Mulle väsinuna võistlemine eriti ei sobi. Tunnen, et ma ei suuda viimast välja pigistada. Lisaks kestavad lihased teatud intensiivsuste juures ära vähem aega seda tempot, mis nad trennide põhjal peaksid suutma. Otsustasin, et keskendun treenimisele ja võistlen vähem. ning kui võistlen, siis lähen ainult täispanga peale.
Tervise teemad
Ma ei ole erinevatest varem blogis läbikäidud muredest ammu kirjutanud, aga ühel päeval mõtlesin autoga sõites, et tegelikult on isegi üllatavalt hästi võrreldes sellega, missuguseid mõtteid ma minevikus erinevate sümptomite all kannatades mõlgutanud olen. Proovime siis meelde tuletada, millega on tulnud rinda pista.
Jooksja vigastused. Esimesel tõsisemal jooksu aastal (2013) hakkasid ming kimbutama igasugused algajate tüüpprobleemid, mis on seotud sellega, kui võetakse asju ette liiga palju ja liiga kiiresti. Hakkasin forsseerima isiklike rekordite igakuiseid parandamisi. Mõned kuud täitsa toimis ja siis hakasid vahel sääreluud tuld lööma ning ka ahilleuse kõõlused läksid valusaks. Asi olekski võinud täitsa käest ära minna, kuid õnneks tulid peale tulid sügis ja talv ning jooksmine vajus vaikselt ära. Esimestel aastatel oli mul kombeks talviti jooksmisega mitte tegeleda.
2016 aasta jaanuaris tabas vast siiani kõige ebameeldivam jooksuvigastus - plantarfastsiit. Kuna tol aastal lund peaaegu ei olnudki tekkis hullumeelne mõte saada kõvaks maratonimeheks. Kuidas plaaniga pihta hakata. Lihtne ju, joosta igal nädalal vähemalt 100 kilomeetrit. Kõigepealt hakkas kuhjuma meeletu väsimus. Anaeroobse läve trennides olin nagu zombie, kes justkui proovis tempot suruda, aga hästi välja ei taha tulla. Täna tean, et kui vajalikke temposi hoida ei jõua on esmane ravi puhkus. Tol ajal mõtlesin, et trenni on liiga vähe. Ühel hetkel olid kand ja tald igal jooksusammul valusad. Mõnel hommikul lonkasin. Kandsin öösiti Strasbourgi sokki, tegin taldadele harjutusi ja jooksin edasi (poole vähem). Õnneks kuskil kolme kuuga jättis valu mind rahule. Ajutised akuutsed vigastused, mis ilmselt kõiki aeg-ajalt kummitavad on seotud rohkem millegi väljaväänamisega või kuhugi valesti astumisega. Keskmiselt korra aastas väänan hüppeliigest. Tavaliselt vasaku jala puhul on kergemad juhtumid, kui juhtub paremaga, siis on valusam, võib tekkida verevalumeid ning ka taastumine võib võtta isegi kuu. Samuti on aeg-ajalt valus siit-sealt. Mõnikord parem säär, aga tavaliselt aitab, kui teha mõned treeningud raskustega päkale tõuse, mõnikord on väiksemad valud põlvedes (sisekülg), mis mööduvad iseenesest.
Uue teemana on viimasel aastal hakanud kummitama parem kannikas ja tagareis. Kui sügisel ja talvel oli olukord paha-paha, siis kevad-suvel ta pole mind täitsa rahule jätnud, kuid on ilusti manageeritav nädalase viiekümnese kilometraaži juures. Eks ma treenin tänavu kuigi väiksema jooksumahuga siiski oluliselt intensiivsemalt.
Krooniline gastriit. Põletik mao limaskestas. Ajalugu algab 2014 aastast enne imeliselt head Vana-Aasta jooksu maratoni. Mäletan, et põdesin tugevat kõhuviirust ning kohe kui selle seljatasin (enam ei tahtnud pidevalt oksendada ega potil käia) hakkas mingi hirmus püsiv ülakõhu valu pihta. Palju tunde jutti ja mitu päeva järjest. Kui ka sellest lahti sain ei osanud arvata, et see probleem jääb mul korduma aastateks või isegi aastakümneteks.
Esimestel aastatel kannatasin hirmsasti ja olin pidevalt kahevahel, et kas nüüd peaks kiirabi kutsuma. Lisaks arvasin, et mul pikka pidu pole ja varsti on minek. Tänapäeval on ta justkui üks elu osa. Jään haigeks siis, kui stressi on liiga palju. See võib olla füüsiline stress, vaimne seotud töö või argimuredega aga ka stress seedeelundkonnale. Näiteks liiga palju ja liiga ebatervislikku sööki ja jooksi (alkohol, magus, suured kogused). Peale kümmet aastat oskan temaga täitsa hästi toime tulla ning väga ei muretse.
Kuumalained jalas
Seda juhtus pidevalt 2023 aasta suvel, mil tugevalt maratoniks treenisin. Kahtlustasin mingit tugevamat närvikahjustust, veresoontehaigust või midagi muud ohtlikku. Aga ega ometi trenni saanud sellepärast pooleli jätta. Õnneks kadus mure talvel, mil koormused langesid iseenesest.
Pulseeriv tinnitus
Mõned päevad tagasi adusin, et ebameeldivat lainete kohinat vasakust kõrvast pole ma enam ammu kuulnud. Mullu arvasin, et pean sellega nüüd elu lõpuni välja vedama. Ootamatult tuli, oli mitu kuud ja sama ootamatult kadus. Antud sümptom võib tähendada tõsist veresoonte haigust, mingit füüsilist eripära või ajukasvajat. Minu puhul võis olla seotud kõrge koormuse ja põletikulise seisundiga, aga kes seda teab. Täna on ta läinud ja paganama hea on ikka elu ilma temata.
Kokkuvõttes 45 eluaastat, aeg-ajalt esinev krooniline gastriit, väiksemad jooksuvigastused, mis mind seisma ei pane ning vanuseklassi tipu lähedane tase erinevatel jooksudistantsidel koos korraliku jalgrattasõidu võimekuse ning tõsiste numbritega jõusaalis. Pole ju väga paha?
Kogu oma spordielu olen mõelnud, et äkki ma treening liiga vähe selleks, et saavutada oma potentsiaali. Samas kui olen sellest natuke vähem treeninud on numbrid näidanud pea alati paremat arengut kui siis, kui ma olen pidevalt väsinud või jooksen ennast trennides võimetuks. Lihtsalt üks meeletult raske jalgrattaasta koos väga kiire arenguga pettis mu taju ja pani arvama, et meeletult raske trenn toob fantastilisi tulemusi. Siiani pole toonud. Jooksu puhul tundub, et tulemused tulevad vaid hästi tasakaalustatud treeningu ja piisava puhkusega. Vähemalt minul on nii. Pidevalt olen lugenud, kuidas maailma parimad vanuseklasside jooksjad teevad 100 või 150 kilomeetrit nädalas ja proovinud neid kopeerida. Kunagi ei ole see lõppenud hästi. Mulle tundub, et sobib paremini see, kui treenida vähem, aga tugevamalt ning piisavalt puhata. Boonuseks on parem meeleolu nii kodus kui tööl ja suuremad musklid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar