Kuhu me nüüd jäimegi? Ahhaa Rapla 10 km ja Kohila 2000m.
Päev enne Kiili pargijooksu toimus veel üks sündmus, millest ma kirjutanud pole. Tööjuures oli tervisenädal ning esimene äramärkimist vääriv tegevus oli lõuatõmmete võistlus. Võistlus oli pime, mis tähendas, et keegi teine ei teadnud kui palju peab kordusi tegema selleks, et esikohta saada. Ma olin vist oma 17 kordusega teine või kolmas. Ilus number ju. Tõmbasin nii, et järgmiseks päevaks lihased kangeks ei läheks (ilma kangutamata) - ei läinudki. Teise tegevusena lasin kehakoostist mõõta. Täpsus pidi kuskil 90-92% olema, nii et päris hea. Huvitavate leidudena tuli rasvaprotsendiks kuskil 15,5, mis on tegelikult hea uudis, sest see annab mulle võimaluse oma kehakoostist veelgi ca 3 kilogrammi jagu optimeerida. Muidu olid kõik näitajad eeskujulikud. Skeletilihaste mass normaalse ülemises otsas (tore ju). Hindamiskriteeriumid olid karmid, mis tähendab, et 90% või rohkem Eesti mehi kohe kindlasti kõikides kriteeriumites eeskujulikke skoore ei saaks.
Rapla Selveri suurjooks 2025 10 km
Pooleteise päevaga eriti hästi välja ei puhanud. Väsinud olid nii keha kui ka vaim. Millegipärast ei maganud ka hästi. Raske kui on palju valikuid, ehk mul oli dilemma, millega joosta, kas Adidas Takumi Sen, Nike Vaporfly 3 või Alphafly 3. Panin esimest korda Alphafyd jalga, naljakas tunne oli. Päkk vajus justkui maasse ja siis andis väikese tõuke edasi. Polnud varem midagi sellist kogenud. Tundus, et esimeses stardigrupis oligi millegipärast just see mudel kõige populaarsem.
Kohal olid kõik Eesti tipud. Soojenduse ajal sörkisid vastu Leonid Latsepov ja Tiidrek Nurme. Isegi vetsus käisid nagu muud inimesed. Paremat jooksuilma poleks osanud tahtagi - 12 kraadi ja pilvine. Sättisin ennast kuhugi keskele, et poleks kiusatust liiga kiiresti alustada. Esimestest kilomeetritest alates oli plaan joosta kilomeetreid 3:40 ja 45 vahele. Õnnestus, kuid oleksin tahtnud, et tunduks kergem. Teisi jälgisin vähe ja proovisin rohkem oma keha kuulata, ehk ei põdenud, kui jäin mõnest grupist maha või kui läksin ise grupi ette vedama - käiski õhk paremini läbi. Kuskil viienda kilomeetripostini liikusin ettepoole ja peale seda tiksusin laias laastus samal positsioonil. Hakkasin vaikselt väsima ning kuna selle tempoga jooksjate hulgas on väga harva ärakukkujaid, siis seetõttu oli enamik jooksu teisest poolest väga sündmustevaene.
Viieka peal olin 18:26-ga küll 37 graafikus. Kahjuks ei piisa minu madalast nädalakilometraažist selleks, et 10 kiltsa selles tempos lõpuni ära kesta ehk edasi oli kogu vaimujõud fikseeritud sinna, et iga sammuga minimaalselt energiat kulutada ja tempot hoida. Kõige kiiremad kilomeetrid olid viies ja viimane (3:38 ja 3:37), kõige hullem ärakukkumine kaheksandal ja üheksandal (3:54 ja 3:53). Kuna parem säär tahtis krampi lüüa, siis ei julgenud pikka spurti teha. Alles 300m enne lõppu julgesin gaasi vajutada ning tulin finišisse üle kuue aasta 10km isikliku rekordiga (37:22 neto ning bruto siis 3 sek aeglasem). Eks veidi paneb kahetsema, et ei olnud jaksu hoida 3:42 tempot just kriitilistel kaheksandal ja üheksandal kilomeetril (oleksin saanud aja alla 37 min), eks Kiili pargijooks oli võtnud energiast oma osa - kõike kohe ei saa.
pole just ilus, aga selline on reaalsus, 45 aastat
ja 300m enne raske jooksu finišit
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar