Peale Kohilas tehtud 800 tulemust oli motivatsioon laes ja tahtsin hirmsasti treenida. Samal ajal hullas maos põletik. Kuigi järgmise päeva õhtuni tundus, et hirmutasin haiguse ära tuli tõdeda, et loodusseaduste vastu ei saa ka mina kohe mitte kuidagi. Järgneva ööl sain magama alles peale kahte. Lihtsalt enne oli nii valus. Laupäeva hommikul läksin omast arust pikale jooksule. No mahtu nii vähe ja tahaks nädal hiljem korralikku tulemust Raplas teha. Kuna põdemine käis tegelikult edasi, siis kohe alguses oli keha väga imelik ja juba 10 kilomeetri kanti sain haamri. Kuna koju oli vaja jõuda, siis järgneval kaheksal kilomeetril oli selline tunne nagu hakkaks maratoni lõpetama. Mõtlesin sel hetkel teie peale mu sõbrad, kes te laupäeval Riia maratonil jooksite.
Järgmistel päevadel taastus tervis päris jõudsalt. Pühapäeval jooksin metsa kilomeetri lõike juba päris hästi (3:40) ja teisipäeval staadionil 7 x 600 suutes hoida tempot alla 3:20 / km kohta. Puhkused olid küll pikad, aga ikkagi. Tol päeval tundsin, et oleks võinud vabalt joosta enamikele intervallidele 3 ringi otsa ja alla 5 min 1500 oleks tehtud. Pole hullu, jääb ootama.
Kiili pargijooks
Rada oli sel aastal muudetud pikemaks, kuid laias laastus sama loogika nagu alati, ehk sisaldas kõike, mis võimalik: künkaid, staadionitartaani, asfalti, plaatteed, kruusateed, muru, ebatasaseid mättaid ja pehmet laastu ning nagu ikka parajal hulgal järske kurve. Üks tõeline kross. Kiiret aega ei jookse seal keegi. Juba pooleteise päeva pärast tulevat järgmist võistlust arvesse võttes koos teisipäevast kangete tagareitega läksin sinna plaaniga joosta võimalikult hea koht võimalikult väikese pingutusega. neist teist mulle muidugi ei võimaldatud. Viimasel päeval lisandus nimekirja igasugu kõvasi kohalikke käppasi nagu Olek Kozlov, Erkki Hummal ja Lauri Tanner (jooksis Kohilas viimati 800m 2:07-ga).
Kuidas jooks kulges. Esimesed paar kilomeetrit oli lõbus, sest mindi minu vedamisel tempojooksu rütmis. Moodustasime ette neljase grupi. Ilmselt küpses meist igaühe peas plaan, kuidas siit maksimum võtta. Minu huvi oli jätta asi lõpuspurdile, ilmselt sama lootis ka Lauri. Olegist ei teadnud midagi. Ta tegi laupäeval Riias maratoni ja ilmselt ei olnud hetkel kõige teravamate killast. Mingil hetkel Erkki ilmselt taipas, et kui ta tahab selles olukorras päriselt võita, siis peab midagi kohe ette võtma. Vaska mäest mindi teisel ringil juba kahtlaselt kiiresti üles, mis lõi pulsi juba päris kõrgele.
Ega mul muud valikut polnud, kui Erkki taha ennast haakida ja proovida mingit normaalset hingamise- ja sammurütmi kätte saada. Sellel rajal ei õnnestu see vist kunagi normaalselt. Meie mõnusast neljasest pühapäevajooksjate pundist sai üha rohkem ja rohkem laiali valguv hanerivi. Kui staadionile tulime kolmandaks ringiks veel Erkkiga koos, siis välja läksime juba viiemeetrise vahega. Ehk selge signaal sellest, mida mu pea sel hetkel genereeris - siit enam esikohta tulemas ei ole. Nüüd oli vaja lihtsalt tempot ja hingamist hoida ning mitte lasta ennast uuesti kinni püüda. 1600m järelejäänud distantsi selles seisus ja sellel rajal oli minu jaoks liiga palju selleks, et nüüd väga siplema hakata.
Nii me seal siis kolmandalt ringilt staadionile sisenesime - ükshaaval. Kuigi osalejaid oli meeste põhijooksus seekord üllatavalt vähe, oli minu jaoks tugevat konkurentsi piisavalt. Kokkuvõttes teine koht, ilmselt parim siiani peetud kolme pargijooksu raames. Ilusad pild tegi Reelika, kes seekord kaasaelaja rollis. Meie klubist jooksid veel Pille, Salome, Katrin, Katre (oma klassi pronks) ning Kris-Teven (samuti pronks).
kuvatõmmis lõpuprotokollist
esimene ring lõppemas, kõikidel on veel lõbus
teise ringi esimene pool, vaikselt hakatakse kerima
Kris-Tevenilt aastaga võimas areng ning tasuks meesteklassi pronks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar