Kui kevadest saab suvi

 Kohila staadionijooksusari 2000m

Proovisin ennustada, milleks ma reaalselt sellel distantsil võimaline olen. Mõtlesin, et 6:50 oleks selline number, millest kiirem oleks hästi ja aeglasem mitte eriti hästi ning seitse minutit oleks juba läbikukkumine. Üldiselt on ta üsna veider distants. Kas teda peaks jooksma umbes nagu 1500 meetrit või 3000 meetrit? Kas naelikuga või tossuga? Jälle probleem, kui valikuid palju. Otsustasin, et eksperimendi mõttes jooksen naelikuga (varem pole rohkem kui 1000m nendega korraga jooksnud) Esiti oli mind paigutatud viienda asetusega meeste teise jooksu. Pärast otsustati teine ja kolmas jooks kokku panna nii et stardis oli meid korraga 20 meest.

Ilmaks oli vaatamata sellele, et kell oli juba kuskil 19:20 ikka veel päikeseline leitsak. No maikuus on 22 kraadi leitsak, augustis enam mitte. Kohe stardist minnes oli tunda, et alustasime liiga kiiresti. Istutasin ennast neljandale kohale ja seda, mis seljataga toimus ma ei tajunud. Kahjuks ei läinud mul kell korralikult käima ja seetõttu ei saanud võtta 200 meetri kontrollaega. Esimese ringi lõpus ähkisime ja puhkisime juba kõik ning tabloo näitas aega, mis oli kiirem, kui 1:15. 6:10-15 poleks meist kellelegi reaalne olnud. Uuele ringile minnes tõmmati tempot alla ning liidripositsioonil olnud Rain Jano kukutati Hummali ja Lauri Pihlaku poolt minu ette kolmandaks. Millegipärast olid esimesed kutid otsustanud nui neljaks, nemad tempot alla ei lase. Otsustasin Raini tuulde jääda ja natuke taastuda, niikuinii olin planeeritavast graafikust korralikult ees. Hakkasidki kahekesi meilt eest libisema. Mul oli valida suitsiiditempoga kaasamineku vahel või teha asja turvalisemalt. Valisin neist teise - kesta veel paar ringi ära ja siis vaadata, kas ja mis viimase kaheksasaja peal teha annab. Vahepeal tabasin ennast mõtlemast, et Victory kaks oli väga mõnus naelik ka veidi aeglasema tempo peal jooksmiseks. Ei tundnudki teda jalas, ilmselt oli ka natuke tema selles süüdi, et ma veidi liiga kiire tempoga alustasin. Rahuliklt alustades oleksin ma lõpetanud ehk 15 -20 meetrit liidritest maas, kuid 800 peal oleksin uuesti Janole kuklasse hinganud.

Kui 1200 peal oleks veen mingit pauku alles olnud, siis Hummal ja co olid veel püütavad. Üks asi on kardio, aga kuna laktaat oli juba päris kõrge, siis ei olnud mul usku, et kui ma nüüd kiirendan jalad ka päriselt viimasel ringil vastu peavad. Niipalju tegin, et eelviimase ringi tagasirgel Janost sujuvalt mööda vajutasin. 400 meetri kell tiliseb, aga mul ei ole millegi pealt minna. otsustan oodata. Keegi teine ka ei lähe, 300 - ootan edasi. Viimane kurv, ootan ja siis kui 150 minna lasen jalad vabaks. Enam ei tohiks kangestuda. Konkurent tuleb sprindiga kaasa, kuid võtan ikkagi kindlalt kolmanda koha ajaga 6:44

Hummal lõpetas teisena viis sekundit minu ees. Meie omavaheline skoor 3:2 - minu kahjuks. Ajaga olen enam-vähem rahul. Vaatamata kiirele algusele õnnestus ikkagi 6:50st jagu saada ning olenemata sellest, mis otsast seda jooksu vaadata, siis 5:05 1500m aeg õnnestus kindlasti võistluse sees üle joosta. Tõik, et 800 meetri peal edestasin nii Pihlakut kui Hummalit sisendab kindlust jätkamaks keskenduisega lühematele distantsidele.

Järgnevatel päevadel treenisin ennast kooma. Reedel sprinditrenn, kus 150m lõigud jooksin ehk liiga kiiresti ning seetõttu ei saanud 300 meetrit loodetud 44 sekundi peale. Sellegipoolest jooksin oma ca 45 sekiga parima aja, mis ma Kiili staadioni ringil olen teinud. Edasi kahed talgud, sünnipäev, mille juurde kuulus ka tõsine korvpalli mängimine. Järgmisel hommikul tegin tempokalt 13,5 km, millele õhtul otsa metsas 4 x 1000 + 8 x 200. 200stel oli juba tõsiselt paha olla. Siiski suutsin kõik läbi häda aega joosta.

Mai kokku

Jooksin umbes samamoodi 55 kilomeetrit nädalas. Jõusaali sain võistluste ja muu elu tõttu vaid korra nädalas. Mõned korrad tegelesin eraldi mobiilsusega ja kolmel korral ka maastikurattasõiduga. Kuigi jooksu oli vähem kui suviti tavaliselt, siis numbrite järgi tundub progress. Ilmselt mängis rolli keskendumine mahu asemel intensiivsusele.