt täpselt paika saada (tahtsin teada kui halb on halb), sõpradele võistlusel seltsiks olla ning anda kehale korralik šokk - nüüd hakkame alles treenima.

Juhtus nii, et oma 9 mehe jooksus olin ma 2:17 prognoosiga esimese asetusega. Samas neid, kes mulle nädal tagasi mütsi kilomeetrijooksus pähe tõmbasid oli stardis koguni kolm tükki. Natuke koperdamist, käsi seljale ja võtsin sisse siserajal kolmanda positsiooni. Esimese ringi läbisime mitte paljulubava 69 sekundiga. Minu ees olid Erkki Hummal ja Reigo Roasto. Polnud mugav ja hirmus isu oli rajalt maha astuda, kuid kannatasin edasi. Energiat, et seekord kuskil tagasirgel käiku teha ei olnud. Viimasest kurvist välja tulles läks sprindiks. Nagu kilomeetri jooksus lendas kuskilt tagant välja Tauno Hang. Proovisin Reigo ja Erkki vahelt läbi pugeda, aga ei mahtunud. Pidin korraks pidurdama ja siis kaare võtma. Seekord oli jäänud piisavalt energiat, et omale väikese edu teinud Tauno ka kinni püüda ning esimesena finišijoon ületada. Saab ka nii, et sprindin alles viimasel sirgel. Kops oli korralikult koos, kuid 2:18.37 oli sellises seisus täitsa okei tulemus. Sain vähemalt oma viimase võistluse totaalse hävingu rehabiliteeritud. Esimest ja võib olla ka viimast korda jooksin sellel distantsil kaks võrdset ringi.

Ülipõnev lõpp, mis jäi seekord kahjuks filmimata. Ilmselt ootsin mingit fiaskot, aga läks vastupidi. 

TSVK sprint seekord ei õnnestunud

Osalejaid oli vähe ning vaatamata sellele, et kuskilt ei olnud kange või valus ei tulnud seekord mitte mingit pauku. 200m jooksin ajaga 27:43 - aasta halvim. Ilmselt oli süüdi kas eelmise päeva liiga punnitatud sprinditrenn või siis see, et polnud lõpusirgel konkurenti, kelle vastu viimane välja panna. Jooksin Kaido Heeroga kahekesi, kuid ta läks juba alguses piisava vahega ette.

klubilised juuni sprindivõistlustel, vasakult Kris-Teven, Janar

Eliise ja Lauri.

Nüüd on jäänud veel mõned nädalad treenida. Otsustasin, et staadionil keskendume seekord vormi forsseerimise asemel puhtalt kvaliteedile ja kiirusele. Ehk plaan on teha mitte väga pikki intervalle andes kehale nende vahel piisava puhkuse. Ülikõrget laktaati oleme viimastel kuudel surunud päris palju, nüüd oleks vaja samm saada teravaks, kergeks ja lõdvaks.