Päev peale esimese juuni haamrit jooksin 12 kilomeetrit 5:30 tempos. Millegipärast on minu jaoks taastumise mõttes väga suur vahe, kas jooksen kilomeetrid viie minutiga või viie ja poolega. Järgmisel päeval tundsin ennast juba üsna värskelt nii, et tegin peale hommikust jõutrenni metsas 6 x 1000m aegadega alla 3:45 (esimesed kolm) ja 3:35 (viimased kolm) ei tundunud midagi erilist. Tundsin, et ka tõukes oli jõudu. Ehk aitas mentaalselt ka see, et jalas oli Takumi Sen, mis tundub kuival metsarajal eriti hea?
Kolmapäeval 9,5 km metsast tiksumist (hoiab jalad tervemad). Tahtsin teha suuremat mahtu, kuid 7 km peal hakkasin tundma, et keha on kuidagi väga tühi. Pole mõtet ennast auku treenida selleks, et saavutada trennis mittemidgi.
Neljapäevane sprinditrenn, jalad olid kuidagi eriti rasked ning reiepealsed viimasest jõutrennist veel valusad. Üks maailma tugevamaid seaduspärasusi: ükskõik, mida olen vahepeal teinud, aga kui teha jõutreeningul üle pika aja kangiga kükke, siis võib kindel olla, et reied on järgmistel päevadel haiged. Sprinditeravust ei olnud ja trenn oli üsna raske. Viimasel "otsustaval" 300 m ringil kordasin peas, et kui nüüd sellises seisus surun selle alla 45 sekundi, siis teen võistlustel 400 alla minuti ära. Finišisirge vaatepilt võis olla üsna kole, kuid aja sain napilt alla 45. Vähemalt natuke eneseusku. Järgmisel kahel päeval sörkisin natuke - jalad olid nii sodid. Sprinditrenni võlud!
Vaela külajooks
Markol oli see üritus vingelt korraldatu. Kaared, aiad, lindid - justkui ootaks vähemalt 500 osalejat. Soojendusel tundsin, et jalad on ikka veel kuidagi kanged ja tühjad. Mis seal ikka, peab siis uskuma oma treenitusse ja "tasemesse". Hull-Hummal oli ka peale poolmaratoni meistrikaid (võitis päev varem M50 kulla) platsis. Minu esimene kommentaar oli, et kui ma nüüd ei võida, siis kas vigastan ennast või on ta tõesti ime-inimene.
Ilm oli vahelduvalt kas kuum või siis vahepeal pilves ja tuuline. Stardist läksin minema tavapärases rütmis. Jooksin kohe 10-15 m vahe sisse. Kuna vahepeal oli kurvitamisi ja maastikku, siis väga ei morjendanud, kui esimese kilomeetri ajaks tuli 3:43. Taevas oli pilves ja puhus jahutav tuul. Kui teise kilomeetri alguses sirge peale jõudsime mõtlesin, et kuna vahe on juba sees, siis peaks nüüd vajutama hakkama. Tõstsin ca 10 sekundi kanti kilomeetri kohta tempot. Enne teise kilomeetri lõpu piiksu pööre vasakule. Algas kerge ülesmäkke minek ning järsku oli päike väljas ning tuule asemel oli hoobilt leitsak. Kui teine kilomeeter täis sai, siis järjekordne numbrilaua näit 3:43 valmistas pettumust. Pole veel isegi metsa jõudnud ning ühtegi kilomeetrit alla 3:40 ei laogi. Tundus, et hakkasin vaikselt küpsema. Mõtlesin, et pole hullu, kui Erkki mu uuesti kinni püüab. Proovin joosta temaga ja siis viimasel 700 meetril peaks mu jalg ikkagi teravam olema või vähemalt oleks see loogiline, et ta on. Jooksime siis kuskil kilomeetri koos ning asfalt asendus laasturajaga. Oleks võinud arvata, et metsas tõmmatakse veidi tempot alla, aga ei. Kuskil 1500 minna ja ma olen täiesti küpse (väsinud, laktaati täis ja ülekuumenenud). Mõtlen et jõuan 600-700m kaasa joosta ning siis olen täiesti sooda. Oleks meil olnud poole vähem minna, siis oleksin praegu kõik välja andnud. Aga ei, lasen lahti hoopis ja sätin ennast teiseks.
Erkki arvas, et tõmbasin lihase ära või sain mingi krambi. Ei kumbagi, tema oli lihtsalt täna nii kõva, aga mina jooksin lati alt läbi. Lõpus kaotasin ca 20 sekundiga võitjale ja minu taga oli kuskil 1:10 vahet kolmanda kohaga. Jällegi M40+ mehed jooksu liidrid. Oleksin valinud poole pikema maa oleksin jõudnud kindlalt vähemalt vanusegrupi esimeseks ennast joosta.
Mis läks nihu? Kui ma võtan aluseks oma eelmised võistlused ja trennid, siis oleksin pidanud peale esimest kahte kilomeetrit 3:43-ga tundma ennast mugavalt ja olema võimeline veel tempole otsa keevitama. Ehk finišis oleksin pidanud olema minuti võrra varem. Tegelikkuses kukkusin ära. Milles võis olla põhjus:
- neljapäevane sprinditrenn. Olin juba seal väsinud ning surusin meeletult, et joosta viimane 300m intervall alla 45 sekundi. Sprintimine teadupärast eriti väsinult pikamaajooksu ökonoomsust ei tõsta.
- ilm. Jah olen alati hädas ja tuntavalt aeglasem, kui ilm on kuum.
- kevadine hea vorm. Teadupärast käib vorm tõusude ja langustega ning võib-olla sai mul selle hooaja adaptsioonivaru lihtsalt otsa. Sellisel juhul peaks ca kuu treenima rohkem mahtu, mitte nii hullult tempodega kangutama ning kuskil jooli keskelt peaks vormikõver hakkama iseenesest uuesti üles minema. Ajastus oleks hea kuna võimaldaks mul augustis ja septebris uuesti isiklikke rekordeid rünnata.
Poodiumi teisel astmel. Kuna mul hakkas 10km lõpetajaid oodates külm, siis tegin nalja: "Heret, mis sa arvad, kas see jakk, mis sul seljas on mulle ka mahub?" Pärast seda nalja ei olnud mul muud võimalust, kui see selga tõmmata.
Kolmapäevase kaua oodatud 400m võistluse jätsin ära nii väsimuse, külja ja märja ilma kui ka koduste asjade korralduse tõttu. Nüüd on plaan ajada nädalaks maht üles ja siis kaks viimast päeva enne 1500m jõukatsumist lihased lõpuks "teravaks" puhata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar