Mul pole aimugi, missugune toomepuu välja näeb. Ainult sellist perekonnanime olen kuulnud. Äkki on toomingas?
Aprill oli alates novembrist esimene kuu, mil jooksin üle 200 (kuskil 250) kilomeetri. Viimati oli sellest veidi rohkem novembris. Sellega laias laastus asi piirdus. Kuna jooks tahab saada pikemat taastusaega, siis kogu muu trenn oli tagasihoidlik. Võib-olla isegi häbiväärselt tagasihoidlik. Näiteks jõutreeninguga tegelesin kolmandiku võrra vähem, kui talvel tavaliselt. Ilmselt kuna ei tahtnud eriti enne jooksuvõistluseid kangi tõsta. Jooksuharjutused tegin ilusti ära. Mobiilsusharjutusi oleksin võinud rohkem teha, samuti oleks tore, kui kasvõi korra oleksin ratta peal käinud (et täitsa ära ei unustaks). Samas Garminipõhine jooksu VoMax tõusis 52 pealt 55 peale, ehk selle järgi nagu võiks aprill olla korda läinud. 55 ei ole muidugi mingi number, mille põhjal saaks mingeidki isiklikke rekordeid ennustada. Kuskil 58 oleks vaja. Muidugi kõik, kes asjaga kursis on teavad, et Garmini VoMax pole mingi hapnikutarbimise otsene näitaja, vaid ennustus jooksukiiruste, pulsi ja ilmselt ka vanuse põhjal. Sellest olen varem ka kirjutanud. Iseenesest on ta enam-vähem tööriist isiklike võimete võrdlemiseks ajas.
Kehakaaluga on nii, et see kuu jooksul enam ei muutunud, kuna olin lihtsalt laisk. Andsin ihadele järgi. Hetkel on see umbes 74.5 kg, mis on minu kohta ikkagi üsna hea. Aitab lebotamisest. Mai teisest nädalast korrigeerisin eesmärgi juuli alguseks 73 kilo. Lihtne pole, aga no teeme ära!
Kuidas mai algus logises
Pidevalt olin väsinud. magasin vähe. Kas ei saanud piisavalt vara magama või siis kui hiljem magama läksin läks ikkagi uni viiest ära. Mis sellest, et tundsin ennast väsinuna. Ilmad olid ka väga tuulised ning seetõttu kõik tempojooksud osaliselt ebaõnnestusid. Kui tuli vastutuulelõik lendas eesmärgiks seatud tempo vastu taevast. Proovisin siis lihtsalt tuuleseinale vastu suruda. Käisin Soomes. Jooksuasjad olid kaasas, kuid mitte piisavalt soojad. Vihma ja tugeva tuulega ma välja ei läinud. Kõige selle tulemusena tuli kilometraaži tunduvalt vähem kui plaanisin. Nädalas ei saanud 50 kilomeetritki täis. Tempojooksul, mis oleks pidanud mugav olema pidin vaeva nägema, et 4:15 kilomeetrikiirust hoida. Lohutuseks oli klubitrenn, kus jooksime maastikul 200m lõike. Vaatamata tõusudele ja langustele tulid ajad üllatavalt korralikud (37 ja 38 sekundi kanti).
Kolm päeva enne mai esimest jõuproovi vigastasin jõusaalis vist selga. Õnneks üheltpoolt ja mitte väga tugevalt. Kõige rohkem segas magamist, kuid nii hull ei olnud, et valuvaigistiteta hakkama poleks saanud.
Kohila staadionijooksusari 800m
Hea, et selja paari päevaga jonksu sain, sest muidu oleks peale pika kõhuvalu võistluspäeval ka selg haiget teinud. Justnimelt, võistluspäeva hommikul magu valus ja põletikus (ilmselt). Nii tiksus ta vahelduva valuintensiivsusega õhtuni välja. Vähemalt tööl olin küll üsna ebaproduktiivne saades vaid miinimumprogrammiga hakkama. Normaalne inimene oleks igasugused võistlusmõtted peast visanud. Minu aju töötas nii: peaks ikkagi proovima minna, sest viimati kui Kohilas kirjas olin ei läinud ma ka kohale. Kui soojenduse ajal saan aru, et valu eriti pole, siis stardis on adrekas viimasedki aistingud viinud. Lisaks ei tohiks päevane maohaigus 800m jooksuvõistlust väga mõjutada. Kõige olulisemad faktorid soorituse puhul on treenitus, ehk lihased ja hapnikutarbimine. Vorm on olnud kevadel väga hea, et äkki rekordit veidi parandada ikka suudan?
Kuna viskasin teepeal poisi oma trenni, siis jõudsin kohale varakult. Isegi stardiprotokolle polnud väljas. Prognoosajaks olin registreerimisel märkinud 2:22, mis on tegelikult neli sekundit isiklikust rekordist kiirem. Selline aeg paigutas mu kaheksanda (viimase) asetusega kuuendasse jooksu, milles suurem osa M50 eliitmeestest, ehk igavesti vinge ja kogenud seltskond. Naistel oli üks jooks ja meestel seitse. See näitab, kui tihe konkurents on meeste seas sellisel distantsil. Isegi Erkki Hummal oli kohal ja minuga samas jooksus. Ilm oli jahedam, kui oleksin selliseks lühikeseks jooksuks tahtnud. Kuskil 8-9 kraadi ja tugev tuul, mis lõpusirgel puhus vastu ja tagasirgel tõukas tagant. Kaugel ideaalist, kuid alati võib hullem olla (näiteks horisontaalvihm). Umbes 4 kilomeetrit läbisin soojenduse käigus. Ma ei tea, mis on aga nii närvis pole ma enne starti ammu olnud. Pikemate võistlustega on närvi vähem, sest mul on maa ja ilm tempot seada. Pealegi ei ole ma saanud alates aprillist mitte midagi teha oma keskmaajooksu osas. Ilmad on olnud lihtsalt liiga külmad ja olen pidanud rohkem pikamaatreeningutele keskenduma.
Peas võtsin taktika sellise, et kui ma kusil grupi lõpus siban ja viimasel ringil kedagi võita suudan, siis peaks isiklik ikka tulema. Alustasin välisservast, ning kurvi lõpuks platseerisin ennast neljandaks. 200 meetri peal piilusin kella. 33 sekundit, mis rekordi jooksuks ideaalne. Hingeldasin, aga mingit raskust küll tunda polnud. Samas pidi arvestama, et meil oli jäänud kaks vastutuule ja üks taganttuule sirge. Esimesel ringil minu ees midagi ei muutunud. Pilk tabloole: 1:07 - kõik on ju väga hästi. Teisele ringile minnes tundus, et minu ees jooksjal on raskem kui mul ja hakkasin väliskurvis mööda suruma. Eks ma kohe hetkeks kahetsesin ka. Oleksin võinud kurvi trajektoori ja vastutuule vähendamise mõttes ära oodata. Seda enam, et kangestumine võib sellel distantsil täiesti ootamatult tulla. Kõige rohkem hakkas kuskil 200 meetrit enne lõppu juhtuma. Jooksu võitja surus minust mööda, tervet esimest 600 meetrit vedanud noormees suri täiesti ära. Kuidagi vajutasin ennast lõpusirge alguseks teiseks. Kuigi viimasel 70 meetril tugevas vastutuules oli tunne, et jalad lendavad kohe-kohe alt ära ja ma vaevu liigun, tulin finišisse ilusa 2:17:39 isikliku rekordiga. Raske oli uskuda nii aega, kui ka seda, et Hummal ja vanameister Raspel lõpetasid kuskil minu selja taga. Tervelt 9 sekundit rekordiparandust - hea meelega võtan vastu. Kuigi kogu M50 pinki edestasin, siis oma klassis (M40) olin alles viies. Konkurents on nii karmiks läinud, et M40 Eesti eliidi hulka kuuluda tuleks joosta alla 2:10. Kuna 2:20 suve eesmärk on alistatud, siis võib keskmaajooksuga edasi tegeleda. Ma ei mäleta, kas panin kirja ka selle vahepeal, aga korduvalt olen välja öelnud, et kui 2025 aastal 2:20st jagu ei saa, siis olen lootusetu ja keskmaad enam ei jookse. Nüüd on vähemalt olemas luba jätkata.
segane selfi, mis aitab mäletada seda ilusat õhtut
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar